29. dets 2018

Õnnelik Lazzaro / Lazzaro Felice / Happy as Lazzaro

"Lazzaro Felice" / "Happy as Lazzaro". Itaalia-Šveits-Prantsusmaa-Saksamaa 2018. Rež. Alice Rohrwacher. 130 min.


Võluv vahemereline realism kohtub reipalt tänapäevase mõistujutuga. Tore ja ootamatu asi, mõjub tänu külakeskkonnale ja värvikaile tegelaskujudele vähemalt sama esteetiliselt nauditava, värske ja autentsena kui Rohrwacheri eelmine täispikk "Imed" ("Meraviglie"). Aga sisu oleks tema uues filmis justkui eelmisest rohkem - lisaks nauditavalt dokumentaalsena mõjuvale keskkonnale ka ühiskonnakriitiline iva ja küsimus headuse võimalikkusest tänapäeval.

Lazzaro, kelle ilmsüüta pilgust vaatavad vastu vürst Mõškin, Feliks Õnnelik ja Squirrel, oleks eestipärasemalt Laatsarus. Piiblis on kaks sellenimelist tegelast. Esiteks rikka laualt pudenenud leivaraasukestest toituv vaene, kes istub pärast surma Aabrahami süles, samal ajal kui rikas piinleb põrgus. Ja teiseks too Laatsarus, kelle Jeesus surnuist äratas. Mõlemad puutuvad asjasse.

"Õnnelik Lazzaro" on mitmes mõttes kõrvutatav Kore-eda "Poevarastega": nii temaatika, humanismi ja pehme huumori poolest kui ka ühe filmiaasta tipuna. Kore-eda pälvis kevadel Cannes'is Kuldpalmioksa, Rohrwacher sai seal parima stsena preemia.




"Õnnelik Lazzaro" kinodes: Sõprus, ArtisElektriteater. Hinnanguid: IMDB (7.7/10), Rotten Tomatoes (89%), Taavi Hallimäe (kultuur.info), Tristan Priimägi (ERR, video).

28. dets 2018

Poevargad / Manbiki kazoku / Shoplifters

“Manbiki kazoku” / “Shoplifters”, Jaapan 2018. Režissöör-stsenarist Hirokazu Kore-Eda. 121 min.


Õnnestunud vargus tõstab tuju,” nentis Truman Capote “Hommikueines Tiffany juures”. Rõõm kordaläinud poevargusest oli üks esimesi asju, mida tema minajutustaja Holly Golightlylt õppis. Filmivallas püsib sel emotsioonil terve heist movie ehk varguskino žanr, kuhu Hirokazu Kore-eda “Poevargad” siiski ei kuulu, ehkki algab eduka vargusega.



Kore-eda filmi originaalpealkiri on nii rahvusvahelisest pealkirjast kui eesti tõlkest veidi täpsem ja huviäratavam. On üks asi rääkida pisikurjategijaist, teine asi tervest poevaraste perekonnast, mida “Manbiki Kazoku” otsetõlkes tähendab. On ju poevargus suhteliselt väike patt, mis ei tundu esmapilgul kuigi kõneväärne. Kraad raskem üleastumine kui õunaraksus käimine, aga mis siin ikka öelda peale selle, et ärge nii tehke, lapsed, ei ole ilus.

Peretäies pikanäpumeestes seevastu on juba haaret ja intriigi. Siit aimub sedasorti lühist või ootamatut kujundit, mida Kivisildnik nimetab poeetiliseks ussiauguks: ühelt poolt perekond kui põhiseadusse raiutud ühiskonna alustala, peaaegu pühadus, mida kaitsta; teiselt poolt vargus kui taunitav õigusrikkumine, mida karistada ja välja juurida. Vargapere on miskit pidi paradoksaalne, ebapüha perekond.

Ent Kore-eda pealkiri pole niivõrd kujund ega metafoor, kuivõrd võtab filmi teemad lühidalt kokku: eelkõige on see perefilm, mille fookuses on pereliikmete, kolme põlvkonna omavaheliste suhete kõrval vaesus ja kahtlased sissetulekuallikad, eeskätt vargused. Kore-eda käsitleb seda kõike endale iseloomuliku leidlikkuse, pehme puudutuse ja kerge huumoriga, nii filmi tegelasi kui vaatajat soojalt ja sõbralikult koheldes. Tema käekirja on kiusatus nimetada jaapanlikuks, sest säärane õrn realism on sealtkandi kinole vähemalt sama iseloomulik kui rahvusvahelises popkultuuris ja meilgi märksa laiemalt tuntud ja mõjukamad jaapani žanrid nagu tehnoulme, fantaasia, ultravägivald ja horror.

Meie kinodesse jõuavad Jaapani filmid üldiselt harva, kuid peamiselt tänu festivalidele on ka neid lüürilisi draamasid vahetevahel siiski näha saanud – lisaks Kore-Eda varasematele asjadele meenuvad näiteks Takeshi Kitano “Kikujiro suvi” ja Naomi Kawase “Vaga vesi”, aga ka animed nagu vanameister Hayao Miyazaki “Tuul tõuseb” ning tema poja Gorō Miyazaki “Moonikünka nõlvadel”.

Neid erinevaid Jaapani argirealismi esindajaid ühendab mu silmis leebe humanism ja zen-rahu – mitte sissepoole, maailmast eemale pöörduv meditatsioon, vaid igapäevase inimolu vaatamine virgelt, avasilmi, viha, hukkamõistu ja eelarvamusteta. Täpne, vaoshoitud, vaikne minimalism, liigsest loobumine, piirdumine hädavajalikuga, loetud kindlakäelised pintslitõmbed, mis pääsevad selgelt mõjule, sest nende õmber on palju õhku. Olemise kuidagi talutav kergus ka kõige raskemail hetkil.

Mu orientalistika ja japanistika vallas harimata ettekujutuses seostub see kõik säärase jaapanipärase tunnetusega, mida kirjanikest esindavad näiteks Kazuo Ishiguro ja Haruki Murakami. Ning mis viimasesse puutub: kuigi Kore-eda räägib hoopis muust ja hoopis teisiti, leian temast murakamilikku nõtkust ja elegantset kulgu hoopis rohkem kui korealase Lee Chang-dongi tänavusest kõrgelt kiidetud ja pärjatud Murakami-ekraniseeringust “Põlemine”.



Jutuks olnud jaapanlikkus tundub üsna hästi mahtuvat wabi-sabi mõiste alla. See on olemise ajutisust ja ebatäiuslikkust pühitsev traditsiooniline jaapani esteetika, mille tunnused on wiki järgi asümmeetria, lihvimatus, lihtsus, ökonoomsus, kasinus, tagasihoidlikkus ja intiimsus. Kore-eda loomingu puhul tundub wabi-sabi sobivat kirjeldama mitte ainult vormi, vaid ka sisulist, eetilist plaani. Tema tegelased ja nende teod on täiusest kaugel, kuid just tänu oma ebatäiuslikkusele on nad inimlikud, ligipääsetavad ja armsad. Hea ja halb, must ja valge on elulähedaselt põimunud, tekkivate mustrite üle otsustamine jääb vaataja hooleks.


Pereväärtuste kaitsel
Justkui sedasama wabi-sabi vaimu järgides ei tüki Kore-eda ka loosungeid lehvitama ega publikule oma seisukohti peale suruma, vaid küsib pealtnäha lihtsat, elulist lugu jutustades mõistete ja ideede sisu järele. Ta dekonstrueerib tasapisi, kuid mitte sihiga midagi maatasa teha või päris pea peale pöörata, kõige tühisust ja inimeksistentsi üleüldist kõledust ja lootusetust kuulutada – pigem püüab ta stampide taha vaadates mõisteile positiivset, usaldusväärset ja kasutatavat sisu tagasi anda. “Poevarastes”, nagu mitmes varasemaski filmis, uurib ta sel moel eelkõige perekonda ja pereväärtusi. Milles seisneb perekond, milles on selle väärtus?

Küllap tänu kevadel Cannes’is saadud Kuldpalmioksale on “Poevargad” meilgi meeldivalt palju vastukaja pälvinud. Pea kõik arvustajad on märkinud filmis kujutatud pere ebatavalisust. Tõepoolest, vargapere on formaalselt ebatraditsiooniline ja üpris ebatäiuslik, seda nii tervikuna kui ka selle liikmeid ükshaaval vaadates, vähemalt mis puutub täiskasvanuisse, kelle eeskujul lapsedki libedale teele kalduvad. Niiöelda lapsed, niiöelda vanemad ja niiöelda vanaema pole omavahel sugulasedki. Nad ainult elavad koos, ja mitte just seaduskuulekalt: kõik nad on vargad või sulid, peretütre rollis seksitöötaja Aki ehk välja arvatud.

