19. nov 2017

Stalini surm / The Death of Stalin

"The Death of Stalin", Prantsusmaa-UK 2017. Rež. Armando Iannucci. 107 min.


Poliitika on ammendamatu koomika-allikas ja huumori kool. Mitte ainult Trumpi puhul, vaid päris tihti tundub, et poliitikute suurim, ehk isegi ainus vaieldamatult positiivne roll ongi naeruväärsus ja pilkeobjektiks olemine. Nende kallal on hambaid teritatud läbi aegade ja poliitnaljast pole kusagil maailmas puudust. Konkurents on tihe, kvantiteedi kuhjumisest sünnib omajagu ka kvaliteeti, mille taustal silma paista pole lihtne. Šotlasel Armando Iannuccil on korda läinud juba aastakümneid tipus püsida. Teravamat, tihedamat ja lustakamat poliitsatiiri kui tema loodud BBC komöödiasari "The Thick of It" ning selle järglased - mängufilm "In the Loop" ja HBO komöödiasari "Veep" - annab otsida.



Iannucci leivanumber on permanentne kriis ja kaos võimukoridorides, pidev tulekahjude tõrjumine ja sitt ventilaatoreis, mida üritavad energiliselt kontrollida ja siluda küünilised poliitmanipulaatorid, räusates ja ropendades seejuures värvikamalt kui voorimehe vanaema. Macchiavelli ja Rain Rosimannus on nende kõrval idealistlikud noored särasilmad-maailmaparandajad. Intrigeeritakse nagu "House of Cardsis", aga naerda saab ka.

Türanni kõngemise järel nõukogude ladvikus tekkinud võimuvaakum oleks nagu ideaalne Iannucci materjal. Ja milline koomiline driimtiim on osadesse värvatud! Ei jõua üles lugedagi, mainigem ainult kolme: Michael Palin (Monty Python), Paul Whitehouse (Fast Show) ja Steve Buscemi (mis iganes Tarantinost Coeniteni).

Kõlab nagu intergalaktilise edu retsept. Mis saaks viltu minna?



Saab see, et nii ideaalsete eelduste puhul on pettumus käbe tulema. Tulemus peaks ju ka ideaalne olema, aga tundub kuidagi... leige ja lahjavõitu. Vaatajale, kel vähegi eelteadmisi Iannuccist ja nõukogude ajaloost, pole "Stalini surmal" märkimisväärseid üllatusi pakkuda.

Kui "The Thick of It" oli justkui samm edasi BBC kaheksakümnendate sarjast "Yes Minister!", toimis selle kaasajastatud, uue sajandi versioonina, siis "Stalini surm" mõjub pigem sammuna "Yes Ministerist" tagasi. Siin on kerget, aga tuntavat tarbimiskuupäeva ületamise ja tolmu maitset.

Nii "Yes, Ministeris" kui Iannucci varasemais töis oli ühelt poolt poliitintriigide võlli keeramist, teisalt aga rippus pidevalt õhus ka küsimus, kas asjad võimukoridorides mitte enam-vähem sedamoodi ei käigi. Mõnes mõttes sarnane naljakas-sest-tõsi-efekt nagu NO-teatri poliitprojektide puhul. Iannucci tegelased tundusid korraga nii koomilised kui ka tõepärased. "Stalini surmas" napib mõlemat aspekti. Stalinismi ja nõukogude riigi tegelikku verist absurdi Iannucci ületada ei suuda, ajalugu päris pea peale keerata ei söanda ning tegevus ja tegelased kipuvad jääma pelkadeks karikatuurideks. Mõnigi neist tüüpidest - näiteks Simon Russelli Beria ja Jason Isaacsi Žukov - on päris tore, aga ühtegi "Thick of Iti" Malcolm Tuckeri mõõtu monumentaalset sotsiopaatilist tornaadot pole. Ja rabavat ropendamist napib, mis on slaavi kunstrõveduste võlumaailmale mõeldes lausa kurb.



Iannucci koperdab siin suure varbaga kergelt samale rehale, millele varem on kahe jalaga hüpanud Chaplin ja Sacha Baron Cohen oma diktaatoritega. Natuke liiga suur tükk. Eks verise ja sadistliku türannia üle olegi väga raske tõepoolest naljakat nalja heita, eriti kui selle õnnetud ohvrid ka kaadris hoida nagu siin.

Otseselt halb komöödia "Stalini surm" ju pole, aga hõiskama ka ei pane. Klassi priimuse, üldise lemmiku ootuspärane, ontlik, kuid säratu sooritus. Nagu iPhone 8.


"Stalini surm" Pöffil. Hinnanguid: Andrei J. Liimets (4.5/5), IMDb (7.7/10), Rotten Tomatoes (97%).

Kommentaare ei ole :