9. veebr 2018

Kolm reklaamtahvlit linna servas / Three Billboards Outside Ebbing, Missouri

"Three Billboards Outside Ebbing, Missouri", UK-USA 2017. Rež. Martin McDonagh. 115 min.


Püsiv spoilerihoiatus oleks filmidest kõnelevate kanalite päises vähemalt sama asjakohane kui vanemlikud manitsussildid räpiplaatidel või rõlged vähipildid suitsupakkidel. Iga lapski teab, et räpis ropendatakse ja et suitsetamine ei pruugi tervisele kasulik olla. Seda nagu polegi tarvis üle rõhutada. Sama levinud võiks olla teadmine, et nägemata filmidest lugemine võib filmielamusi rikkuda. Eks iga kirjutaja tahaks, et tema tekste loetaks, kuid vaatajana pean ütlema, et reeglina on targem mitte ette lugeda, ka mitte minu omi ja eriti mitte seda siin.

Püüan küll spoilimist üldiselt vältida, kuid “Kolmest reklaamtahvlist” tundub olevat üsna võimatu midagi ülearust välja lobisemata lähemalt rääkida. Juba see, kui öelda, et lugu koosneb valdavalt ootamatuist pöördeist ja lahendusist, tundub liiast. Ei tahaks kellelgi rikkuda rõõmu võimalikult puhta lehena nautida filmi, mida pean möödunud aasta parimaks ja terve käesoleva kümnendi üheks olulisemaks. Niisiis, olge hoiatatud: järgnev jutt on mõeldud vaatamisjärgseks tarbimiseks.



1.
Martin McDonaghi üllatamisvõime ei tohiks tulla üllatusena kellelegi, kes tema loominguga kokku puutunud on, ja neid pole vähe, sest näitekirjanikuna tegutseb ta edukalt juba üheksakümnendate keskpaigast; tema kaheksat teatritükki on meilgi lavastatud ja mängitud sajandivahetusest saati.

Juba oma menuka teatrikarjääri algul kuulutas McDonagh, et kino kui demokraatlikum kunstivorm on talle südamelähedasem kui olemuselt elitistlik teater. Sellegipoolest on ta filmiloojana, stsenarist-lavastajana siiani olnud vähem viljakas ja mitte nii tuntud kui dramaturgina, kuigi juba eelmise kümnendi teises pooles sai ta Oscari oma debüüt-lühimängufilmiga “Kuuelasuline” (“Six Shooter”, tervikuna juutuubis vaadatav). Tema esimest kaht täispikka “Brügges” ja “Seitse psühhopaati” on meie kinodeski näidatud, ent filmiilma tippu jõudis ta alles nüüd, mullu septembris Veneetsias esilinastunud “Kolme reklaamtahvliga”. Tolle üldiselt kiidetud ja kõikvõimalike auhindadega üle külvatud linateose žanriline mõõtkava ulatub, nagu McDonaghi puhul enamasti, pisarateni traagilisest draamast musta komöödiani.



Musta komöödia silt on üldiselt üsna laialivalguv ja ebamäärane, sest selle alla kiputakse lahterdama enam-vähem mida iganes Dr. Strangelove’ist nahkpükstes kormoranide ning Clooney kitsejõllitamisest Iñárritu “Lindmeheni”. McDonaghi puhul võib seda siiski enam-vähem asjakohaseks pidada, kui täpsustada, et tema ilmselt kõige iseloomulikum omadus – teravmeelsus – ei piirdu võllahuumori ning säravalt koomiliste dialoogide, karakterite ja situatsioonidega, vaid avaldub samaväärselt ka draama ja lugude leidlikus konstrueerimises ning läbinägelikkuses surmtõsiste küsimuste ja raskete teemade käsitlemisel.

“Kolme reklaamtahvli” lugu algabki traagikaga: elajalikult vägistatud, tapetud ja põletatud teismelist Angelat leinav ema Mildred ei suuda leppida politsei võimetusega roimarit leida ning hakkab seitse kuud pärast kuritööd neile survet avaldama, rentides linnakese piiril kolm üüratut reklaampinda ja tellides neile veripunased plakatid suurte mustade plokk-kirjadega: “Surijat vägistati”, “Ikka veel pole kedagi vahistatud?” ja “Kuis nii, politseiülem Willoughby?