Taavi Hallimäe arvab, et Viktor Orbánile, Helmedele või Vooglaid-Järvidele selline film ei meeldiks. Võib olla, aga võib ka olla, et tõlgendajad, nende seas ma ise, tahavad Kore-eda filmist välja lugeda reljeefsemaid, ühesemaid poliitilisi seisukohti kui režissöör sinna on soovinud panna. Kore-eda on ikka pidanud ja peab siingi au sees väärtusi, milles pole põhimõtteliselt midagi ebatraditsioonilist: hoolivus, armastus, üksteise hoidmine. Väärtusi, mille vastu kõige vähem tohiksid olla need, kes nagu eeloetletud peavad end kristlike traditsioonide kandjaiks.

Kas veresugulus on nende väärtuste tagaja? Kahtlemata mitte. Võtame näiteks hoolimatud või lausa lapsi väärkohtlevad vanemad, keda on omajagu. Sellistel puhkudel, millest ühte näeme ka filmis, võib hooliv kasuvanem olla lapsele parem kui lihane vanem. Teisalt on hoolimatuid lihaseid vanemaid ikkagi vähem kui neid, kes oma lapsi armastavad ja hoiavad, ning pole põhjust arvata, et Hallimäe mainitud persoonid viimaste hulka ei kuulu.



Nii et kui jätta kõrvale mõne inimese antikristlik kihk ligimese üle kohut mõista ja pühas vihas kive loopida, ja mõelda pereväärtustele, millest suurim on armastus, ei tohiks kellelgi midagi “Poevaraste” vastu olla. See on kahtlemata jõuluaega sobiv film mitte ainult perekeskse armastussõnumi, vaid ka teise põhiteema, vaesuse empaatilise kujutamise poolest.

Kõigi maade poevargad ei ühine
Vaesus polegi rõve, kirjutab Hendrik Alla oma arvustuses, viidates Esto-TV aastatega üha aktuaalsemaks muutuvale satiiriklassikale “Vali kord!”. Ingliskeelses kultuuriruumis seostub Kore-eda filmi pealkirjaga esmalt The Smithsi singel, mis kutsus kogu maailma poevargaid ühinema. Paul Emmetti arvustus jõuab selle juurest loogiliselt välja kollaste vestide ja revolutsiooniootuseni. Meile kui eurooplastele tundub “Poevaraste” väljapääsmatu viletsus sama karjuvalt ebaõiglane kui De Sica, Ken Loachi või vendade Dardenne’ide filmides nähtu. No pasarán, selline olukord ei tohi ega või kesta, me ei saa siit jõuda kuhugi mujale kui olukorrani, kus alamkihid enam ei taha ja ülemkihid ei saa vanaviisi jätkata.

Siingi ei lähe Kore-eda ise nii kaugele, ei muutu otsesõnu poliitiliseks. Tema poevargad on valmis vaguralt leppima sellega, et jäävad tööõnnetuse tõttu ilma juhutööst ja seeläbi igasugusest sissetulekust, sest tervisekindlustust pole. Nad ei loodagi ilutulestikku näha, vaid tunnevad tagasihoidlikult rõõmu selle paukude kuulmisest. Nad ei mõtle, et ühiskondlikud olud võiksid olla teistsugused või paremad kui nad on. Ja võib-olla on nad selle alandlikkuse läbi veidi õnnelikumad või vähemalt lootusrikkamad, elades oma elu rusikat taskus hoidmata. Aga Kore-eda ei väida, et seegi oleks lahendus.

Mis puutub vargustesse ja muudesse sulitempudesse, siis Kore-eda paistab küsivat, kas need võiksid mingeil tingimustel olla õigustatud, just nagu ta oma eelmises filmis “Kolmas mõrv” küsis, kas ja mis tingimustel me mõrvas süüdistatu õigeks mõistaksime. Vaataja võib olla valmis poevarastele rohkem mööndusi tegema kui tegelased ise. Nad ei ole oma seisuse üle uhked vargaseaduse järgijad, vaid teavad väga hästi, et nende tegevus on vale, läänelikus mõistes patt, ja võtavad süü omaks, lootmata, et nende paremad teod võiksid halvemaid välja vabandada. Nad õpetavad lapsed varastama ainult sellepärast, et ei oska neile muud õpetada, ja tunnevad, et lapsed vääriksid neist paremaid vanemaid.

Vaatajana ei tahaks kuidagi olla nii karm ei nende ega laste vastu. Nad pole ju sugugi halvad inimesed, vaid kõigest kitsikuses, mis neid halvale teele sunnib. Ka võiks nende vargusi tõlgendada omamoodi vaikse vastuhakuna rõhuvale tegelikkusele. Aga eks ole seegi tõlgendus mõneti kunstlik tuletis väga loomulikult ja sujuvalt kulgevast loost, mille Kore-eda püsinäitlejad koos võluvate uustulnukaist lastega vahetult elusaks mängivad. “Poevargad” pole mõni teoreetiline konstrukt, kunst kunsti pärast, sümbolitega žongleerimine või oma ülierudeeritud nabavilla näppimine nagu, ütleme, von Trier. See on inimeste film, inimestele. Rohkem selliseid.



Müürilehte kirjutatud lugu.


"Poevargad" kinodes: Sõprus, Artis, Elektriteater. Hinnanguid: IMDB (8.1/10), Rotten Tomatoes (99%), Taavi Hallmäe (kultuur.info), Filipp Kruusvall (ERR, video), Hendrik Alla (PM), Paul Emmett (Sirp), Sten Kauber (EPL).

14. dets 2018

Suspiria

"Suspiria", Itaalia-USA 2018. Rež. Luca Guadagnino. 152 min.


Taaskasutan laisalt varemöeldut: haruharva tuleb ette, et uusversioon ületab originaali, kuid seekord on nii läinud: mullu ilusa arenguromansiga "Call Me By Your Name" loorbereid kogunud Luca Guadagnino uus "Suspiria" ületab giallo-klassiku Dario Argento neljakümne aasta tagust originaali enam-vähem iga kandi pealt.

Argento paistab praeguseks kämbina, mis jätab oma ketšupikülluses pigem jabura kui õudse mulje. Guadagnino on tänapäevasel tasemel veelgi väljapeetumalt kujundatud ning toimib lisaks tõsisemaltvõetavale kõhedusele enamais mõõtmeis - alates ajaloolisest taustast ning lõpetades näitlejatööde ja veteran-raadiopea Thom Yorke'i heliribaga, mis on omaette kuulamisväärsus. Peen ja kena nikerdus on see film, vaata kust otsast tahes.

Mõlemad "Suspiriad" tõukuvad inglise oopiumisööjast Thomas De Quinceyst, kelle tasapisi, kuid vääramatult hapuks ja õõvastavaks kiskuvate narkoviirastuste vaimu Guadagnino tundub kuidagi täpsemalt tabavat kui Argento. Rohkemgi kui Argentot meenutab Guadagnino filmi õhustik ja käekiri sellist terast, tänini värskelt mõjuvat metafüüsilise õuduse klassikat nagu Nicolas Roegi "Don't Look Now". Uus "Suspiria" võiks samuti nagu Roeg olla kui mitte muus, siis vähemalt esteetilises plaanis nauditav igaühele, kes (kunstipäraselt närivat) horrorit vähegi talub.



"Suspiria" kinodes: Artis, Elektriteater, Forumcinemas. Hinnanguid: IMDB (7.3/10), Rotten Tomatoes (63%), Tristan Priimägi (video, err.ee), Maria Ulfsak (EE), Kinovärgiga mandariin (R2, audio), Tõnis Kahu (PM).

1. dets 2018

Pöff 2018: Mira

"Mira", Venemaa 2018. Rež. Deniss Šabajev.


Pöff 2018 “Põhjusega mässajate” programmi võitja ja ühtlasi tervest sellest programmist ainus film, mida kellelegi süümepiinadeta soovitada julgeks.

Meile siin Eestis meeldib vist uskuda, et nõukogude mõtlemine kuulub ammu ajaloo prügilasse ega puutu enam otseselt meisse. Et oleme sellest lõplikult pääsenud, et see on kõigest valus mälestus, mis tasapisi kustub. Nõnda, ajaliselt kaugena, on seda kujutanud ka meie mängufilmid nagu “Risttuules” või “Seltsimees laps”.

Šabajevi “Mira” seevastu näitab, kuidas seesama mentaliteet ühes oma lahutamatu kaaslase, panslavistliku messianismiga siinsamas Euroopa serval tänini õitseb ja õilmitseb. Šabajev ei kujuta seda aga mitte plakatlikult, karikatuurina ega moraliseerides, vaid empaatiliselt rohujuuretasandilt. Inimlikult mõjuv dokument, mis on ühtlasi poliitiliselt tähendusrikas nii meie kui terve Euroopa jaoks. On ju toosama mentaliteet korraga nii Moskva imperialistliku poliitika õis kui ka juur. Ja seeläbi on see asi, millega tasub kinolinal tutvuda, et teada, kust me tuleme ja kuhu me tagasi ei taha.

