16. nov 2017

Pilk Pöff 2017 kavale

Kosmos on teadupärast peadpööritavalt, hingematvalt suur. Nagu Douglas Adams kirjutas: sa võid arvata, et apteek on kaugel, aga kosmosega võrreldes on see tühi-tähi. Kosmos on nii suur, et käib inimesele igas mõttes üle jõu. Sestap olemegi vaikselt loobunud unistusest vallutada ilmaruum ning keskendunud jõukohasemaile ülesannetele nagu võltsuudiste tootmine ja kommenteerimine.

Pöffi kava on veidi väiksem kui universum, aga ka sellest mingi ülevaate saamine ja vaatamisvalikute tegemine kipub olema inimvõimeid ületav ettevõtmine. Tänavu üritasin üle mitme-setme aasta südikalt minna sinna, kuhu kellegi jalg pole varem astunud, ja uurida, mis pimeduses peidus. Siit aruanne.



Järgnev pole mitte soovitusnimekiri, vaid asjad, mis pakuvad mulle endale huvi, mida tahaks ise vaadata, inshallah. Ette näinud pole ma uutest Pöffi filmidest suurt midagi - täpsemalt olen näinud ainult kolme asja, mis peaksid kõik peagi ka festariväliselt meie kinolevisse jõudma:
  • ARMASTUSETA (Нелюбовь / Loveless, Venemaa 2017). Vene autorikino suurkuju Andrei Zvjagintsevi viies teos on mõnevõrra ootuspärasem ja skemaatilisem emakese Venemaa allakäigu portree kui eelmised ("Jelena", "Leviaatan"), kuid siiski ilus eepika, väärib vaatamist. Žürii preemia Cannes'ist. Viiteid: Pöff / Sõprus / Wiki.
  • FANTASTILINE NAINE (Una Mujer Fantástica / A Fantastic Woman, Tšiili 2017). Kurb lugu noorest transseksuaalist, kelle eakas armastatu ootamatult sureb. Mumst mõnevõrra plakatlik, mitte nii vahvalt vahetu ja veenev kui Sebastián Lelio eelmine film, vananeva naise armastuse-otsinguist rääkinud "Gloria", aga kriitikud üldiselt kiidavad. Berlinale Hõbekaru. Viiteid: Pöff / Wiki / IMDb / Rotten Tomatoes (93%).
  • IGITEE (Ikitie / The Eternal Road, Soome-Eesti-Rootsi 2017). Antti Tuuri romaani põhjal vändatud ajalooline melodraama Ameerikast heas usus Stalini-aegsesse Nõukogude Liitu kommunismi ehitama tulnud soomlastest. Kahjuks on huvitav teema filmiks vormistatud üpris pateetilise kitšina. Päris nii kohutav sült kui Antti Jokise "Puhastus" see pole, aga ega palju puudu ka ei jää. Viiteid: Pöff.
Vanemast nähtud stuffist mainiks ära Flandria fookuse raames näidatava Michaël R. Roskami kriminulli HÄRGA TÄIS (Härjapea / Bullhead / Rundskop, Belgia 2011), mis küll millegagi meelde ei jäänud, nii et tänavuse Pöffi avafilmina näidatava Roskami uusteose VÕIDUSÕITJA JA VÕLLAROOG (Le Fidèle / Racer and the Jailbird) osas ma teab mis suuri lootusi ei hellitaks.



Traditsiooniliselt on vaatamismaterjali valikul üpris vähe abi Pöffi ametlikest programmidest ja äärmiselt kõikuva tasemega sünopsistest, mis jutustavad kohati filme ümber lõpustseenini välja. Nagu ikka, on siin üks erand: alati saab loota Screen Internationali kriitikute valikule, mis sisaldab ainult pärjatud ja tähelepanuväärt kraami. Siit on juba jutuks olnud Zjagintsevit ja kuulsa mehhiklase Guillermo del Toro VEE PUUDUTUST (The Shape of Water) ka meie kinolevisse oodata, ülejäänuid vaevalt küll. Mulle tunduvad neist eriti huvitavad:
  • FOKSTROTT (פוֹקְסטְרוֹט‎‎ / Foxtrot, Iisrael 2017), mille režissööri Samuel Maoze "Liibanon" on üks paremaid sõjafilme, mida kunagi näinud olen. "Fokstrott" sai Veneetsias teise koha (žürii preemia e Hõbelõvi). Viiteid: Pöff / Wiki / IMDb / RoTo (100%).
  • HOOLDUSÕIGUS (Jusqu'à la garde / Custody, Prantsusmaa 2017). Xavier Legrand'i draamale on jagatud terve posu auhindu, sealhulgas parima debüüdi ja parima režii preemiad Veneetsiast. Viiteid: Pöff / IMDb / RoTo (85%).
  • SUVI 1993 (Estiu 1993 / Summer 1993, Hispaania 2017). Carla Simón Pipó lugu orvuks jäänud tüdrukust. Hulk auhindu, muuhulgas Berlinale parim debüüt. Viiteid: Pöff / Wiki / IMDb / RoTo (100%).


