13. juuli 2018

Pärilik / Hereditary

“Hereditary”, USA 2018. Režissöör-stsenarist Ari Aster. Osades Toni Collette, Gabriel Byrne, Milly Shapiro, Alex Wolff, Ann Dowd jt. 127 min. // Sirpi kirjutatud lugu.


Filme, mis säärast hoiatust vajavad või ka väärivad, pole liiga palju, aga “Pärilik” on üks neist: enne filmi vaatamist tasub sellest lugemisega ettevaatlik olla. Õudukaelamus kipub sõltuma ootamatusest. Sestap, enne kui minna üksikasjust rääkimise libedale teele, hinnang: üllatavalt hea asi, ilmselt parim, mida meie kinodes tänavu keset suve näha on. Hea mitte selles mõttes, mida küla peal kuulda võib – et olevat uus õudusklassik, üks žanri verstaposte ja üle aegade jubedamaid linateoseid. See kõik on küsitav ja varavõitu vast Ari Asterit uueks Polanskiks, Friedkiniks või Kubrickuks kuulutada.
Eks me näe, palju neid jutte kasvõi poole aasta pärast mäletatakse.



Asteri esimene täispikk paistab silma pigem selle poolest, kui nutikalt noor filmilooja on osanud suurmeistreist eeskuju võtta, luua uue, värskelt mõjuva terviku teada-tuntud motiive ja võtteid loovalt kombineerides, ümber mängides ja stamplahendusist hoidudes (teine ja ühtlasi viimane spoilerihoiatus). Siin on väljapeetumal kujul sedasama vaimukat ootuste eiramist, mida ilmutas juba Asteri rabavalt poliit-ebakorrektne intsestilühikas “Johnsonite väike veidrus” (“The Strange Thing About the Johnsons”, netis tervikuna vaadatav.).

“Päriliku” deemonlik-satanistlik põhitemaatika on iseenesest igituttav: kodukäijad, liigedukas spiritism, reaalsuse piiride hajumine, teispoolsuse sissetung siinpoolsusse, seestumine, puhta kurjuse võidukäik, antikristuse sünd – lühidalt idee, et meie metafüüsilist kurjust eitav tavaarusaam tegelikkusest, sensus communis, mida üldiselt tervemõistuslikuks peetakse, on vale. Vähe sellest, võib-olla lausa saatanlik vale, lõks, mille põhjas varitseb kohutav tõde, et elu pole mitte lihtsalt hädaorg, vaid absoluutse kurja kuningriik ja õõvakuristik, millest ei päästa ka surm, sest järgneb veelgi hullem.



Igihaljad õuduskino-trikid on ka näiteks topeltärkamised, võpatamapanevad ehmatused (jumpscare) või niiöelda lögaga löömine (gore): verine vägivald, koolnulaikudes peata laibad. Aster ei lähe siiski lihtsaima vastupanu teed ega keera neid vinte üle, vaid pruugib stammvigureid mõõdukalt, leidlikult, lausa maitsekalt, kui sel puhul sobib nii öelda. Ja sama kindlal käel taaskasutab Aster ka eelmainitud üleloomulikke teemasid, põimides neid psühholoogilise draama ja maisemate foobiate vahele: hirm lähedaste pärast; lapse hirm, et vanemad ei armasta teda; hirm kaotada mõistus ja kontroll oma tegude üle.

“Päriliku” tugevuseks ongi ootuspäratuse kõrval ühelt poolt kõigi filmi ehituskivide ühtlane kvaliteet ning teiselt poolt nende täpselt välja mõõdetud kokkuladumine. Terane stsenaarium, eripärane esteetika, huvitavad osatäitjad, head näitlejad eesotsas Gabriel Byrne’i ja eriti peaosatäitja Toni Collette’iga, kes oma rolli emotsionaalselt avara mänguruumi võimsalt ära kasutab. Sündmustik kulgeb nauditavalt tavatuis suundades ja rütmis, mis meenutab harjumuspärase stsenaarse arengukaare asemel pigem rokkmuusikas, peamiselt indirokis Pixiese-dünaamika nime all tuntud vaikse salmiosa ja valju refrääni kontrasti. Filmi minimalistlik heliriba on parim, mida tänavu olen kuulnud, ja sellel loob Colin Stetson samalaadseid kontraste, eelkõige vastandades süngeid ambient-maastikke vaikusega, mille kõrval kõlab iga krõps kurjakuulutavalt. Nii loo kui muusika põhitoon on tasapisi näriv, aegamööda kasvav kõhedus, mis tipneb paanikas.