Kui esimesena satub kampaaniat juba ülespaneku käigus nägema tölp, ennast täis ja rassistlik kordnik Dixon, arvab vaataja, et tal on vist enam-vähem selge, kes on siin head, kes pahad ja kuidas lugu edasi läheb. Kaasa tuleb tunda õigluse eest võitleva kauboina esitatud Mildredile ja oodata on detektiivlugu vägistamise ja kättemaksu rubriigist, kus tubli lihtkodanik paneb asja suure kella külge, ületab ametkondliku vastupanu, leiab kurjategija ning lõppkokkuvõttes taastab ise vankuma hakanud maailmakorra, kuna rumalad, hoolimatud ja saamatud võimud sellega toime ei tule.

Dialoog on küll vaimukas, aga eks ole seilaseid lugusid juba nähtud ka, mõtleb vaataja. Kes kärsitum, varjab haigutust ja piilub kella. McDonaghil pole aga kombeks lihtsama vastupanu teed minna.
Peagi selgub, et kuigi Dixon (Sam Rockwell) on tõepoolest lolli ja halva mendi musternäide – vägivaldne rassist, agressiivne alkohoolik ja homofoob, on tema ülemus Willoughby (Woody Harrelson) hea, intelligentne, südametunnistusega korravalvur, eraelus vähki surev pereisa, nii et ka talle tuleb kaasa tunda, ehk rohkemgi kui teda avalikult plakatitega kottivale Mildredile (Frances McDormand). Pole Willoughby süü, et uurimine on ummikusse jooksnud – ta on teinud kõik, mis tema võimuses, et asja lahendada. Vaatajana pean kõik uuesti ümber hindama.

Aga see on alles algus. McDonagh oskab mind lõpuni üle mängida, võimaluste avatuse abil virge hoida, jääda viimase stseenini köitvaks, naljakaks, intellektuaalselt huvitavaks ja emotsionaalselt puudutavaks. See on haruharv kogemus.



2.
Kui üritada McDonaghi kunsti pulkadeks võtta, siis selle kolm olulist allikat võiksid olla Pinter, punk ja postmodernism. Tema dialoogivõime, mida lavastaja Jaanus Rohumaa on nimetanud geniaalseks, võlgneb briti modernismiklassikule Harold Pinterile nii palju, et osalt selle mõju varjamiseks leiutas iiri päritolu McDonagh oma vanemate ja sugulaste kõnepruugi põhjal talle kuulsuse toonud näidendite isikupäraselt lopsaka pseudoiiri murde. Pinteriga ühendab McDonaghit ka mäng autoripositsiooni ja publiku ootustega ning suutlikkus panna publik kaasa tundma tegelaskujudele, kes käituvad halvasti, kui mitte lausa vastuvõetamatult. “Kolmes reklaamtahvlis” on säärased tegelaskujud nii Dixon kui mõnegi jaoks ka Mildred.

Pungi mõjusid pole McDonagh kunagi varjanud, vaid on neid uhkusega esile toonud, mainides oma kasvukeskkonnana bände nagu The Clash ja (samuti nagu McDonagh londonlastena iiri traditsioone vabalt tõlgendanud) The Pogues. Pungilike joonte hulka võib vast lugeda ka keskendumise rohujuuretasandile, alamklassile, lihtinimestele, proledele. Siia kuuluvad küllap veel rämeduselembus, soov šokeerida ja raputada, lustakas trots ja spontaanne mässumeelsus kõige üldisemas mõttes, ühiskonnakriitika ja müüdimurdmine, üldine vastumõtlemine tabudele, autoriteetidele ja stampidele. See kõik ei tähenda McDonaghi puhul nihilistlikku eitust, vaid pidurdamatut teisitimõtlemist, oskust asju küsimärgistada ja värske nurga alt näha.



