13. dets 2017

Mehetapja / Süütu / Vari / Sõda

"Mehetapja / Süütu / Vari", 141 min. "Sõda", 55 min. Eesti 2017. Rež. Sulev Keedus.


Hetkel on meie kinodes selline huvitav seis, et korraga jookseb kaks Sulev Keeduse filmi: dokk "Sõda" ja mängukas "Mehetapja / Süütu / Vari". Üpris erinevad asjad, kuigi kumbki omal moel ootuspäraselt keeduselik.

Alustame mängufilmist, mille kohta on kuulda olnud üpris erinevaid arvamusi alates vaimustunud ohkeist, et seda tuleb mitu korda vaadata, et kogu sümboolset sügavust aduma hakata, ja lõpetades Sten Kohlmanni gonzo-arvustusega, mis kirjeldas filmi ülima kunstisnobismina, pannes nõnda osa haritud publikut nördinult õhku ahmima. Kak že tak?



Eesti kultuur on ju nagu Üdi lokomotiiv - nii üksi seal võsas, ja teda meil tuleb hoida. Niigi on maailm persekursil; meie paljukannatanud natsioon sureb vuhinal välja; sirguv põlvkond, niipaljukest kui neid veel on, ei oska enam selle maa keeles lugeda ega kirjutada; mõned mõnitavad juba tüviväärtusi nagu laulupidu; teiselt poolt aga tõuseb mordor, juurapähklid ähvardavad kohtukulliga ning tervetalupoegmõistlased ning muud kvaasi- ja täisnatsid uluvad aida taga ja isuvad põlevi silmi, hambad irvi, ila tilkvel kruvisid kinni keerata, et kulturnikel, va soroslastel, seegi napp kopikas käest väänata, mida ülehelikiirusel tõusvast aktsiisist niigi üha vähem laekuda ähvardab.

Selles kohutavas apokalüpsise-eelses olukorras peame oma kultuuri kaitsel ühte hoidma kui heitunud mesilaspere, ja kui kuningas ongi juhtumisi alasti, pole koššer seda avalikult välja öelda - seda mitte ainult filmi, vaid ka kirjanduse ja teatri ja üldse igas mõeldavas kontekstis.

Säärased vagad mõtted ei liigu juba mõnda aega ainult Veideka ning tema ea- ja mõttekaaslaste väärikais hallides ja kulupeades. Sel kümnendil on ka üha enamad kohaliku X-generatsiooni esindajad riburada jõudmas ikka, kus tervis hakkab tasapisi tunda andma, silm ja samm töntsistuma, karvase servaga sussid jalga sobima ning kultuuri- ja rahvusmure üha valjemini rinna sees helisema.



Pean tunnistama, et mul Kohlmanni kirjatükile sisulisi etteheiteid pole. Seda nii sel üldisel põhjusel, et pean kultuuri, sealhulgas kriitikakultuuri tugevuse näitajaks eelkõige mitmekesisust, kui kitsamalt sellepärast, et mulle ei tundu, et ta oleks kõnealuse linateose kohta midagi väga valesti öelnud. "Mehetapja / Süütu / Vari" kannab selgelt edasi kodumaise kino traditsioone ses mõttes, et kehastab jõuliselt rahva keeles ja meeles läbi aegade püsivat eesti filmi kuvandit, mille alla suurem osa siinset filmitoodangut õigupoolest enam ei kuulu, Keeduse triptühhon aga küll. See sobib enam-vähem ideaalselt eesti filmi bingo mängimiseks, sest mõndagi ruutu saab läbi kriipsutada korduvalt.



Lisan vaid paar sõna. Esimese osa, "Mehetapja" põhiplussiks võib pidada tahtmatut malevalikku koomikat vaataja jaoks, kes Sarneti "Novembrit" näinud, sest loo õigupoolest vist traagilisena mõjuma mõeldud segadus leiab aset sarnases muinasjas ja peategelasi kehastavad samad näitlejad.