Ülejäänud kavast püüavad esmajärjekorras pilku muidugi elavad klassikud ja muidu kõvad tegijad. Meie levitajate, eelkõige Hea Filmi ja Musta Käe kiituseks nentigem, et suur osa neist filmidest on ka festivalijärgselt varem või hiljem meie kinolevvi tulemas, nii et kui kannatust jagub, pole otsest põhjust neid tingimata just Pöffil vaadata. Esmalt olgu siiski mainitud stuff, mille siinseisse kinodesse saabumine on alles küsitav või vähetõenäoline:
  • TUNDMATU SÕDUR (Tuntematon sotilas / The Unknown Soldier, Soome 2017). Kolmas ekraniseering Väinö Linna klassikalisest Jätkusõja-romaanist, režissööriks Aku Louhimies ("Paha maa", "Vuosaari"). Soomes aasta hitt ja üle aegade suurim avanädalavahetus, nii et paneksin tegelikult imeks, kui see meie kinolevvi ei jõuaks. Aga esialgu pole jõudmise kohta andmeid. Viited: Pöff / IMDb / Wiki.
  • PIDU (The Party, UK 2017). Inglise veteranlavastaja Sally Potteri ("Ginger ja Rosa") komöödia on pälvinud paar väiksemat auhinda ja kriitikute pea üksmeelse heakskiidu. Viited: Pöff / Wiki / IMDb / RoTo (93%).


Edasi kuulub tõenäoliste kinolevvi mittejõudjate hulka paar säärast nime, kelle kätetöö puhul on raske ette arvata, kas see ka vaadata kannatab, aga ega neid mesilinnukesi ei või iial teada:
  • ÜHE VÄIKESE FILMISTUUDIO TÕUS JA LANGUS (Grandeur et décadence d'un petit commerce de cinéma, Prantsusmaa-Šveits 1986) on uue laine käilakuju Jean-Luc Godard'i panus prantsuse riigiteles kaheksakümnendail linastunud kriminullide sarja ja karta võib, et säärasena pigem kurioosum kui hädavajalik vaatamine. Telefilm on valminud 1986, mitte tänavu nagu Pöffi kodukas väidab. Viiteid: Pöff / IMDb.
  • VAGURAKE (Лагідна / Кроткая / A Gentle Creature, Prantsusmaa-Saksamaa-Holland-Leedu 2017). Ukrainlase Sergei Loznitsa esimene mängufilm ("Minu õnn" / "Щастя моє") säras oma laastavas kaamoses ja misantroopias võimsalt, teine ("Udus" / "У тумані") mitte nii väga. Kolmandas Dostojevski kallale minek äratab kerget umbusku. Viiteid: Pöff / Wiki / IMDb / RoTo (68%).
  • RAEVUKAS JÄRELMÄNG (Outrage Coda, Jaapan 2017). Need ajad, mil ülem-yakuza Takeshi Kitano nimi oli kindel kvaliteedimärk, on vist küll ammu möödas, a mine tea. Viiteid: Pöff / IMDb / Wiki.