Eriti oleks seda muidugi tarvis neil õnnetuil naiivikuil, kes leiavad, et parem juba emakese Venemaa rüppe tagasi pugeda kui kosmiliselt suureks puhutud islamitondi küüsi jääda. Aga küllap on asjatu unistada, et säärased inimesed, nagu näiteks üks armastatud laulja, iial sedasorti filme vaataksid. Kaabuiharate politikaanide vandenõuteooriad on ju palju ahvatlevamad.



"Mira" Pöffil. IMDB.

23. nov 2018

Pöff 2018: Lesed, Jälgi jätmata, Free Solo, Diamantino...

LESED (Widows). Pärast kümmet sõltumatut, kunst- ja autorifilmi mitmelt poolt maailmast on vahelduseks täitsa teretulnud üks selline keskmine hollivuudi krimipõnevik nagu see uus Steve McQueen. McQueen on trenditeadlik lavastaja, tunnetab hästi teemasid, millega pildile saada. Laias laastus tavaline heist-muuvi "Lesed" paistab silma feministliku vindi poolest, mis on minu maitse jaoks veidi paksudes värvides ja skemaatiline, aga koos ühiskonnakriitiliste nootidega tagab McQueenile ilmselt edu auhinnahooajal. Mõni Oscar ikka kukub, Kuldgloobustest rääkimata. Eks McQueen ole alati olnud tehniliselt ja visuaalilt tugev, sisuldasa veidi oportunistlik ja plakatlik. Selline on ta ka siin. Aga noh, sellised filmid on muidugi ka vaja ära teha, need kuuluvad loomulikult peavoolu arengusse. Ja “Lesed” on igatahes etem kui McQueeni enda “12 Years a Slave” või nais-heist alamžanri poole vaadates “Ookeani 8”. McQueen tuleb muidugi kinno ka, juba enne festivali lõppu.

JÄLGI JÄTMATA (Leave No Trace). Isa ja teismeline tütar elavad metsas, väljaspool tsivilisatsiooni. Idee on paljulubav, aga tundub, nagu oleks filmi autor Debra Granik ainult idee löövusele lootma jäänud. Teostus ei vea välja, jääb veidi hõredaks, tundub üsna sihitu, põhjalikult läbi mõtlemata ja töötamata. Kasuks ei tule paratamatult tekkiv kõrvutusmoment “Kapten Fantasticuga”, milles suuresti sama teema oli hollivuudlikumalt ja meinstriimimalt, tavapärasemalt, aga ka kompaktsemalt ja põhjalikumalt läbi töötatud. Ja ammugi ei tule kasuks võrdlus režissöör Debra Graniku enda suurepärase “Winter’s Bone’iga”. Nii et ootused olid kõrgemal. Kui need kõrvale jätta, siis pole ju paha, selline keskmine indi. On huvitavaid, autentselt mõjuvaid tüüpe.



FREE SOLO. Mägispordidokiddel, olgu nende teemaks ronimine, base jumping või mis iganes, on kolm võimalikku trumpi: loodusvaated, ohust tingitud pinge ning erakordsed tegelased. Siin on kõik kolm tugevalt esindatud. Kaameratöö on laitmatu. Surmaoht on igasuguse julgestuseta El Capitani kilomeetrisel vertikaalil turnimise puhul lausa kombatav, pinge nii suur, et raske vaadata. Ja peategelane Alex Honnold on hämmastav tegelane, kes teatab nagu muuseas, et tema eesmärk pole mitte võimalikult pikk elu, vaid võimalikult perfektne sooritus. Ning et kui tuleb valida naiste ja ronimise vahel, valib ta iga kell ronimise. Isiklikud suhted on vähemalt sama huvitavad kui Tommy Caldwelli ("Dawn Wall") puhul. Suurepärane film, kolmest festil nähtud mäedokist parim. Ühtlasi sedasorti asi, mida meil muul ajal kinos juba naljalt ei näe.

DIAMANTINO. Amatöörlikus teostuses pooleteisele tunnile venitatud infantiilne nali, mis pole naljakas. Meelespea iseendale: olgu see viimane kord Cannes’i kriitikute nädala auhinda (Grand prix de la semaine de la critique) kvaliteedimärgina võtta. Viletsaim tänavusel Pöffil seni nähtud film, kui “Mässajate” programmi omad kõrvale jätta.

Lisapala: MARY QUEEN OF SCOTS. Ajalooline kostüümidraama, mis pole otseselt Pöffi film, vaid linastus niinimetatud salajase kutsetega eellinastusena keset ööd, vahetult pärast “Diamantinot”. Sai vaatama jäädud arvates, et ega ta sellest halvem ikka olla ei saa. Ei saanudki, aga trafaretne, tuim ja igav oli sellegipoolest. Nii harilik kostüümidraama kui olla saab. Tahtmatult koomiline, sedagi mitte piisavalt. Jaksasin enam kui kahetunnisest filmist ära vaadata veidi üle poole, siis põgenesin. Ainsa positiivse jäljena seansist süvenes veelgi veendumus, et Lanthimose “Soosik” on ikka erakordselt tugev ja originaalne kostüümikas. Kusjuures Lanthimos ei pruugi kinolevvi jõuda, “Mary, šotlaste kuninganna” aga on veebruaris kinos nagu viis šillingit. Elu on ebaõiglane, kinolevi teed imelikud.

21. nov 2018

Asghar Farhadi "Mineviku labürindid" ("Kõik teavad")

"Todos lo saben" / "Everybody Knows", rež Asghar Farhadi. 132 min.


"Mineviku labürindid" on pealkirjana levitaja (Acme) tõlkeäpardus. Hispaaniakeelne fraas "Todos lo saben" kordub filmi dialoogis ja on sisuliselt oluline, lausa võtmetähtsusega. Eesti pealkiri pidi samuti algul olema "Kõik teavad". Nii on kirjas Pöffi kataloogis ja programmis. Festivali alguseks aga oli pealkiri kahjuks juba peenutsevama vastu vahetatud ning selle all jõuab see kevadel ka meie kinolevvi. Uus pealkiri tundub eriti kohatu ja mage mõeldes sellele, et iraani staarlavastaja Farhadi on viis aastat tagasi juba vändanud filmi nimega "Minevik". "Mineviku labürindid" sobiks heal juhul pealkirjaks kas tolle tegemisest rääkivale dokile või siis järjele.

Mööngem küll, et eks "Todos lo sabeni" võigi ju sisuliselt mõnes mõttes järjena võtta. See on tüüpiline Farhadi: tihe, nüansirohke suhtedraama, kus järk-järgult selgub, kuidas kõigi tegelaste olevik ja valikud juurduvad mitut pidi mälestustes ja minevikus. Iraani vanameistri ehk õnnestunuim ja tuntuim saavutus selles laadis on särav "Lahkuminek". Sellest edasi on asjad minu silmis kahjuks allamäge läinud. Tema järgmine teos "Minevik" oli veidi nõrgem. Järgnes "Müügimees", mis ei rääkinud minuga üldse. Oletasin, et viga on mu teatrikauguses ja selles, et ma pole filmi lähtepunktiks ja taustaks olnud Arthur Milleri näidendiga tuttav. Farhadi sai selle filmi eest siiski Cannes'i parima stsena preemia ja järjekordse Oscari, midagi pidi seal ju olema.

"Todos lo sabeni" oli aga juba vaev vaadata. Kõik farhadilikud põhielemendid ja võtted on tuttavad, kuid loovad seekord ühtekokku tühise, formaalselt kokku traageldatud mulje, ei tööta enam üldse. Paberil tundub valem paljulubav: Farhadi, Hispaania, Penélope Cruz ja Javier Bardem. Ekraanilt aga vaatab vastu ebamääraselt pingevaba, pastakast imetud emo-seebiooper, täis ülepaisutatud võltsi ohkimist, mis pole usutavalt kirjutatud, lavastatud ega mängitud. Ma saan aru, mida Farhadi siin teha ja öelda üritas, aga tulemus on tüütu nagu võhivõõra maksuametniku suguvõsa kokkutulek, mis ei taha ega taha lõppeda.

Esimesest kümnest Pöffil nähtud filmist kaugelt viletsaim. Hetkeseisuga soovitaks sel festivalil veelgi kaugemale hoida ainult "Diamantinost".



"Mineviku labürindid" kinos (alates märtsist 2018): Forumcinemas. Hinnanguid: IMDB (7.1/10), Rotten Tomatoes (62%).

19. nov 2018

Pöff 2018: Rändlinnud, Pärijannad, Soosik, Matangi/Maya/M.I.A...

Esimesel nädalavahetusel nähtud asjad:

MÖÖDA SEINA ("Dawn Wall"). Mäe- ja ronimisporrina tõhusam dokk kui see Kilian Jorneti oma, ja ka inimlikul tasandil haaravam. Ühe nimetissõrme puudumisest hoolimata El Capitani vertikaalsel kaljuseinal turniv Tommy Caldwell on vahetu ja sümpaatne tegelane, tema lugu haruldaselt huvitav.

