15. jaan 2018

Kahandamine / Downsizing

"Downsizing", USA 2017. Rež. Alexander Payne. 135 min.


Sellest, kuidas Alexander Payne on vahva humanist, kes jutustab mõnusaid muhenukraid lugusid tavalistest väikestest inimestest, kirjutasin viis aastat tagasi siin. Praegugi pole mul taustaks suurt muud lisada kui et vahepeal väntas Payne samas laadis veel ühe filmi, eriti sümpaatse "Nebraska".

Mullune "Downsizing" on aga Payne'i filmograafias midagi uut - mitte argirealism, vaid globaalne ulme, ühiskonnakriitilis-satiiriline utoopia. Põhiidee on hakata lahendama tänapäeva maailma ilmselt suurimat probleemi - ülerahvastatust, mis viib pigem varem kui hiljem ressursinappusest tingitud kollapsini - sel teel, et kahandada inimesed pöialpoisteks, kelle vajadused saab külluslikult katta õige vähesega. Näiteks saab tavamaailma vaesepoolne alam-keskklass endale mikroskaalal vabalt lubada unelmate kodu - Lollidemaa laadis kitšpaleed. Ja planeet kannab selle kõik vabalt välja. Edasi kerkib muidugi hulk küsimusi - mis saab miljardeist, kes on veelgi vaesemad ja nii edasi. Payne käsitleb ka neid üsna vaimukalt.

See kõik kõlab ju paberil päris kenasti, kuid on kõigest setup, kulissid. Mängufilm vajab aga ka lugu. Payne'i lood on üldiselt olnud üksildasevõitu inimeste tasapaks, eleegiline, sihituvõitu, kergelt koomiline kulgemine. Nii ka siin, ent mis passib igapäevarealismi, ei passi ulmeformaati mitte üks teps. Argitaustal on sihuke uitamine "nagu elu ise", pakub samastumisvõimalusi. Ulmekontekst aga röövib sellelt elulisuse ja seeläbi ka tähenduse. Pole võimalik teha ebarealistlikku realismi, ka mitte mahekoomilises võtmes.

Vaatajale jäävad tühjad pihud - siin pole õieti midagi, mis tema tähelepanu kaks tundi ülal hoiaks. Idee tundub esmapilgul hea ning siin on toredaid hetki ja tegelasi nagu näiteks tarmukas ühe jalaga vietnamlanna (Hong Chau) või joviaalne serbia hämaramees (Christoph Waltz). Aga koos see asi ei püsi, selgelt liiga pikk film on valdavalt lihtsalt iiigaaav. Sellest on kahju. Loodetavasti läheb järgmine kord paremini, Alex. Hoian pöialt.


"Kahandamine" kinodes: Forumcinemas, Apollo, Cinamon Tartu. Hinnanguid: IMDB (5.8/10), Rotten Tomatoes (51%).

14. jaan 2018

Aja rännak / Voyage of Time

"Voyage of Time: Life's Journey", USA 2016. Rež. Terrence Malick. 90 min.


Kahju küll, aga Malick jookseb siin lati alt läbi, ja mitte ainult enda ülikõrge lati alt. Sisuliselt on võetud “Elupuu” maailma loomise osa ja venitatud see pooleteisttunniseks, osalt isegi taaskasutades samu kaadreid. Sellest ei pruugiks midagi olla, sest kogu see kõrgresolutsioonis looduslik ja eriefektne ilu on suurel ekraanil kena vaadata, aga paraku on siia kontrastiks vahele topitud ohtralt võikas esimeste telefonikaamerate kvaliteedis kaadreid tänapäeva kaootilisest elust mitmel pool maailmas. Ma saan aru, et see räpakus peab rõhutama meie eksistentsi tühisust universumi ülevuse taustal, aga erinevalt “Elupuust” see tervikuna lihtsalt toimi, eriti kui mõelda sellele, et tegu on IMAXile mõeldud filmiga, millelt ootaks visuaalset tippkvaliteeti. Nõrk kunstiline valik, ja tekib karvane kahtlus, et vähemalt osalt on see tingitud materjalipuudusest ja soovist paisutada film väheste kuludega kinoseansi pikkusse (IMAXi-versioon on kõigest 40 minutit).

Minu jaoks esmakordselt ei toimi siin ka Malicku tavapärane igavikulisi küsimusi esitav voiceover, mõjudes pigem õõnsa, kohatu ja piinlikuna hoolimata Cate Blanchetti sugestiivsest häälest. Ja täpselt samuti nagu ei tule "Aja rännakule" kasuks võrdlus Malicku enda võimsa filmograafiaga, ei tule sellele kasuks ka kõrvutus Ron Fricke täiuselähedaste maailmapildistustega “Baraka” ja “Samsaara”, millele "Rännaku" reklaamides rõhutakse.