Filmi avakaadri matusest saati on selge, et asi pole õige, ja see esiotsa vaikselt hiiliv tunne süveneb esimese tunni jooksul tasapisi, teise tunni jooksul aina sagenevate spurtidega võiduka lõpuni, mis otsad üpris korralikult ja žanripäraselt kokku sõlmib. “Pärilik” pole mingi davidlynchilik psüühilise reaalsuse lagunemine saladuslikeks algosakesteks, millest õdusalt mõistuspärast, koduselt kausaalset puslet enam kunagi kokku ei saa. See on selgepiiriline, alguse ja lõpuga lugu, nagu peavad olema nii üks laiale publikule suunatud õudukas kui ka klassikaline kreeka tragöödia, millest Aster on oma teose puhul samuti rääkinud.

Õuduka puhul paistab antiiktragöödia-seos mitmes paljuski asjakohane, sest tänapäeval viljeldavaist kunstidest tundub hirmufilmi žanr vast kõige sujuvamalt Aristotelese tragöödiateooria reegleile vastavat. Aristotelese järgi on tragöödia aluseks ja hingeks lugu (mythos); kõige olulisem on tegevus (praxis, inglise keeles action), sündmustik ja selle ülesehitus. Lugu peab olema terviklik ja lõpetatud ning kujutama hukatuslikke või piinavaid kannatusi (pathos) nagu surm, suured valud või haavad. Publikus tuleb äratada kaastunnet ja hirmu, mis toob kaasa tunnete puhastumise ehk katarsise. Kannatuste kõrval on tragöödia põhielemendid lugu pea peale keeravad pöörded ja äratundmised, mis on kõige kaunimad, kui nad esinevad korraga.



Antiiktragöödia ja Aristotelese poeetika kuuluvad küll nende kilpkonnade hulka, millele kogu õhtumaise sõnakunsti maailm on juba kaks ja pool aastatuhandet toetunud, nii et vähemal või suuremal määral puudutab tema teooria tervet läänelikku loojutustamise traditsiooni nii kirjalikul kui etendus- ja ekraanikunstide kujul. Ent laia publiku hirmutamine (ja ühtlasi hirmudest vabastamine, hirmude sulgemine turvalisse fiktsiooni valda) on praegu siiski eelkõige õudusfilmi kapsamaa, mida tänane teater kui antiikteatri õigusjärne mantlipärija suurt ei üritagi harida. Või isegi kui üritab ja isegi kui see õnnestub, jääb see üksikürituseks, mis ei saa puudutada suuri hulki nagu vähegi menukas õudusfilm, sest erinevalt antiikajast on teater meie päevil pigem elitaarne nišikultuur, mis jõuab vähesteni.

Õudukaile tüüpiliselt kehtivad “Päriliku” puhul paljud Aristotelese kirjeldatud tragöödia põhijooned: film kujutatab surma ja kohutavaid kannatusi; äratab kaastunnet, sest tegelased pole ei kurjad ega halvad ja nende kannatused on teenimatud; kasutab ootamatuid pöördeid ja äratundmisi, kohutava tõe taipamisi; hirmutab, vastukajade järgi otsustades edukalt. Kuid Asteri debüüt pole kreeka tragöödiaga seotud ainult kaudselt, žanrile üldomaste tunnuste kaudu, vaid tegeleb antiigiga otse, rohkem ja tõsiseltvõetavamalt kui ükski muu siinmail viimastel aastatel linastunud film, välja arvatud ehk Yorgos Lanthimose “Püha hirve tapmine”, millega “Pärilikul” on mõndagi ühist. Mõlemad kasutavad tänapäeva kontekstis õudust äratavaid müütilisi teemasid ja motiive nagu veresüü, inimohvrid, laste ja lähedaste tapmine, ja mõlemad liigitatakse õudukaiks, kuigi Lanthimose külmalt intellektuaalse, pigem häiriva kui hirmutava kunstfilmi puhul võib seda žanrimääratlust vast pidada küsitavamaks kui Asteri puhul.