RÄNDLINNUD ("Pájaros de verano" / "Birds of Passage"). Kolumbia krimieepost sealse narkoäri sünnist ja arengust läbi aastakümnete võiks soovitada Peeter Kopli ja Mikk Salu sugustele entusiastlikele paremarvajaile. "Elagu kapitalism!" hüüavad kolumblased, ja turg panebki kõik paika: kogu külaühiskonna, hõimukultuuri ja šamanistliku eluviisi. Klotsi tuleb nagu Iguazu kosest ja õu saab õnne täis. Nali naljaks: loona mitte ülearu liiga köitev, tavaline "Goodfellas" eksootilises soustis, midagi sinnakanti nagu kunagine üldine lemmik, brasiillaste "Jumala linn". Kolumbia versioon pole otseselt paha, aga jättis natuke külmaks. Siin on küll antropoloogiliselt huvitavad tüübid ja tavad, aga kogu sel vahval šamanismil ja trädättäkil on kerge turismilõksu ja vabaõhumuuseumi mekk man ning tegelased, dialoog ja stoori jäävad tuimapoolseks. Veebruaris jõuab see film ka kinolevvi.



PÄRIJANNAD ("Las herederas" / "The Heiresses"). Hoopis huvitavam ja erilisem Ladina-Ameerika mängukas hoolimata oma rõhutatud igavusest. Eleegiline eimiski, tühjagi ei toimu, vaikne realistlik hääbumine. Vanadest naistest tehakse harva filme, lähim paralleel "Pärijannadele" on ilmselt tšiillase Sebastián Lelio "Gloria". Siin on vanaprouade omavaheline suhe, lisaks peategelasele veel terve ansambel värvikaid elu näinud daame, sündmustik aga veel argisem ja minimalistlikum kui Leliol. Kummaline mõrkjas asi, kindlasti mitte rahvafilm, pigem vähestele gurmaanidele. Hulk auhindu Berlinalelt ja mujalt.

SÕBER ("Rafiki" / "Friend"). Eelmisest kardinaalselt erinev keelatud armastuse lugu Keeniast. Sealses kontekstis ilmselt revolutsiooniline värk, mu ohtrast filmivaatamisest rikutud pilgule aga üsna naivistlik ja tarfaretne. Peategelasteks noored ilusad tüdrukud, lugu pmst "Julia & Julia". Samas paksult neoonvärviline vormistus ja reibas agulienergia on toredad, päästavad mõndagi.

ARMASTUS VIIMASEST PILGUST ("El amor menos pensado" / "An Unexpected Love"). Argentiina "Keskea rõõmud" - inimsõbralik suhtedraama-komöödia, mille festival on paigutanud märksõna alla meeste keskeakriis. See on mõneti seksistlikule eksiteele suunav silt, sest õigupoolest on siin ka naissoo keskeakriis võrdsel määral esindatud. Keskealiste kodanlaste suhteloona ei midagi rabavalt erilist ega üllatavat, kuid muhe ja igati okei vaatamine. Veidi kohmakad ja naljakad tegelased tunduvad sümpaatsed nagu ladinaameeriklased sageli. Kerge, pärikarva silitav meelelahutus.



MATANGI / MAYA / M.I.A. Dokk eredast tamili räpi- ja popitähest. Neil, kes nimitegelase võluva isiku ja loominguga tuttavad pole, tasub vast sissejuhatuseks kuulata seda ja seda pala. Inimese ja artistina on MIA raw power, raju ürgjõud iggylikus mõttes. Tema edulugu pole mingi südanlõhestav allajäämine muusikatööstuse, kuulsuse ja enesehävitustungi paineile nagu näiteks "Kurt Cobain: Montage of Heck", "Amy" või "Whitney". See on pigem isikliku tahte ja väe triumf industri üle, kelle järgi paindumisest õnnestus MIA-l hoiduda, hüpates Londoni undergroundist enam-vähem otse ilmakuulsuseni neti ja torrenti kaudu eelmisel kümnendil, mil see polnud veel tavaline. Tänu sellele pole ta erinevalt paljudest produtsentide poolt kaubaks vormitud esinejaist pidanud end kuigivõrd painutama või loobuma oma punksuhtumisest, võluvast kolmanda maailma vahetusest ja poliitiliselt radikaalsest agendast, mida ta Sri Lankal sündinud tüdruku ja tamili tiigri tütrena kannab. Inspireeriv vitaalsus.

SOOSIK ("The Favourite"). Kreeka misantroobi Giorgos Lanthimose kohta ootamatult naljakas, kuigi autorile iseloomulikult külmalt küünilisel kombel. Ja pingutuseta vaadatav, ehkki endiselt kaugel sellest, et olla niiöelda raadiosõbralik või laiatarbefilm. Sisu poolest must kostüümidraama-komöödia inglise kuninganna Anne'i õukonnast, meenutab õhkkonnalt nii Kubricku "Barry Lyndonit" kui korduvalt ekraniseeritud Choderlos de Laclos' "Ohtlikke suhteid", olles küll tunduvalt karmim, ropem ja rokenrollim. Tugev mäng naispeaosatäitjate triolt Olivia Colmanilt, Rachel Weiszilt ja Emma Stone'ilt. Siiani Arcand'i "Ameerika impeeriumi languse" kõrval mu teine lemmik tänavuselt Pöffilt. Eriti soovitatav neile, kes armastavad rääkida, kuidas kõik maailma hädad said alguse Prantsuse revolutsioonist. God save the queen, Hardo Pajula! (PS. Meie kinodes 18. jaanuarist 2019).

17. nov 2018

Pöff 2018: Ameerika impeeriumi langus, Tagajärgede tulevik, Kilian Jornet

Esimese päeva festivalisaak: üks väga hea mängukas, kaks okeid dokki.

AMEERIKA IMPEERIUMI LANGUS (“La chute de l'empire américain”) on toredaim tänavune mängufilm, mida siiani näinud olen. Puhas rõõm. Quebeci vanameister Denys Arcand on teinud pealtnäha lihtsa krimiloo, mis on nauditav ka terase, muhenukra pilguna tänapäeva maailmale. Üksiti nii vaimukas, tõsiseltvõetav kui ka lihtsalt mõnus vaatamine. Nimepildumise keeles: siin saavad kokku varane Hal Hartley ja Tony Scotti “True Romance”, Ken Loach ja Woody Allen. Ja muidugi ka Arcand’i enda “Barbarite sissetung”. Festival on mu jaoks juba korda läinud, isegi kui ma ülejäänud kahe nädala jooksul midagi sama head enam ei näe. Veel kaks seanssi: üks Tartus, üks Tallinnas ja ongi kõik. Rohkem seda meie kinodes ilmselt näha ei saa ka, sest kanada filmid jõuavad siinsesse levvi kahjuks haruharva. Festivalita me peaaegu ei kohtakski neid kinolinal. Merci beaucoup, Pöff.


Dokid olid:

TAGAJÄRGEDE TULEVIK ("Living In The Future’s Past"). Korralik, kvaliteetne ökodokk sellest, kus me inimkonnana omadega praegu oleme, miks see nii on ja mis edasi saab. Kaine ja põhjalik, ühe filmi kohta ehk lausa liigagi sisutihe ja analüüsirohke asi. Palju siin kellegi jaoks uut on, sõltub ilmselt sellest, palju ta ökoloogiast enne mõelnud on. Teemad on igatahes olulised, neist liiga palju rääkida pole vist võimalik. Ja rääkimise toon on siin hästi valitud: intelligentne, mitte paaniline ega dotseeriv.

KILIAN JORNET: TEEKOND EVERESTILE ("Kilian Jornet: Path to Everest"). Portreedokk noore Belmondo nägu pöörasest katalaani tüübist, kes tegeleb kõrgmägedes jooksmise ja turboalpinismiga. Mäedokid on uuemal ajal tänu võttetehnika arengule kiiresti visuaalselt järjest uhkemaks läinud, ja eelkõige vägevaid vaateid ma siit lootsingi. Neid on filmis siiski suht mõõdukalt, võinuks rohkem olla. Pigem on see ekstreemspordidokk. Selles vallas ei midagi erilist. Vaadatav. 

13. nov 2018

Karjaleidja: pilk Pöff 2018 kavale

Mina olen hea karjane, ütles Jeesus Naatsaretist. Hetkel pole nii head karjast paraku võtta, festival soovitab lambukestel oma kari ise üles leida. Üritame.



