6. juuni 2018

Tundmatu sõdur / Tuntematon sotilas

"Tuntematon sotilas" / "The Unknown Soldier", Soome 2017. Rež. Aku Louhimies. 135 min.


Meie suviselt tühja täis kinokavade taustal paistab Louhimehe lavastatud Väinö Linna päris peibutav, ja selgus, et mitte ainult mulle. Sõprusse ei õnnestundki avaõhtul pääseda, sealne esikas oli välja müüdud. Solarise Apollo mõnevõrra suuremas saalis pool tundi hiljem siiski ruumi leidus. Seansi juhatas sisse Rain Kooli, kes rääkis, et "Tundmatu sõduri" viiekümnendate ekraniseering on soomlastele olnud üle aegade kõrguv, regulaarselt pühade ajal kedratav monumentum, ja et uue filmi valmimine on seetõttu sama suur sündmus kui eestlaste jaoks oleks uus "Viimne reliikvia". Kujundi poeetilise löövuse huvides jättis Kooli targu mainimata, et erinevalt "Reliikviast" on Linna romaanist vahepeal valminud veel kaks ekraniseeringut - kinofilm kaheksakümnendail ja telefilm nullindail. A noh, eks Louhimehe film ole Soomes suursündmus sellegipoolest, kõigi aegade vaadatuim ja puha.



Kodumaal on Linna sõjaromaan rahvuslik tüvitekst, ja küllap seetõttu paistab Louhimies eeldavat, et publik valdab teksti ja teemat vabalt. Sestap pole ta sissejuhatuse ega ekspositsiooniga eriti jantima vaevunud, vaid enam-vähem kohe kukuvad kaugel ekraanisügavuses aeg-ajalt vilksatavate anonüümsete, pelgalt markeeritud venelastega vastastikku paugutama pea sama anonüümsed soomlased. Viimaseid näeb küll suuremas plaanis, aga läheb ikka päris pikalt, enne kui ühtlasest massist hakkavad mõned karakterid eristuma. Ja selle aja peale oli juba jõudnud õige igav hakata.



Lahingutegevus on iseenesest korrektselt üles võetud: püssid pauguvad, granaate, mürske, pori, tuld ja tõrva lendab, kaamera hüppab, paar toimivat tankigi on kurjaks aetud. Spielberglik-nolanliku kliinilise veretuse teed pole õnneks mindud. Ei midagi ootamatut ega teab mis värsket, ent kui mitte olla liiga palju sõjafilme näinud, siis normaalne madin, võib ehk muljet avaldada. Vaatajal, kel säärast privileegi pole, võib aga olla lihtsalt okeist käsitööst suht raske rõõmu tunda, olgugi taplemine filmi tugevaim osa.

Hoopis kitsamad lood on kaasaelatavate tegelastega. Peale Rokka (Eero Aho) ei jäänud siit suurt keegi meelde, kusjuures nii teda kui väheseid teisi eristuvaid kujusid on sõdimisväliselt esitletud sedasorti stampidega, mis mu madalavõitu klišee-valuläve kõrges kaares ületavad, nagu ka trafaretne, veerides emotsioone dikteeriv heliriba. Ja oma ühtlaselt tasapaksu venimise kohta on film tüütult pikk hoolimata sellest, et meil siin näidatakse tublisti lühendatud varianti. Originaal kestab kolm tundi. Teoreetiliselt on muidugi võimalik, et kärbitud versioonist on just huvitavamad osad välja lõigatud.



Kui nüüd meenutama hakata, siis Louhimehe looming on pärast võluvat "Paha maad" tasapisi, kuid järjepidevalt alla käinud. "Tundmatu sõdur" jätkab samal kursil. Tie pohjoiseen, hehe.

No mitte et see film nüüd üldse vaadata ei sünniks. Kohustusliku kirjanduse ja rahvusliku ajaloomüüdi kohustusliku ekraniseeringuna ilmselt täidab militaarpatriootliku niši ära nagu meil Nügase "Nimed marmortahvlil" ja "1944". Kuid ähmase mälestuse põhjal kalduks vist isegi viimast Louhimehe taiesele eelistama. Samas neid käputäit soome sõjafilme, mida varem olen nägema juhtunud - kaasa arvatud toda eelmist, Rauni Mollbergi "Tundmatut sõdurit" -, eelistaks kõhklemata.

A noh, eks suveajal ole seebikas ka praad või umbes nii. Kaitseministeeriumile ja kindralstaabile kindlasti meeldib.


"Tundmatu sõdur" kinodes: Sõprus, Artis, Forum, Apollo, Cinamon. Hinnanguid: IMDB (8.1/10), Sten Kohlmann, ÕL (8/10), Erkki Bahovski, PM.

Kommentaare ei ole :