Mõlema vormilt meisterliku filmi puhul on antiikmütoloogia suhe käesoleva sajandi elutundega üks sisuliselt huvitavamaid jooni. Kristlik või täpsemalt antikristlik, satanistlik mütoloogia ja demonoloogia on ju popkultuuris, eriti õudukais nii põhjalikult tühjaks lüpstud, et midagi vähegi uut ega üllatavat sealt naljalt võtta pole. Ega Astergi ses osas mingit seninägematut põrgujalgratast ei leiuta. Vana-Kreeka mütoloogia seevastu on käesoleva sajandi mängufilminduses üsna kündmata põld, mille poole vaevuvad vaatama peaaegu ainult kitšilikud kostüümikoomiksid ja komejandid – paremal juhul meelt lahutaval, halvemal juhul lihtsalt tüütul ja piinlikul moel. Antiiktragöödia ei pälvi niigi palju tähelepanu. Sel taustal nopivad nii Lanthimos kui Aster uudsus- ja originaalsuspunktid hästi unustatud vanavara üleskorjamise eest.

Lanthimos annab oma filmi antiiktraagilise võtme kätte juba pealkirjas, mis viitab müüdile hellenite kuninga Agamemnoni tütre Iphigeneia ohverdamisest jumalanna Artemisele. Jumalanna nõudis kuningalt seda ohvrit, kuna Agamemnon oli tõurastanud tema püha hirve. Lanthimosel on hirveks südameopil hukkunud patsient, kuningaks kirurg, kelle vea tõttu patsient suri ja kes peab selle lunastamiseks tapma ühe oma pereliikme: naise, tütre või poja. Valik on kohutav ja võimatu, kuid vältimatult vajalik, muidu surevad kõik kolm.



Aster viitab samale müüdile otsesõnu kirjandustunni-stseenis “Päriliku” kulminatsiooni lähedal, filmi viimase veerandi hakul. Tunnis seletab õpetaja, et Agamemnonil polnud valikut, sest Iphigeneia mõrvamine oli jumalate käsk. Tahvlile on kriidiga kirjutatud “karistus toob tarkuse”. Tolle tarkuse või teadmise all on ilmselt silmas peetud valiku puudumise, paratamatuse mõistmist, sest Iphigeneia-tund on kõigest põgus repriis ja meenutus varasemast, pikemast kirjandustunnist filmi esimeses veerandis, kus õpetaja ütleb, et Heraklesel polnud valikut, kuna oraakel on Sophoklesel esitatud mööndusteta. Tahvlil on kirjas “saatuse eest põgenemine”, “teadmise ja vastutuse suhe” ja “ühtki inimest ei saa pidada õnnelikuks, kuni ta pole surnud”. See viimane lause on töötlus Sophoklese tragöödia “Trahhislannad” esimestest värssidest, kus Heraklese abikaasa Deianeira teatab, et hoolimata vanast rahvatarkusest, mille järgi ühegi sureliku kogu elu ei saa enne surma hinnata heaks ega halvaks, teab tema, Deianeira, juba enne surmavalda minekut suurepäraselt, et kogu tema elu on õnnetu ja raske.

Sophoklese tragöödia jutustab vägilase surma loo: pooljumal Heraklese, keda oraakli järgi ükski elusolend tappa ei saa, hukutab kentaur Nessose mürgitatud verre kastetud rüü, mille Deianeira oma mehele igasuguste kurjade kavatsusteta armumaagilise kingina saadab, kui mees endale uue armastuse leiab. Herakles oli kentauri mürginoolega tapnud ja too oli Deianeirale enne surma öelnud, et kui vägilane hakkab teisi naisi vaatama, siis saab Deianeira kentauri haavast võetud vere abil mehe armastuse ainuüksi endale kindlustada. Selgub, et kentaur valetas – hüdramürgi ja verega immutatud rüü kõrvetab kangelast happena, sandistab ta ja valmistab talumatut piina, kuni Herakles laseb end tuleriidal ära põletada, sundides oma poja seda süütama.



Heraklest ei tapnud niisiis mitte ükski elav hing, nagu oligi ennustatud, vaid ammu surnud kentaur, ja tema vaevad said pärast kaheteistkümnendat vägitööd otsa, nagu samuti oli ennustatud. Vaevade lõpp ei tähendanud aga mitte edaspidist õnnelikku elu, nagu kangelane oli arvanud, vaid tema surma. Oraakleil oli õigus nagu ikka, kuid on küsitav, kas neid Heraklese enda tegude, näiteks üleaisalöömise puhul saab tõlgendada täieliku valiku puudumisena ja näha Heraklest saatuse ohvrina nagu Aster seda koolistseenis teeb. Sophokles rõhutab küll, et Erose vastu ei saa isegi jumalad, inimestest rääkimata, ent jumalaile eesotsas Zeusiga, kelleta ei lenda lindki, heidab tragöödia ette pigem ükskõiksust ja hoolimatust kui surelike kannatuste kuritahtlikku põhjustamist.



