18. nov 2017

Hooldusõigus / Jusqu'à La Garde / Custody

"Jusqu'à La Garde" ("Custody"), Prantsusmaa 2017. Rež. Xavier Legrand. 93 min.


Minu jaoks üle aastate esimene Pöffi seanss ja kohe täistabamus. Screen Internationali kriitikute valik toimis taas. "Hooldusõigus" on nii raju, et ma isegi ei tea, kas söandan seda kellelegi soovitada. Kohe tuli meelde, miks tasub festivalidel käia - saamaks lahti tüdinud tundest, et kõik on juba nähtud, et tõesti suurtest filmielamustest saab rääkida ainult minevikuvormis.

Lühidalt võiks "Hooldusõigust" kirjeldada argidraama-katastroofipõnevikuna suhete kokku varisemisest. Abielude, ka lastega abielude lõhkiminek on igapäevane asi, kui ränk see igal üksikjuhul asjaosalistele ka poleks. Ometi mõjus "Hooldusõigus" mulle õõvastavamalt kui ükski pärisõudukas mäletamatuist aegadest saati. Vägev, raputav elamus, inimlikult puudutav, aga seda selles mõttes nagu veoauto alla jäämine on puudutus.



Pean end suhteliselt karastunud filmivaatajaks, aga Xavier Legrand suutis mul füüsiliselt närvi püsti ajada ja klombi kurku tõmmata. Saavutus on seda hämmastavam, et lavastaja ja stsenaristina on mees debütant. Ta ei näita midagi visuaalselt võigast, ta ei lähe ka ekraanivägivallaga šokeerimise kui lihtsama vastupanu teed. Selle asemel kruvib ta pinget ja ohutunnet tasapisi, vaoshoitud vahenditega lausa talumatuisse kõrgustesse.

Ralf kritiseeris feissis, et liiga lihtne lugu, midagi ei juhtu. Ma leian, et tõhusalt töötab see lugu just tänu minimalismile. Raske ja valus vaatamine on see elulise ja psühholoogilise realismi tõttu. Just nii kaovadki piirid, sellistesse kuristikesse laskuvadki inimesed ja nende suhted. Nii võib päriselt juhtuda ja juhtubki, ka meil siin ja praegu.



Seetõttu tasuks "Hooldusõigust" vaadata kõigil, kes suhtevägivalla teemadel sõna võtavad - mitte kui lahendust, vaid kui illustratsiooni problemaatika teadvustamiseks. Eelkõige muidugi neil sel teemal häälekail enda konservatiivideks pidajail nagu näiteks pruunparteilased, kes hääletasid hiljuti riigikogus perevägivalla ohjeldamisele suunatud Istanbuli konventsiooni vastu, põhjendades seda absurdse väitega, et meil perevägivalla probleemi polevat, tegu olevat islamimaailma murega. Tolle jutu juurde võiks "Hooldusõiguse" euroopaliku lahkumineku kõrvale vaadata Asgar Farhadi "Naderi ja Simini lahkuminekut", mis näitab võrratult kultuursemat lahutust ja suhteprobleemide lahendamist Iraanis. Aga noh, las see praegu jääda.



Teiseks meenus Hooldusõigust" vaadates veel üks suurepärane, suuresti erinev, kuid omal kombel emotsionaalselt sama mõjuv film: Dardenne'ide "Jalgrattaga poiss", kus samuti peategelaseks väljapääsmatus olukorras väike poiss.

Ja kolmandaks sisulise puutepunktita Aronofsky "Ema!" - omaette võetuna huvitav ja värskelt rokkiv eksperiment, mida oli lõbus vaadata. Legrand'i brutaalse efektiivsuse ja sihikindla meisterlikkuse kõrval paistab "Ema!" aga tõsiseltvõetav nagu vahukomm ränikivi kõrval - kallis, hoolega nikerdatud, kuid tarbetu ekstsentriline nipsasjake kaminasimsil, kaugel sellest, et olla aasta tipp.

"Hooldusõigus" on mu silmis peaaegu laitmatu. Kes julgeb, see vaatab.



Veel sellest filmist.

"Hooldusõigus" Pöffil. Hinnanguid: Ralf (6/10), IMDb (7.7/10), Rotten Tomatoes (94%).

Kommentaare ei ole :