Uudisväärtuslikest festivalifilmidest olen näinud ainult kolme - kaks neist head, üks niru. Kõik kolm jõuavad juba detsembris ka kinolevvi. Head on:
  • "Poevargad" ("Manbiki Kazoku" / "Shoplifters"). Cannes'i võidufilmi kohta lausa ootamatult lihtne, malbe ja inimsõbralik asi. Leidliku perekesksusega on Hirokazu Kore-Eda varemgi säranud ("Nagu isa, nõnda poeg"). Tema tänavune taies on empaatiline ja sotsiaalselt kõnekas, kippumata moraali lugema. Muuhulgas on tunda "Jalgrattavaraste" ja "Pather Panchali" vaimu. Mitmeplaaniline, ühelt poolt väga jaapanliku tunnetusega tehtud, teisalt üldinimlik film, mida julgeks soovitada vaat et kõigile. // Kirjutasin sellest pikemalt siin.
  • "Suspiria" - uusversioon giallo-klassiku Dario Argento samanimelisest õudukast. Haruharva tuleb ette, et uusversioon ületab originaali, kuid antud juhul on Luca Guadagnino ("Call Me By Your Name") sellega enam-vähem iga kandi pealt toime tulnud. Argento tundub nelikümmend aastat hiljem vägevalt disainitud kämp, oma ketšupipildumises pigem jabur kui õudne. Guadagnino on veelgi väljapeetumalt kujundatud, aga töötab lisaks märksa enamais mõõtmeis, alates ajaloolisest taustast ning lõpetades Thom Yorke'i heliribaga. Võiks olla kui mitte muus, siis vähemalt esteetilises plaanis nauditav igaühele, kes (kunstipäraselt kõhedat) horrorit vähegi talub. // Veidi pikem postitus siin.
Niru nähtud film on "Kliimaks" ("Climax"). Gaspar Noé nihilism ja radikaalne šokitaotlus läks mulle kunagi väga peale, olin suisa fänn. Praeguseks paistab mees aga olevat end lõplikult ammendanud. Tänavune film on veelgi nõrgem kui eelmine, "Armastus". Vana hea noélik vorm mõjub juba kulunult ning sisu ja iva, mida tal pole kunagi üleliia olnud, oleks justkui sootuks kadunud. Nagu hambutuks raugastunud tudisev dobermann üritaks hammustada. Ei saa hästi aru, milleks seda filmi üldse vaja oli. No hea küll - visuaal, tantsunumbrid ning valdavalt lollikindla EDM-klassikaga sisustatud heliriba pole ju omaette võetuna pahad.



Nägemata filmidest: Pöffi ametlikest programmidest rääkides tasub alati panustada Screen Internationali kriitikute valikule. Võib enam-vähem kindel olla, et sinna sattunu väärib tähelepanu. Maitseküsimusi kõrvale jättes ei meenu küll, et läbi aastate oleks selles valikus kohanud nii täielikke ikaldusi, millele kulunud aega tulnuks kahetseda. Nüüd aga konkreetseist filmidest, mida ise tahaks näha; mis pakuvad mingil põhjusel huvi, eelkõige autorite varasema loomingu ja auhindade põhjal.

Algatuseks kaks loodetavasti sisukat, arukat ja humanistlikku lugu prantsuskeelsest Kanadast:
  • "Ameerika impeeriumi langus" ("La chute de l'empire américain" / "The Fall of the American Empire") Denys Arcand'ilt, kelle oscarisaavutusest "Barbarite sissetung" on mul väga soojad mälestused. Uus film tegelevat sarnaste teemadega. // PS. Film vaadatud, väga hea, muljed siin.
  • "Elada siin" ("Pour vivre ici" / "A Place to Live") Bernard Émond'ilt, kelle mõtlik draama "Pärandus" oli kunagi mu pöfilemmikuid. // PS. Pettumus, tühjavõitu.


Inimlikult puudutavad võiksid olla ka:
  • "Jälgi jätmata" ("Leave No Trace"). Minu jaoks piisav soovitus on Debra Graniku eelmine mängufilm, võimas "Winter's Bone" ("Paljad luud"), mis tegi kümnendi algul kuulsaks Jennifer Lawrence'i. // PS. Nähtud, hõredavõitu.
  • "Kapernaum" ("Capharnaüm" / "Capernaum"). Liibanonlanna Nadine Labaki eelmine täispikk oli värvikas ja Lähis-Ida keerulise temaatika kohta erakordselt elurõõmus "Kuhu me nüüd läheme?" Uus film, mis sai Cannes'is žürii eripreemia, räägib mõistagi ka samast kandist. // PS. Nähtud. Pole paha, aga vähem melodramaat oleks kasuks tulnud.
  • "Külm sõda" ("Zimna Wojna", "Cold War"). Paweł Pawlikowski suhtes on tänu "Idale" ootused kõrgel ja Cannes'is kuulutati ta tänavu parimaks režissööriks. Ootuste tasakaalustamiseks võib lugeda Tristani arvamust, mille järgi uus teos jääb sisult natuke seebika tasemele. // PS. Tristaniga nõus - näeb väga hea välja, kuid sisuliselt on see muusikal, kus lugu on rohkem vormitäiteks.
  • "Mineviku labürindid". Iraani meistril Asgar Farhadil on mu südames soe koht tänu hiilgavale "Lahkuminekule". Tema uue filmi pealkiri peaks maakeeli õigupoolest olema "Kõik teavad" (originaal "Todos Lo Saben", ingliskeeli "Everybody Knows"). Festivali kataloogis nii ongi, aga tundub, et pärast kataloogi trükkimist tabas kedagi kahetsusväärne inspiratsioonihoog. // PS. Vaadatud, muljed siin. Pole suurem asi film.


Arvatavasti nõudlikumad, kunstilisemad asjad:
  • "Soosik" ("The Favourite"). Yorgos Lanthimosele võib ilmselt ette heita pigem sadismi kui inim- või vaatajasõbralikkust. See-eest võiks ta olla huvitav. Tema eelmine film "Püha hirve tapmine" igatahes oli; kirjutasin sellest paar sõna siin. // PS. Film vaadatud, mulje siin. Hea asi, soovitan. 
  • "Tuhk on puhtaim valge" ("Jianghu ernu" / "Ash Is Purest White"). Jia Zhang-kelt on meelde jäänud "Patu puudutus" kui huvitav panoraam Hiina tänapäevaelust. Pikemas perspektiivis oleks küllap abiks, kui end sealsete arengute ja mõtteviisiga kurssi viia.
  • Oma vastuvõtuvõime ja taluvuse proovilepanekuks tundub sobivat elava klassiku Godard'i "Pildiraamat", mille puhul Tristan kirjeldas, kuidas vanameister on end täiesti ületanud, et teha "Pildiraamat" vaatajale võimalikult ebamugavaks.



Tuttavate nimede-kaubamärkide järgimine on muidugi pigem tuntud radade tallamine, mis reeglina palju üllatusi ei too. Heal juhul suudab hea tegija taset hoida, halvemal juhul mitte, eneseületamist näeb harva. Värskeid üllatusi loodaks pigem auhinnafilmidest nagu:
  • "Piir" ("Gräns" / "Border") - Cannes'i "Kõrvalpilgu" (Un certain regard) auhind. // PS. Nähtud, väga hea.
  • "Diamantino" - Cannes'i kriitikute nädala preemia. // PS. Vaadatud, kohutav jura, hoiduda. 
  • "Õnnelik Lazzaro" ("Lazzaro felice" / "Happy as Lazzaro") - Cannes'i parim stsena. // PS. Väga hea, aasta lemmikuid.
Aitab vast kah.

Niigi koguneb filme oma kavva reeglina rohkem kui vaadata jõuab. Sellistel puhkudel aitab ehk valida teadmine, et üht-teist jõuab pärast festivali ka kinolevvi. Lisaks juba mainitud "Poevarastele", "Suspiriale" ja "Kliimaksile" on tõenäoliselt kinno tulemas: ÁgaIgaviku väravasKolm päeva QuiberonisKülm sõdaLesedLoojangMineviku labürindid (kataloogipealkiri: Kõik teavad)Nuga südamessePiirRoheline raamatRändlinnudSilver Lake: Los Angelese müsteeriumSistersi vennadTransiitTuhk lumelValss vahekäikudesÕnnelik Lazzaro. Ja võib-olla veel kaks: HävitajaSoosik.

(Aitäh leviandmete eest Elektriteatrile. Andmed ei pruugi olla kindlad ega lõplikud, kasutage omal vastutusel:)

Ite, missa est.

19. okt 2018

Maja, mille Jack ehitas / The House That Jack Built

"The House That Jack Built", Taani-Prantsusmaa-Saksamaa-Rootsi 2018. Rež. Lars von Trier. 155 min.


"Kõik lootus jätke, astudes siit sisse."
- Dante. Põrgu. III, 9. Harald Rajametsa tõlge.


Lars von Trier pole küll vist autor, kelle puhul mõne üksikasja või süžeekäigu ette teadmine filmielamust rikkuda saaks, aga mine neid mesilinnukesi tea. Kes tahab filmi võimalikult puhta lehena näha, sel ei maksa sedagi põgusat muljetust lõpuni lugeda. Või üldse midagi ette lugeda. Parem pimesi peale lennata.