Fatalistliku kirjandustunni idee on võetud klassikalisest hakkimisõudukast “Halloween”, mille algul üsna samasugune kirjandustund kinnitab sedasama vältimatu saatuse ideed, kuigi mitte antiikmütoloogiaga seoses. Viimane on Asteri lisandus, kes kasutab oma filmis läbivalt ja võimendatult tundides viidatud müütide ja tragöödiate motiive: mehe tulesurm, mille naine pahaaimamatult põhjustab; naise enesetapp; lapse ohverdamine nii unes kui ilmsi, mille puhul enne filmi algust surnud vanaema on kurjusele ohvriks toonud mitte ainult ühe lapse, vaid lausa kaks järgnevat põlvkonda. Kirjandustunnid annavad neile sündmustele üldistusastme ja selgitavad, et tegu pole juhuslike hälvetega. Heraklese-tunnis jõuab arutelu tõdemuseni, et valiku puudumine teeb loo traagilisemaks, sest kõik toimuv on paratamatu, tegelastel pole vähimatki lootust, nad on nagu etturid mingis kohutavas, lootusetus masinas. See ongi “Päriliku” kreedo. Aster oma filmi sündmustiku üles ehitanud just säärase masinana, mis liigub vääramatult leinast kui üldinimlikust traagikast üleloomulikku põrgusse.

Too fatalistlik nägemus pole mitte niivõrd vanakreekalikus tähenduses tragöödiapärane (tragikos), kuivõrd seotud uusaegse traagikamõiste ja saatusetragöödia ideega, mida antiigis ei tuntud. Korralik saatusetragöödia vajab kahte komponenti, nagu selgitab tragöödiauurija Anne Lill: kõrgemat, inimesest sõltumatut võimu, mis määrab sündmuste käigu, mida miski ei saa muuta, ja inimest, kelle pingutused ei muuda midagi saatuseratta halastamatus liikumises. Modernseks näiteks antiikteemade töötlusest selles vaimus on Jean Cocteau Oidipuse-näidend “Põrgulik masin”, mille motos autor teatab: “Jumalad on olemas – need on kurat.” Saatusetragöödia kontseptsiooni omistamist kreeka tragöödiale võib aga pidada anakronistlikuks võtteks, sest see kannab antiik-Ateena konteksti üle uusaja idee passiivsest kannatusest, mida kreeka tragöödiatekstid ei toeta.



Vaba tahte puudumise, vältimatu kannatuse ja paratamatu huku ideid ei toeta ka praegusaegse lääne kultuuri reibas peavool söö-palveta-armasta-kirjandusest lugematute poplugude ja hittfilmideni, mis kõik kuulutavad, et igaüks on oma saatuse sepp ja oma õnne valaja. Põrgu vältimatuse ideed ei kinnita praegu isegi paavst, kelle sõnutsi põrgu seisneb jumalaarmu eitamises ja põrgusse ei saadeta, vaid selles viibimine on vaba valik. Samal ajal pole need ideed kultuurist kuhugi kadunud nagu ei kao maailmast kannatus, surm, lein, vägivald, traagika. Kadunud pole ka säärased nähtused nagu usk oraakleisse või veritasusse: ennustajaisse usub või pigem usub neli viiendikku Eesti elanikest, surmanuhtlust peab teatud puhkudel õigustatuks enam kui kaks kolmandikku. Me pole nii modernsed kui ehk sooviksime arvata, ega ka mitte nii müüdikauged. Me tapame endiselt hirvi nii oma mõtteis kui tegelikult. Selle kõigega suhestumiseks, enda üleilmseks ja ajastuüleseks positsioneerimiseks tol tumedal taustal võib abi olla nii antiiktraagikuist kui Lanthimosest ja Asterist.



Sirpi kirjutatud lugu.

"Pärilik" kinodes: Forumcinemas, Apollo, Viimsi, Cinamon Tartu. Hinnanguid: IMDB (7.6/10), Rotten Tomatoes (89%), Chris Reintal, kultuur.err.ee (9/10), Karl-Martin Idol, kinoveeb.delfi.ee.

Kommentaare ei ole :