Jah, ka siin on väga ilusaid kaadreid, ulmelisi screensavereid ja üüratuis kogustes hämmastavalt pulbitsevaid mülkaid, ja Pärti ja värki. Aga tervikuna ei ütle "Aja rännak" sisuliselt midagi uut ja vormiliselt mõjub juhusliku, räpakalt üle jala kokku klopsitud autoparoodiana. Kokkuvõttes tüütuvõitu haltuura. Tahan oma raha tagasi.


"Aja rännak" kinos: Artis. Hinnanguid: IMDB (6.5/10), Rotten Tomatoes (67%).

10. jaan 2018

Ilmaratas / Wonder Wheel

"Wonder Wheel", USA 2017. Rež. Woody Allen. 101 min.


Peavoolukriitika - no mida terminit, maivõi - on Woody Alleni viimasesse filmi väga jahedalt suhtunud. Ekspressi filmitabelis sai "Ilmaratas" poolteist tärni neljast, enamik hindajaid ei viitsinud seda vaatamagi minna. Mädatomatite skoor on vandamme-vääriline 30%, samas kui Alleni eelmine, "Café Society" sai seal igati kobedad 70%, kuigi oli mu meelest nõrgem film. Tristangi nurises seda arvustades: "Mind kliendina ei rahulda see, et Alleni (ja tema tegelaskujude) psüühiline tervis on väga hea ning kui jantlikud ja suveteaterlikud argisekeldused välja arvata, on neil suuremas plaanis kõik korras."

Sellist etteheidet "Ilmarattale" teha ei saa. See on justkui variatsioon üldiselt kiidetud "Blue Jasmine'i" teemal: inimesed, kes elavad illusioonides, sest päriselu tundub liiga hall, tühi töö ja vaimu närimine. Parem põgeneda unistustesse armastusest, kirjanikukarjäärist või paradiisisaartest, mis kõik on muidugi kujutlustes kaunimad kui tegelikkuses. Aga elu läheb mööda, neljakümnes sünnipäev seisab hauakivina silme ees ja pole ei seda, teist ega kolmandat.

Midagi rabavalt uut selles loos pole, vanamoodne kibemagus romantiline fatalism, eelmise sajandi värk nii sisult kui vormilt, aga omamoodi ikkagi armas. Allen paistab dialoogis korduvalt viitavat, et on üritanud teha midagi Eugene O'Neilli vaimus.

Ja see näeb hea välja. Hulga Bertolucci ja Coppola filmide operaatori Vittorio Storaro kaameratöö on kohati Alleni filmi kohta üllatavalt estetiseeritud, värviliste valguste ja perspektiiviga mängiv. Ja nagu Jasmine'iski on siin peaosas suur diiva, sedakorda Kate Winslet.

Mitte väga meeldejääv, kuid sümpaatne retrorõõm, mille meeleolu kõlab kenasti kokku Jüri Üdi lauluga:

terveks suureks suveks valgeks jäingi
ma ei päevitanud ei oh ei
ja nüüd teiste naiste hulgas käingi
luigena kel nimeks Lorelei

ainult minu jaoks see suvi oli puhas
olin õnnelik küll mitte lodevil
alles nüüd tean et ükskõik kus kohas
oli talle see üks vilets vodevill

tema vari terve suure suve läbi
minu ihu ees mind hoidis põlemast
rannad tühjad on ja tühjuses on häbi
läbi tühjuse käib tuul meist mõlemast

(Üdi enda esituses saab seda kuulata siit.)


"Ilmaratas" kinos: Artis. Hinnanguid: IMDB (6.3/10), Rotten Tomatoes (30%).

5. jaan 2018

Pidu / The Party

"The Party", UK 2017. Rež. Sally Potter. 71 min.


Vanameister Sally Potteri kammerlik ansamblikomöödia keskealise kodanluse diskreetseist ja vähemdiskreetseist võludest ja valudest. Sisuliselt filmina vormistatud teatritükk, mille lähima sugulasena meenub Polanski "Carnage". Too meeldis mulle ka.

Potter viskab siin nalja kõikvõimalikel teemadel poliitikast ja feminismist uusvaimsuse ja elukootsimiseni (et isuga kasutada üht võikaimat sõnaust peale sõnause enese). Suurepärased näitlejad, fotolikult kunstipärane mustvalge kaameratöö, silmal kena vaadata, mis sa hing veel tahad. Täiuselähedane vaimukas meelelahutus, kiire suts, mis läbib tajusüsteemi jälgi jätmata ning laseb lõbustatult ja rahulolevalt tagasi pöörduda omaenda väikekodanlikku ellu, kus asjad ju päris nii liigestest lahti pole, eks ole? Veel. Oh seda rõõmu.



"Pidu" kinodes: Sõprus, Artis, Forumcinemas. Hinnanguid: IMDB (6.8/10), Rotten Tomatoes (92%), Kaspar Viilup (ERR, 9/10), Aurelia Aasa (PM).