Ehkki igaühel, kes teab Treiri kui skandaalset provokaatorit - ja kes ei teaks - ning seda, et seekord kujutab ta sarimõrvarit, on vast niigi küllalt selge, mida oodata. Vaatajal, kes loodab kinost pärikarva silitusi ja lõõgastavat ajupuhkust, vaatajal, kes ei taha näha näiteks väikelapse surma, timukatööd või kliitori amputeerimist, ei tohiks Trieri seansile asja olla (suvalised näited, mitte sellest filmist). Ometi paistab sääraseid vaatajaid jaguvat, sest kevadisest Cannes'i esilinastusest saati on "Jackiga" seoses kuulda olnud publiku nördimusest ja saalist välja tormamistest. Tallinna pressiseansile, kus ma käisin, oli tulnud kümmekond inimest, esimese tunni jooksul lahkus neist kaks. Minu kõrval istunud noormees elas lõpuni kuuldavalt kaasa ja hüüatas kahel korral valjusti "Jesus Christ!" Sedavõrd aasialikult vahetut suhet ekraanil toimuvaga meie kinodes just tihti ei kohta.



Nii et mida me Trierist ja tema kunstist ka ei arvaks, tuleb tunnistada, et taani auteur terrible on taas saavutanud oma loomingu oletatava eluaegse eesmärgi: raputada ja muljet avaldada. See mõju ei piirdu aga tema puhul kunagi realistlike šokikaadritega, lihtlabase taluvuspiiri kompamisega pelgalt visuaalsete perverssuste, löga ja rupskite abil.

Trier on siiski peenem poiss, kes mõistab ka emotsionaalsel tasandil vaataja ajusid komposteerida ning tema intellektuaalset kaabeldust puntrasse ajada. Kui teda mõne teise rajult jõhkra filmitegijaga kõrvutada, siis Gaspar Noéd ja Takashi Miiket on temas ehk mõnevõrra vähem kui Kim Ki-Duki. Viimatimainitud on Trierile küll selgelt eeskujudeks ja inspiratsiooniallikaiks, keda ta püüab nende ekstreemseil koduväljakuil ületada. Sama paistab ta üritavat teha kurikuulsa Z-kategooria õudukaga "Inimsajajalgne".

Aga jah, vormiline transgressiivsus - püüd olla mitte ainult kunstkino, vaid võib-olla lausa terve filminduse kõige julmem tegija - on Trieri puhul kõigest kooruke. Iva on mujal. Ta sihib palju sügavamale ja kõrgemale, varem Andrei Tarkovski ja nüüd juba ka Dante Alighieri kõrvale. Ilmselt võib siin rääkida suurushullusest, kuid seda ei saa meie kanyewestlis-donaldtrumpsel ajal tingimata halvaks asjaks pidada - vähemalt mitte juhul kui üleelusuurusi pretensioone õnnestub tõhusate teostega toetada. Alati eksperimendialdis Trieril on see pika karjääri jooksul kohati õnnestunud, kohati mitte. "Jacki" loeksin õnnestumiste kilda, mille taolist pole temalt näinud sajandi algusest, "Dogville'ist" saati.



Kas see on hea film? Moraalses mõttes kindlasti mitte. Nagu Trieri kümne aasta tagune "Antikristuski" on see pigem kuri, lausa saatanlik üsna samal moel nagu Adrian Leverkühni looming Manni "Doktor Faustuses". Kuid üsna samal moel on see ka muljetavaldav ja huvitav, kuigi Trier vahib siingi taas kord eelkõige omaenda naba ja tegeleb kunstiproblemaatikaga, mis ei pruugiks mittekunstnikele eriti korda minna - näiteks nagu mulle ei läinud kuigivõrd korda Ruben Östlundi "Ruudu" hoolega vahatatud teravmeelsus.

Aga "Maja, mille Jack ehitas" läheb mulle korda. Näen siin avaramat haaret, see on minu jaoks mitmekihilisem ja huvitavam. Ning Trieri kogu enesekesksuse ja eneseimetluse juures tundub siin olevat ka omajagu ehedat ahastust ja lootusetust. See on film, mida vaataks veel korra või paar.




See repliik ilmus ilmus esmalt Diktoris.


PS. "Utøyast" saati juba teab mitmes kord järjest panen tähele, et Estinfilm on meie kinodesse toonud väärt filmi ja visanud sellele hooletult alla vigadest kubisevad toimetamata eesti subtiitrid. Armas Estinfilm, palun võtke ses osas midagi ette. Selle jamata võiksite te tänu oma filmivalikule olla praegu parim filmide maaletooja.




"Maja, mille Jack ehitas" kinodes: Sõprus, Artis, Elektriteater, Forum Cinemas, Apollo. Hinnanguid: IMDB (7/10), Rotten Tomatoes (57%), Tristan Priimägi (ERR / EPL), Andrei Liimets (ERR, 8/10), Tõnu Karjatse (ERR), Kaspar Viilup (ERR, 8/10).

9. okt 2018

Vello Salo. Igapäevaelu müstika

"Vello Salo. Igapäevaelu müstika", Eesti 2018. Rež. Jaan Tootsen. 82 min.


Veidi rohkem kui tosina aasta jooksul on Jaan Tootsen teinud dokumentalistina kaks pikka, pooleteisetunnist, kaks lühikest, pooletunnist ja ühe vahepealse pikkusega tõsielufilmi. Juba võib märgata läbivaid teemasid: loovus, omapärane mõtlemine ja tegutsemine, mõtestatud elu võimalikkus siin ja praegu. Need on teadagi asjad, millega tegelevad paljud, kuid Tootseni käekiri eristub selgelt. Ta paistab mõne teise suurepärase dokumentalisti, näiteks Werner Herzogiga kõrvutades silma sellega, et tema loomingu puhul saab kõneleda headusest mitte ainult kunstilises, sisulises ja teostuslikus plaanis, vaid ka moraalses mõttes.

Tootseni filmid on leebed ja heasoovlikud, neid on mõnus vaadata. Ta ei tüki publikut šokeerima, raputama, emotsionaalselt pahupidi keerama. Tema dokid on humoorikad, inimsõbralikud ja abivalmid, aitavad olla, inspireerivad pärikarva ka siis, kui jutt on kõige tõsisemaist asjust nagu elu mõte, vanadus ja surm. Neid filme vaadates nähes tundub, et isegi kui olemine on keeruline või raske, võib olla õnnelik, et inimesed on nii ilusad, head ja säravad. Elu on täis võimalusi, mis tuleb ainult üles leida. Miski pole lootusetu.



Taoline positiivsus ja elurõõm on meie pahatihti tumemeelsusse kalduvas vaimses kliimas juba iseenesest teretulnud nähtused, mida ei elus ega kunstis naljalt liiast ei saa olla, kui tegu pole just tühja poseerimisega. Või mis ma räägin, isegi tehtud valvenaeratust on siinmail üldjuhul rõõm näha. Tootseni filmides on aga kõik päris, nii tegelased kui ka nähtused paistavad huvitavad, pakuvad mõtteainet ja avavad vaimus uusi uksi. Ei mingit õõnsat, tehtud kergemeelsust, kurbade naeru ega klantsidülli, mille uskumiseks peab vähemalt ühe silma kinni pigistama. Tootsen loovib pealispindse reipuse karidest mööda, võttes kogu oma optimismi juures tõsiseid teemasid täie tõsidusega.

Tema dokkide voolujoonelise, ladusa vormi taga pole sisukaist tegelastest ja värskeist ideedest puudust – on ta ju filmidest märksa kauem ja rohkem teinud saateid nii raadios kui uuemal ajal ka teles, eeskätt “Ööülikooli”, kust saab alati pisut tarkust juurde, nagu onu Remus kenasti ütles. Dramaturgiaks vajalikku konflikti pakub tema elupildistustele taustaks elu ise.

Tootseni viimase kahe portreedoki, kaks aastat tagasi Marianne Kõrveriga kahasse valminud linateose “Vigala Sass – viimased lindid” ja käesoleva pika Salo-filmi puhul on selleks taustaks vananemine, hääbumine ja surm. Sass ja Salo on väga erinevad, paljuski lausa vastandlikud suurmehed: pagan ja kristlane, šamaan ja katoliku preester, metsik isemõtleja ja kahe tuhande aasta vanuse institutsiooni esindaja. Filmidki on üpris erinevad, kuid täiendavad teineteist hästi, moodustavad huvitava paari.




Старость не радость

Sassi lugu oli raskem ja süngem, kandis peategelase ränga haiguse ja surma pitserit. Üheksakümne kahe aastane Salo on, Jumalale tänu, praegugi elus ja “Igapäevaelu müstika” esimene pool võib jätta temast vaatajale, kes mehe muljetavaldava elukäigu ja tegevusega ette kursis pole, vaat et kerglase mulje. Vanahärra kulgeb läbi stseenide, läbi Eesti ja Itaalia nagu nuga läbi või, viskab aga nalja ja lööb laulu. Filmi autor Jaan Tootsen kirjeldab intervjuus Salot triksterina ja sama toob esile ka filmi KesKusis arvustanud Peeter Sauter.