Vaikselt juba viiekümnele lähenev McDonagh rokib tänini sama ägedalt ja lõbusalt kui kunagi sealmail Johnny Rotten või siinmail Villu Tamme. Pühasid lehmi pole. Näiteks kummutas ta “Seitsmes psühhopaadis” tuntud Mahatma Gandhile omistatava hüüdlause, mille järgi vanatestamentlik põhimõte “silm silma vastu” tegevat kogu maailma pimedaks. "Psühhopaatides" märgitakse, et kui kõik üksteisel silmad peast suskavad, peavad lõpuks vastamisi jääma üks pime ja üks ühe silmaga mees, keda pime enam mingi nipiga põõsa tagant kätte ei saa, et tal viimane silm välja torgata.

“Reklaamtahvleis” jäävad naeruväärsete silmakirjanike ossa kõik, kes ajavad end puhevile ja üritavad moraalse autoriteedina esineda, kohut mõista ja kive loopida: mitte ainult juhmid korravalvurid, vaid ka kirik, meedia ja manipuleeritav avalik arvamus.



Mõneti pungilikuks, teisalt aga postmodernistlikuks võib pidada ka McDonaghi teoste - nii näidendite kui filmide - pealtnäha suhteliselt kergesti haaratavat ja publikusõbralikku vormi. Ta ei kiusa auditooriumi modernse abrakadabra, loo puudumise, otsatu eksistentsiaalse kõrbe, sümbolistliku segaduse, sõnatu kaugusse vahtimise ega postdramaatilise kaosega, kuhu vaatajal tuleb ise juurde mõelda nii narratiiv, tähendus kui tõlgendus. Ta ei koonerda, vaid jagab heldel käel selgepiirilisi, sündmusterohkeid lugusid, jäädes köitvaks, naerutavaks ja nauditavaks ka raskete, tõsiste ja kurbade teemade puhul.



See on mittekerglane meelelahutus, mis esitab vaatajale väljakutse mitte vormilisel, vaid sisulisel tasandil, andes talle vabaduse ise mõelda ja otsustada, kuidas nähtut tõlgendada. McDonagh jätab sihikindlalt otsi ja võimalusi lahti, ei väljuta eelseeditud vaimutoitu, ei tahu midagi puust välja ega ega värvi punaseks, või kui, siis verega – mõeldes vägivaldseile äärmustele, milleni tegelased pahatihti lähevad.

Need tegelased ja nende lood paistavad esmapilgul spontaansed ja realistlikult elulised, kuigi on ehitatud pigem postmodernistlikul moel tekstikaanonitega mängides, keerukalt mitmekihiliste iroonilis-paroodiliste pastiššidena, mis ei tee vahet traditsiooniliselt heaks ja halvaks maitseks peetul ning segavad sujuvalt kokku ja mängivad ringi kõikvõimalikud killud, tsitaadid ja motiivid ooperist rokini, vesterneist kriminullide, modernklassikast ultravägivallani.



See piirideta taaskasutusmeetod, vägivallarohkus ja justkui argise dialoogi värvikus kokku toovad meelde Quentin Tarantino, keda McDonagh isegi oma mõjutajaks peab. Tarantino debüüdist “Marukoerad” ("Reservoir Dogs") paremat filmi annab tema sõnutsi otsida.

Kaugelt pole küll vast vaja otsida, sest kõigest kaks aastat pärast “Marukoeri”, mil 24-aastane alles tundmatu McDonagh Londonis talle läbilöögi toonud näitemänge kirja pani, astus Tarantino Cannes'is üles oma meistriteosega “Pulp Fiction”. Need kaks filmi seisavad siiani krimižanri ülimõjukate verstapostidena, mida paljud on püüdnud matkida, kuid keegi, ka Tarantino ise, pole suutnud ületada. Kas McDonagh on nüüd selle heraklesliku vägitööga toime tulnud?



3.
Jah, minu silmis mõnes mõttes küll. McDonaghi film muidugi ei vähenda Tarantino esikteoste väärtust, kuid mõjub praegu, ligi veerand sajandit hiljem sama värskelt kui need omas ajas, olles seejuures mitmeplaanilisem. Tal oleks justkui rohkem öelda, ta küündib kaugemale, kõrgemale ja sügavamale.