Teises (kolmest loost ainsas Keeduse stammstsenaristi, kadunud Madis Kõivu kirjutatud) osas "Süütu" on filmi ainus selgepiiriline, mittehermeetiline ja veidigi huvi äratav stoori, mille süžee on küll absurdimaiguline: ingeri neiu peab küüditamisest hoidumiseks kõigepealt astuma abiellu ja edasi arsti juures tõestama, et ta pole enam neitsi, kusjuures nii tema enda kui kõigi teiste jaoks on ainus mõeldav variant hüümenist vabanemiseks tegelik seks, mida ta üldse ei soovi.

Kolmas osa, tänapäevas toimuv "Vari"... ohjah, ma parem ei hakka, nii ääretult krüptiline, sügav ja sümboliküllane on see. Tahtmatust koomikast pole taas puudust, ja sellest, millist ohjeldamatut mõistatamis- ja tõlgendamisrõõmu siit leida võib, annab aimu näiteks Kalev Rajangu psühhedeelne eksegees TMKs (tl;dr).

Ise piirduks märkusega, et "Varjus" viidatakse ekslikult Spinozale, kes olevat rääkinud "intelligentsest armastusest". Tegelikult rääkis Spinoza küll hoopis intellektuaalsest ehk arusaavast Jumala-armastusest - Jumala armastamisest intellekti, intellektuaalse mõistmise kaudu (amor intellectualis Dei, Moti tõlkes aruline armastus Jumala vastu). Siin on vaks vahet.



See, et "Mehetapja..." mulle muhvigi ei pakkunud, ei tähenda muidugi, et sel ei võiks leiduda oma publik või et sääraseid asju pole üldse vaja vändata. Ikka on, kasvõi juba jutuks olnud kultuurilise mitmekesisuse huvides, ja küll leidub ka tänulikke vaatajaid, ehkki ei oska arvata, kui palju. Festivaliedu ega auhindu ennustada ei söandaks, aga ega ma pole ka mingi igormang, kaugel sellest.

Praktilise nõuandena neile, kes vaatamist alles kaaluvad, tahaks aga soovitada tegevust, millest üldiselt tasub hoiduda - treileriga tutvumist. Enamasti toimivad need eksitavalt vahule klopitud spoileritena, antud juhul aga annab treiler filmist päris adekvaatse ülevaate ja ühtlasi võimaluse langetada informeeritud otsus, kas jagub soovi näha sama asja seitsekümmend korda pikemas, kahe minuti asemel pea kaks ja pool tundi kestvas versioonis.



Kui "Mehetapja..." on keeduselik mängukas, siis "Sõda" on keeduselik dokk, ja dokižanris tähendab see kindlat kvaliteedimärki. Võtted, mis mängufilmi puhul tunduvad küsitavad - nagu pikad kaadrid, mõttepausid, kordused - töötavad siin võimsalt terviku huvides. Vahe on ehk selles, et mängufilmid nagu "Kirjad inglile" ja "Mehetapja..." miksivad vormilist minimalismi ja otsatut eksistentsiaalset ängi barokselt tiheda ekspressionistliku ja sürrealistliku sümboolika ja tähendusküllusega. Need on justkui "Kurbmäng Paabelis" mängufilmi vormis.

Keeduse dokid nagu "Varesesaare venelased" ja "Sõda" aga piirduvad reaalsuse ja minimalismiga, lasevad materjalil rääkida enda eest, ilma et sellele oleks püütud tervet semisofääri jõuga külge keevitada. Tähendus ja sügavus sünnivad rahulikes makrovaatlustes justkui iseenesest, vaatajal on ruumi mõelda.