Too eluaeg lihvitud roll on nauditav, kuid pikemaks ekraanil jälgimiseks ehk liigagi laitmatult sujuv. Esmakordsel vaatamisel tabasin end ootamast mingitki ebakõla, inimliku ebakindluse märki. Kaua seda oodata ei tulnud. Filmi teises pooles näeme hoopis hapramat ja põduramat vana meest, keda avalik tähelepanu koormab, kes võib vahel olla tõre, rabe ja segaduses.



See vanainimese asi on kurb küll,” ütleb Salo ja see äratab empaatiat, toob ta mulle inimesena lähemale, andes ka varasemaile vigureile ja mõtteteradele uue mõõtme ja tähenduse. Sestsaati kasvas mus Salo-huvi loo lõpuni tõusvas joones, mis pole siiani vähenema hakanud. Film on küll tihe, kuid Salo enam kui üheksakümneaastasest põnevast elust ning viljakast tegevusest saab vähem kui pooldeteise tundi mahtuda paratamatult vaid väike osa. Põnevat materjali, mida takkajärele lugeda, uurida, kuulata ja vaadata, jagub kauaks – piiblitõlkeist “Ööülikoolideni”.



Salo usk ja tõekspidamised, mille toel ta on sirge selja ja selge pilguga pika elu elanud ning elab tänini, on filmiski veenvalt esil. Tema kindlus tundub olevat nii suur kui inimlikult üldse olla saab, veendumused sedavõrd selged ja vankumatud, et tal pole vaja neid tingimata iga hetk rõhutada. Ta saab lubada endale nalju, mis kellegi teise suust võiksid pühaduseteotusena kõlada: rääkida Roomas endast kui järgmisest paavstist Vello Eelviimasest või laulda Tallinna okupatsioonimuuseumis Putini järel jooksmisest.

Eks esine kõigil kõhklushetki. Kristus ise kõhkles veel ristilgi. Ent kui Tootsen küsib, kas Salo on õppinud Jumalat usaldama, vastab vana preester siiralt, hetkegi mõtlemata: “Ilma pikema jututa, seal ei ole mingit vaidlemist.” Ning see, et eluaeg kristliku asja kõrval eesti asja ajanud piiblitõlkija Salo on üdini rahvuslane, näib nii enesestmõistetav, et seda pole tarvis isegi välja öelda.



Sauter leiab oma retsensioonis, et filmis pole suurt kontseptsiooni ega sõnumit. Andrei Liimets sekundeerib, arvates, et siit ei leia seisukohavõttu religiooni rollist ühiskonnas ega kirikliku dogmaatika suutlikkusest käesoleva sajandi küsimustele vastata. Mõlemad arvustajad paistavad toonitavat, et filmi põhipaatos on tänapäevale iseloomulik teadmatus ja segadus, selgete vastuste puudumine ja mitte millegi tõsiselt võtmine. Kahtlemata saab Tootseni pealetükkimatut, huumoriga vürtsitatud dokki tõlgendada mitmeti, kuid ma loeksin siit välja ka tõsisemaid ja tõsiseltvõetavamaid mõtteid.

Mingit misjonit filmist ei leia, kuid põhisõnum on selgelt kristlik, olgugi ehk veidi tavatul moel esitatud. Lugu raamistavad ülejäänud materjalist tunduvalt varem, kümnendi algul televisiooni tarbeks üles võetud lõigud. Neist viimases räägib Salo anekdoodi teispoolsusest, kus kõik olevat hoopis teisiti kui tema preestreist ametivennad oskavad ette kujutada, ja lisab muheledes, et lugu selgitab meile hästi usu tõdesid. Selle muheda puändi juures tasub aga tähele panna, et usk on ikkagi püha ja teispoolsuse olemasolus pole kahtlust, olgugi selle olemus teadmata. Teadmatus ei välista usku, need käivad käsikäes.


Armasta oma ligimest

Teises samast ajast pärit stseenis kohe filmi algul ütleb Salo välja eluaegse kreedo, mille ta noore kättemaksuhimulise sõjamehena nunnadelt õppis: parem on aidata kui tappa. See usk tegi kättemaksjast abistaja, kelles ei paista vähemalt vanas eas enam olevat mingit viha ega vihkamist. Too kreedo lähtub omakorda Kristuse eeskujust, mida Salo samuti üsna filmi algul justkui möödaminnes, enesestmõistetavana mainib: armastage üksteist, nagu mina olen teid armastanud. Seda võib nimetada ka dogmaks, ent filmis näeme, et kui seda armastuseusku piisavalt tõsiselt võtta, võib siit leida vastuseid kõikvõimalikele küsimustele alates kõige üldisemaist nagu ristiusu roll tänapäeva ühiskonnas, ja lõpetades kõige isiklikumatega nagu väärikas vananemine.



Ühiskondlikult kõnekaks näiteks on stseen, kus Salo laulab ette islami palvekutseAllāhu ʾakbar, lā ʾilāha ʾillā Llāh…” (“Jumal on suurim, ei ole teist jumalat kui Jumal…”) ning kuulutab, et pole suurt vahet, mis sõnadega seda sõnumit väljendada – jutt on samast ainujumalast, kellesse usuvad ka kristlased. Ühe põgusa kaadriga on edasi antud lihtne mõte, et islam kui usk ei ohusta kristlust ega niinimetatud kristlikku maailma, nagu mõned tänapäeval pelgavad. “Need, kes Allahi nimel jõledusi teevad, pole mingid moslemid,” selgitab Salo oma elulooraamatus. “Moslemeilt nõuab Jumal vastutust oma tegude eest.”

Üksikisiku tasandil käib Salo kindla armastuseusuga kaasas kõrkuse puudumine. Salo ei aja end puhevile. Oma üheksakümnenda juubeli tähistamisel teatab ta, et Jeesus saabus Jeruusalemma eesli seljas, kellest olnuks tobe arvata, et tee ääres juubeldatakse ja hõisatakse tema pärast: “Ütleme nii, et isa Vello on Kristuse eesel… kui sedagi.”

Vananemine ja põrmuks saamine pole kerged asjad, mis seal rääkida, kuid teadmine, et ka nõnda saab vananeda, annab lootust ja jõudu vanaks elada. Mida keegi meist ka ei usuks, siit on igaühel midagi õppida, usun ma.



Müürilehte kirjutatud lugu.

"Vello Salo. Igapäevaelu müstika" kinos: Artis, Elektriteater. Hinnanguid: Andrei Liimets (err.ee, 8/10), Monika-Linde Klemet (err.ee).

30. sept 2018

Mantra - hääled vaikusse / Mantra - Sounds into Silence

"Mantra - Sounds into Silence", Hispaania 2017. Rež Georgia Wyss. 85 min.


Uusvaimsuse, ingliskeeli njuueidži üle on lihtne naerda. Sealhulgas ida poole kummardava uusvaimsuse üle. Pelk mõte igasugu mangidele, sõõrumaadele ja võrnodele, kes õndsas üksmeeles lingameid masseerivad, teeb tuju heaks (vabandan kõigi ees, kel nüüd seda pilti on raske vaimusilma eest saada).

Lisaks pilkamisele on uusvaimsust ka lihtne põlata. Näiteks on elav klassik Werner Herzog, kes ida usundeisse kindlasti üleolevalt ei suhtu, korduvalt rääkinud, kuidas ta peab ameerika keskklassi koduperenaiste mediteerimist ja joogarühmi võlts-spirituaalsuseks, mis ajab hirmu nahka. Kuidas see olevat tühine religiooniturism, mille vastu tuleks välja kuulutada püha sõda. Kuidas ta ei suudaks iial olla naisega, kes tegeleb joogaga.

Siitmailt meenuvad näiteks jutud, kuidas keegi kandis David Lynchi enda jaoks maha pärast seda, kui too käis Tallinnas transtsendentaalset meditatsiooni promomas.

Eks võõras pühalikkus kipu kõrvalseisjais vist tihti tõrget tekitama. Tõsiste uusvaimsuse-teemaliste filmide puhul võib lisaks võõrastavale paatosele komistuskiviks saada nõrk filmitehniline tase. Vaim võib olla valmis, aga oskused nõdrad, ja kui usutunnistus on vormistatud põlve otsas või mitte küllalt kindla käega materjali hallates, võib tegijate ja tegelaste siiras pühendumine mõjuda kas siis tobedalt või paremal juhul lihtsalt igavalt, ükskõikseks jätvalt. Viimasesse kategooriasse kuulub näiteks meil kevadel kinos jooksnud zen-dokk "Vaikusesse kõnd" ("Walk With Me") - huvitav teema, meh film. No ega meditatsioon pole ka tegevus, mida kõrvalt vaadata.