Tarantino põhiaur kulus sellele, et olla cool, vaimukas ja ägedalt küüniline säga. See õnnestuski tal algul hiilgavalt, hiljem enam mitte nii väga. Multifilmilik ja ketšupirohke ultravägivald täidab tal eelkõige meelelahutuslikku funktsiooni ja tundub selle sajandi filmides olevat eesmärk omaette. Ta paistab otsivat objekte, kelle vastu seda õigustatult rakendada, leida hea põhjendus nagu kättemaks, et siis mõnuga vägivallatsemisele pühenduda.



Kui küsida, mis selle kõige mõte võiks olla, siis ei näi siit palju sõelale jäävat. Uljalt lihtsustades – Tarantino näitab, kuidas see, kes mõõga tõmbab, mõõga läbi ka langeb ja kuidas kuritegevus võib olla cool, aga lõppkokkuvõttes ikkagi pigem ei tasu end ära. Tema maailm on julm paik, kus üldiselt valitseb tugevama õigus. Vägivald nii motiveeritud kui motiveerimata kujul on konstant, mis sünnitab aina uut vägivalda. See vägivallaring on igavene ja lõputu nagu Disney “Lõvikuninga” eluring, ja väljapääs sama hästi kui puudub – kui oled juba kuradile sõrme andnud, siis tõenäoliselt oled igaveseks kadunud, ja kui pole, siis ainus võimalus on jõhkardeid jõhkruses ületada. Vägivald sellest mõistagi ei vähene, vaid kasvab.

Tarantino idee on mitte isegi silm silma vastu, vaid kaks, ja nõnda, et verd ja löga pritsiks aegluubis. See ammendab end pikapeale, eriti kui verepulma üksluisust lunastavat küünilist vaimukust ajapikku aina vähemaks jääb.



McDonaghi maailm on mitmemõõtmelisem, dünaamilisem ja huvitavam. Tema tegelaste käitumine, kaasa arvatud vägivaldne käitumine on psühholoogiliselt paremini põhjendatud, kuigi ta pigem ei püüa vägivalda õigustada, vaid vaadelda selle tekkimist, panna publikut järele mõtlema ja seisukohti võtma. “Kolmes reklaamtahvlis” rakendab ta vägivalda üpris säästlikult, laibaloend on tema kohta haruldaselt lühike. Ja kui peategelased muutuvadki vägivaldseks, siis on sel käitumisel sügavad juured, mis on toonud nad punkti, kus nad näevad vägivalda väljapääsuna ega oska teisiti reageerida.



Hea politseinik Willoughby, õigluse ja mõistlikkuse kehastus, tõstab käe iseenda vastu, sest ei soovi pikalt piineldes hääbuda ja näha, kuidas tema abikaasa selle pärast kannatab.

Leinav ja ennast tütre surmas süüdistav ema Mildred on inimene, kes aitab selili siputavat sitikat, kuid ka tugev naine, kes ei lase endale pähe astuda ning on valmis end kõigi vahenditega kaitsma, kui vaja. Kui ta plakatitega infosõda alustab ja paljud tema vastu pöörduvad, puurib ta augu vihase hambaarsti pöidlasse, enne kui too jõuab teda sellesama puuriga karistama hakata, ja virutab jalaga paarile teismelisele, kui keegi neist tema esiklaasi pihta limonaadipurgi viskab. Kui sõda eskaleerub plakatite põletamiseni, süütab Mildred vastutasuks politseijaoskonna, küll kontrollides, et see tühi oleks.

Juhm politseinik Dixon on vägivaldne, sest keskealise ema juures ja tema käpa all elava poissmehena on ta elus pettunud ega oska seda kuidagi teisiti väljendada kui otsides sihtmärke, kellele oma enesepõlgus ja viha suunata. Kuni paremat vaenlast võtta pole, sobivad selleks neegrid, kommunistid ja homod. Kui Willoughby, keda Dixon näeb isakujuna, end tapab, peksab Dixon poolsurnuks reklaamimehe, kes plakatid üles pani.