Ja jõuamegi nende tegijate-hittideni, mis festivalijärgselt kinno tulemas. Arvata võib, et need müüvad ka Pöffil mehemoodi, nii et kui tahta need festivalil ära näha, tasub varakult pileteid varuda.
  • ÕNNELIK LÕPP (Happy End, Prantsusmaa-Austria-Saksamaa 2017). Vana hea Michael Haneke, Austria inimvihkajate kuningas. Viiteid: Pöff / Wiki / IMDb / RoTo (65%).
  • STALINI SURM (The Death of Stalin, UK-Prantsusmaa 2017). Šotlase Armando Iannucci käe alt on varem tulnud energilise ja ropu poliitsatiiri pärlid "The Thick of It", "Veep" ja "In the Loop". Ja Hruštšovi mängib siin Buscemi. Viiteid: Pöff / Wiki / IMDb / RoTo (97%).
  • SUGUPOOLTE HEITLUS (Battle of the Sexes, USA 2017). Spordifilm, kuid autoreiks Jonathan Dayton ja Valerie Faris ("Little Miss Sunshine"), peaosades Emma Stone ja Steve Carell. Viiteid: Pöff / Wiki / IMDb / RoTo (84%).
  • KOLM REKLAAMTAHVLIT LINNA SERVAS (Three Billboards Outside Ebbing, Missouri, USA-UK 2017). McDonaghi-vennaste teravmeelsusele võib kindel olla. Selle filmi taga on neist noorem, Martin ("In Bruges", "Seven Psychopats"). Hulk auhindu. Viiteid: Pöff / Wiki / IMDb / RoTo (95%).
  • REIS HISPAANIASSE (The Trip to Spain, UK 2017). Staažika briti eksperimenteerija Michael Winterbottomi toodang on üsna kõikuva tasemega, kuid tema reisi-sitcomi eelmised hooajad - "The Trip" ja "The Trip to Italy" - pakkusid igati muhedat kerget loba-meelelahutust. Viiteid: Pöff / Wiki / IMDb / RoTo (85%).


Mõistlik inimene - ei väida, et ma ise säärane olen - pööraks muidugi jutuks olnud staaridest rohkem tähelepanu neile auhinnatud filmidele, mida siinseis kinodes edaspidi enam näha ei pruugi saada. Näiteks:
  • ABRILI TÜTRED (Las Hijas de Abril, Mehhiko 2017). Mehhiko lavastaja Michel Franco on mu silmis heas kirjas sestsaati, kui nägin tema vägevat koolikiusamise- ja kättemaksudraamat "Pärast Luciat". Tema uus film sai Cannes'is Un Certain Regard programmi žürii preemia. Viiteid: Pöff / Wiki / IMDb / RoTo (60%).
  • ÕNNISTATUD MAA (God's Own Country, UK 2017). Stsenarist-režissöör Francis Lee debüüt on veel üks film Screeni kriitikute valikust. Hunnik priise. Viiteid: Pöff / Wiki / IMDb / RoTo (99%).
  • MONTPARNASSE BIENVENUE (JEUNE FEMME) (Prantsusmaa-Belgia 2017). Samuti Screeni valikust. Debüüdipreemia Kuldkaamera Cannes'ist lavastaja Léonor Sérraille'le. Viiteid: Pöff / Wiki / IMDb / RoTo (100%).
Pärjatud ja seeläbi huvipakkuvaid asju on muidugi veel palju - "Solvang", "Hannah", "Proua Hyde", "Lähedus", "Lepitus" ja nõnda edasi.

Rääkimata sellest, et tahaks näha veel venelasi (näiteks "Paganad" ja "Arütmia"), skandinaavlasi ("Talvevennad", "Energiajook"), korealasi ("Anarhist kolooniast", "Taksojuht"), vietnamlasi ("Isa ja poeg"), taisid ("Samui laul", "Palvetaja enne koitu"), hindusid ("Armastus ja Shukla", "Buddha.mov"), aga ka dokke ("Kuningas Cnut"), jänkide bollivuudismi ("Basmati Blues") ja veel igasugu värki. Kuid kõike muidugi ei jõua vaadata ega isegi siinkohal üles lugeda.



Selle asemel juhin lõpetuseks tähelepanu ära ühele kavva peidetud vanemale haruldusele. Sõpruse kevadisel Bukowski-filmide retrospektiivil oli saal nii puupüsti rahvast täis, et osa kirjandusest, filmindusest, alkoholismist ja porduelust huvitunuid jäigi vist ukse taha. Tookord näidati suurel ekraanil ära kõik siiani vändatud Bukowski-mängukad peale ühe. Pöff täidab selle lünga - Flandria fookuse raames linastub PÖÖRANE ARMASTUS (Crazy Love, Belgia 1987). Proosit!

Lisalugemist Pöff 2017 kava teemal: Soprano (Filmidest ja muusikast), Ra Ragnar Novod (Delfi Kinoveeb), Andrei J. Liimets (Maaleht).

Kommentaare ei ole :