"Mantra" on teistmoodi dokk. Selle tehnilisele teostusele pole miskit ette heita. Üdini positiivne film võib mõjuda reklaamilikult, aga on siiski huvitav ja kena vaadata. Ja kuulata, sest jutt pole niivõrd hinduistlikest ja budistlikest mantraist, kuivõrd nende laulmisest-retsiteerimisest - ingliskeeli chanting, sanskritis kirtan. Siin astub üles ja saab sõna hulk valdkonna tuntud nimesid eesotsas Jean-Philippe Rykieli ja mu lemmiku Krishna Dasiga, aga staaridest vast olulisem on, et kirtan pole tärgeldatud kõrgkunst ega pjedestaalil kõrguvate gurude kummardamine. See pole ka hardas vaikuses tarbitav sakraalmuusika nagu, maitea, gregoriaanid või Pärt. See on elava folkloori moodi avatud asi, nagu eesti rahvalaul: eeslaulja laulab ette ja teised - publik, kuulajad, kogudus, kuidas soovite - rõõmsasti järele. Niimoodi harekrishnalikult rõõmsasti, kui üldtuntud näidet otsida.

Filmi vaadates ja selles intervjueeritute juttu kuulates pole kahtlust, et too melomeditatsioon mõjub paljudele hästi, aitab tänapäeva maailmaga toime tulla, infomüra ja destruktiivseid ihasid tõrjuda, elus mõtet leida. Nii vabadel kui vangidel. Ja nagu ütleb laulusalm: kui see sind õnnelikuks teeb, siis kui halb see ikka olla saab.

Muidugi kui juba mõte sellisele asjale on vastunäidustatud ja ajab ateismipõie täpiliseks, siis ehk ei maksa end seda vaatama sundida. Samas kuna film on, nagu öeldud, igas mõttes korralikult tehtud, siis seda saab vaadata ka teisiti kui vahetu kaasaelamise või ka pelgalt esteetilise nautimise võtmes. Näiteks postkoloniaalses: kultuuride segunemise ja uudse hübriidkultuuri sünni kajastusena. See kirtan, mida siin näeme, pole ju mitte niivõrd ida sakraalpraktika, kuivõrd selle läänelik tõlgendus, mis peegeldub huvitavalt tagasi itta, pannes läänestunud hindugi oma juuri uue pilguga vaatama.

My sweet Lord, hallelujah, my my Lord, Guru Brahma.



"Mantra - hääled vaikusse" kinos Artis (30.09.2018). Hinnanguid: IMDB (8.5/10), Rotten Tomatoes.

20. sept 2018

Kiskja / The Predator

"Predator", USA 2018. Rež. Shane Black. 107 min.


Muidugi on see süüdimatu B-kati kräpp, mis te siis ootasite? A seejuures lustakas, serveerib heldelt ja tihedalt kõike, mida taolisest asjast tahta: mõrvartulnukaid ja nende ulmetehnikat, märulit, goret, lolle nalju, nupust nikastanud berserk-sõjamehi ja siredaid amatsoone (Olivia Munn).

Siia on küll näpuotsaga sisse toodud moodsaid motiive nagu peagi saabuv kliima-apokalüpsis, kuid ühtlasi on siin, keel põses, 80ndate vaibi paremini tabatud kui eelmises, Nimród Antali predaatorifilmis, kirjeldamatult juhmidest AVP-käkkidest rääkimata. Vast tasub selle stiilitaju eest tänada lavastaja Shane Blacki, kes lõi esimeses klassikalises predaatoris näitlejana kaasa.

Mõnus popkornikitš.




"Kiskja" kinodes: Forumcinemas, Apollo, Cinamon Kosmos / Tartu. Hinnanguid: IMDB (6.1/10), Rotten Tomatoes (34%). 

11. sept 2018

Reisisiht - pulm / Destination Wedding

"Destination Wedding", USA 2018. Rež Victor Levin. 85 min.


Romkomm kahest hallivõitu, elus ja suhteis pettunud keskeas väikekodanlasest, peaosades kaks vana head tuttavat, keda justkui poleks jupp aega näinud. Lugu on üldjoontes harilik ebatõenäoline veidrike kohtumine, aga tänu osatäitjaile ja tekstile igati tore ajaviide.

Võrdluseks: Terry Gilliam on eluaegne lemmik ja tema ligi kolmkümmend aastat nikerdatud "Don Quijote", mis samuti praegu meie kinodes linastub, pakub pikalt-laialt, heldelt ja tuntud tasemel kõike, mida talt oodata võib - kuid käesolev režissöörina täitsa tundmatu tegija Victor Levini väike komöödia oli siiski vahetumalt nauditav elamus. (Tõsi, Gilliami seansil olin juba ette nii väsinud, et magasin osa filmist maha, peaks uuesti üle vaatama.)

Kõrvaltegelasi Levini filmis polegi, kogu minimalistlik suts seisneb kahe peaosalise tihedas dialoogis, kellest kumbki pole enam kunagine laitmatult sire seksisümbol ega esimene armastaja - Winona on praegu 46 ja Keanu 54. Sellest pole aga miskit, sest neid ei püütagi esitada kellegi pähe, kes nad pole. Rõhutud on hoopis koomikale, künismile ja misantroopiale, mis kõik kokku loob ikkagi meeliülendava mulje nagu mõni terasemat sorti sitcom või möödunud sajandi Woody Allen, milletaolisi Woody ise enam ammu ei tee.

Ei oska küll arvata, kuidas sihuke vanainimeste värk võiks mõjuda verinoortele või siis neile, kellele ei Winona ega Keanu pole kunagi meeldinud - a mis neisse viimastesse puutub, siis millest säärastega üldse rääkida?



"Reisisiht - pulm!" kinodes: Artis, Forumcinemas, Apollo, Cinamon, Hinnanguid: IMdB (6.2/10), Rotten Tomatoes (39%), Margit Adorf (err.ee, 6/10).

5. sept 2018

Ära muretse, ta ei jõua jalgsi kaugele

"Don't Worry, He Won't Get Far on Foot", USA 2018. Gus Van Sant. 113 min.


Traagiliste tagajärgedeni viiv joomarlus ja Anonüümsed Alkohoolikud on huvitavad teemad, aga kahjuks on Gus Van Sant juba vähemalt viimased kümme aastat olnud suht keskmine ameerika staarlavastaja, kes väntab üsna keskpäraseid, tavalisi või heal juhul õige pisut üle selle, keskmiselt kvaliteetseid filme ega ei tee ilmselt enam kunagi midagi oma surmatriloogia-vääriliselt teravat ("Gerry", mu arm!).

Seesinane on just üks selline tavaline film: invaliidsusest rääkimise puhul ootuspärasesse heroiseerimisse ja sentimentaalsusse kalduv tõsielupõhine lugu, mille põhitugevusteks võib pidada häid näitlejaid ja korralikku tehnilist teostust. Üldiselt paatoselt kisub see asi aga umbes sinnakanti nagu näiteks "The Sessions", kuigi on ehk siiski mõneõrra vähem siirupine. Mööngem ka, et mitte päris sama igav kangelasmüüt kui Van Santi enda "Milk", mida ei jaksanud lõpunigi vaadata.

Aga palju pole siingi vaadata, kui näitlejad, ajalooline stilistika ja algusosa tormiline lakekrantslus kõrvale jätta. Joaquin Phoenix ja Jack Black moodustavad kahe peale kokku säravalt dünaamilise rämmariduo ja Blacki tegelane räägib ühe homeeriliselt hea nalja Bob Dylani kohta. Kogu moos. Vähevõitu ligi kahetunnise filmi jaoks. Oleks terve lugu säärane nagu esimesed paarkümmend minutit süüdimatut lakkumist ja poleks siin mingit klantsajakirja eneseabinurga moraali, oleksin seda südamest nautinud.



Ei ole ju nii, et invaliidsusest ei saa toredaid filme teha. Kohe meenuvad näiteks Bård Breieni "Negatiivse mõtlemise kunst" või - kui otsida elujaatavamat ja hitimat, üldmeeldivamat näidet - Olivier Nakache'i ja Éric Toledano "Les Intouchables" (meil "1+1"). Mõlemad küll Euroopa asjad, nii et tundub, nagu käiks invaliiduse teema just ameeriklastele üle jõu. No vaevalt, küllap on neilgi mõni hea invaliidifilm, lihtsalt hetkel ei meenu.

Too karikaturist John Callahan, kelle elust Van Sant siin räägib, oli ise märksa terasem ja küünilisem tüüp, kui tema loomingule pilk heita - mis teeb sihukese veidi nõretavalt nekroloogilise, kadunukese tegelikest tugevaist külgedest mööda vaatava, tuntavalt trafarett-paraadlikkusse kalduva portree kuidagi nukraks. A no mine tea, ehk see kellegi jaoks AA reklaamklipina isegi toimib või pakub tuge.





"Ära muretse, ta ei jõua jalgsi kaugele" kinodes: Forumcinemas, Tartu ElektriteaterCinamon Tartu. Arvamusi: IMDb (7.1/10), Rotten Tomatoes (75%), Kaarel Kuurmaa (EE)