Need on inimlikud, mitmekülgsed ja osalt ka vastuolulised tegelased, kelle käitumine pole täielikult ennustatav ega üheselt hinnatav. Lugu ei sünni mitte karakterite püsiomaduste vältimatust väljendumisest, vaid valikuist, mida nad teevad lähtudes võrdselt nii oma eeldustest, eelnenud sündmustest kui hetkeolukorrast. Nende õigustatuse või õigustamatuse üle peab vaataja ise otsustama, ja see pole lihtne, sest uut infot lisandub pidevalt, tegelased on võimelised muutuma, juba tehtud otsuseid ümber hindama ning tegema uusi valikuid, mille puhul pole kindel, kuhu need viivad.

Valdavas enamuses filmides tuleb pigem varem kui hiljem ette hetk, mil tegelaste ja loo olemus saab selgeks ning edasi jääb ainult end lõdvaks lastes jälgida, kuidas kõik läheb täpselt nii, kuis peab ja arvata oli. Siin jääbki see hetk tulemata.



4.
Erinevaile vaatajaile võib see ambivalentsus ja otsustusvabadus mõjuda erinevalt. Vaataja, kes ootab lineaarset krimilugu, detektiivlugu või kättemaksulugu, võib olla pettunud, kui ta seda ei saa, ja pidada filmi ebaõnnestunuks žanrides, kuhu see õigupoolest ei kuulu. See pole seda tüüpi lugu, kus viha, vägivald ja surm on kusagil eraldi, omaette kuritegelikus maailmas, mis meisse kui tavainimestesse nagu otseselt ei puutugi. See pole ka seda tüüpi lugu, mis tahab saatanlikku kurjust näidates öelda, et elu on põhiolemuselt haud ning inimesed valdavalt kas kurja küüsis või võimetud sellele vastu hakkama.

Teisalt võivad vaatajad, kes ootavad moraalset selgust, näilisest realismist hoolimata kenasti lahus hoitud ja piiritletud häid ja halbu, olla nördinud, kui algul kangelasena esitatud Mildred teeb küsitavaid tegusid ning antikangelasena esitatud Dixon osutub muutumisvõimeliseks. Võib tunduda ülekohtune, kui ei näidata üheselt, et rassist on pöördumatult põrguteel. Nats olgu nats ja jäägu selleks.



Võib leida, et film ei saa olla feministlik, kui tugeval kangelannal on puudusi, kui ta pole näiteks ideaalne ema. Patriarhaadile vastu astudes ei tohi eksida, õige feministlik kangelane on Wonder Woman samanimelisest üdini tarfaretsest koomiksi-muinasloost.

Need on võimalikud ja teatud määral põhjendatavad tõlgendused. Ent nagu “Kolme reklaamtahvli” haare ei piirdu vaieldamatu teravmeelsusega, ei piirdu see ka viha, valu, vägivalla, kuritöö, karistuse ja kättemaksu dimensioonidega.

Asi pole mingis sedasorti tobeduses nagu “ma tulin siia ilma üksi ja lähen üksi”. Ma ei tulnud siia ilma üksi, vaid koos emaga,” ütleb Willoughby oma enesetapukirjas, ja tal on vaieldamatult õigus.

Kas see kõik tähendab, et Jumalat pole, me oleme maailmas üksi ja sellel, mida me üksteisele teeme, pole mingit tähtsust,” küsib Mildred teisal mõttes, ja jätkab: “loodan, et mitte.”

Loeksin siit välja võimaluse kieslowskilikuks lahenduseks: usk, lootus, armastus.



Sirpi kirjutatud lugu, siin toimetamata kujul.

"Kolm reklaamtahvlit linna serval" kinodes: Sõprus, Artis, Forumcinemas, Apollo, Kosmos, Cinamon Tartu. Hinnanguid: Rotten Tomatoes (93%), IMDB (8.3/10), Lauri Jürisoo (Kinoveeb, 10/10).

1 kommentaar :

joonas ütles ...

Tuleb möönda, et esimese plakati teksti - originaalis "Raped while dying" - on eesti keelde vaat et võimatu tõlkida nii, et tõlge loomulikult kõlaks ja ka sisuliselt paika peaks. Subtiitritõlkega "Vägistatud ja surema jäetud" ei saa aga siiski rahul olla, see läheb originaalist sisuliselt liiga kaugele.