Sisult vastab "Sõda" oma lakoonilisele pealkirjale, meenutades tõika, millele me vist liiga tihti ei mõtle: et me elame sõja ajal ja sõdivas riigis. Kuna sõda, antud juhul Afganistani oma, jääb meist ruumis kaugele, siis saame üsna edukalt hoiduda mõtlemast nii sõjale kui selle tagajärgedele, mis ometi kujundavad meie maailma kõigil tasandeil alates suurimast, maailmapoliitilisest, kuni väikseima, üksikisiku tasandini. Keedus räägib viimasest, jutustades ühest mehest paljude seast, kes on läinud sõtta ega tule enam tagasi - nagu keegi ei tule, igatahes mitte sama inimesena. Kui õnnestubki ellu ja füüsiliselt terveks jääda, siis tagasitulija peas käib sõda edasi, sest et mälu ei kao.

See sõja kustumatu jälg sõduri psüühikas on igihaljas teema, millest on palju häid filme vändatud - nii meil kui mujal, nii mängukaid kui dokke, millest kohe meenuvad näiteks Ivar Heinmaa "Afganistani armid" ja Danfung Dennise "Hell and Back Again". Keeduse "Sõda" seisab väärikalt tippude kõrval hoolimata sellest, et filmis ei näe otseselt ei sõda ega kuigivõrd ka veterane.

Nii üks kui teine on siin kohal eelkõige tühikuna, puudumisena. Afganistani-kaadreis näeme sõdurite igapäevaelu ja igapäevast tsivilisatsioonide kohtumist külatanumal, kus soomusmasinad kulgevad mööda kitsekarjustest. Sisulisest peategelasest sõdurit ei näidata, sest ta on juba surnud: tuli Afganistanist küll eluga tagasi, kuid ei suutnud enam tsiviileluga kohaneda ja tappis end hiljem. Temaga tutvume läbi elukaaslase lihtsate, vahetute ja siiraste mälestuste.

Justkui napist materjalist hoolimata - või kes teab, võib olla osalt ka tänu sellele - on Keedus osanud raske teema ja keerulise karakteri imetlusväärse kannatlikkuse ja süvenemisega nii intellektuaalselt kui emotsionaalselt mõjuvalt avada. Tema tugevuseks on ülim nappus, igasuguse liiasuse puudumine, taandatud autoripositsioon ning üleseletamise, enesestmõistatvuste, elementaarsete banaalsuste kindlakäeline vältimine.



Sõduri lähedastest on kahju, ja muidugi on kahju ka õnnetust sõdurpoisist, kellega siinsed psühhiaatrid ei oska midagi pihta hakata peale diagnoosi panemise. (Eesti psühhiaatria vääriks lausa omaette dokfilmi või ka mitut - hea kasutamata materjal.) Ja teistestki sõdurpoistest, sest nagu filmis öeldakse: "Ega ta polnud ainus, kel oli raske tsiviilellu tagasi tulla". Kas sõda kummitab sind endiselt, küsitakse kõrvaltegelaselt, üheksakümnendail Jugoslaavias sõdinud veteranilt, kes pärast seda pealtnäha viletsavõitu elu elades on suutnud endaga rahu sõlmida. "Igatahes."

Ent ühtlasi on raske tõrjuda mõtet, mis tikub pähe ka näiteks Hannes Võrno tragikoomilist avalikku personat jälgides - kas ikka oli vaja vabatahtlikult mobiliseeruda, selmet kodus "Švejki" lugedes vaikselt naeru pugistada: "Sõtta ei tiku me, sõja peale situme!"

See selleks. "Sõda" on mõjuv film, vist parim tänavune eesti kino, mida olen sattunud nägema, kuigi ka mängufilmi vallas on sel aastal olnud lausa kaks meeldivat üllatust: "November" ja "Minu näoga onu".


"Mehetapja / Süütu / Vari" kinodes: Sõprus, Artis, Forumcinemas, Apollo, Cinamon. Hinnanguid: Sten Kohlmann (ÕL, 4/10), Kalev Rajangu (TMK), Helen Schasmin (Delfi). "Sõda" kinodes: Artis. Hinnanguid: Kersti Uibo (Sirp), Evelyn Kaldoja (Sirp), Peeter Sauter (Maaleht).

Kommentaare ei ole :