30. sept 2018

Mantra - hääled vaikusse / Mantra - Sounds into Silence

"Mantra - Sounds into Silence", Hispaania 2017. Rež Georgia Wyss. 85 min.


Uusvaimsuse, ingliskeeli njuueidži üle on lihtne naerda. Sealhulgas ida poole kummardava uusvaimsuse üle. Pelk mõte igasugu mangidele, sõõrumaadele ja võrnodele, kes õndsas üksmeeles lingameid masseerivad, teeb tuju heaks (vabandan kõigi ees, kel nüüd seda pilti on raske vaimusilma eest saada).

Lisaks pilkamisele on uusvaimsust ka lihtne põlata. Näiteks on elav klassik Werner Herzog, kes ida usundeisse kindlasti üleolevalt ei suhtu, korduvalt rääkinud, kuidas ta peab ameerika keskklassi koduperenaiste mediteerimist ja joogarühmi võlts-spirituaalsuseks, mis ajab hirmu nahka. Kuidas see olevat tühine religiooniturism, mille vastu tuleks välja kuulutada püha sõda. Kuidas ta ei suudaks iial olla naisega, kes tegeleb joogaga.

Siitmailt meenuvad näiteks jutud, kuidas keegi kandis David Lynchi enda jaoks maha pärast seda, kui too käis Tallinnas transtsendentaalset meditatsiooni promomas.

Eks võõras pühalikkus kipu kõrvalseisjais vist tihti tõrget tekitama. Tõsiste uusvaimsuse-teemaliste filmide puhul võib lisaks võõrastavale paatosele komistuskiviks saada nõrk filmitehniline tase. Vaim võib olla valmis, aga oskused nõdrad, ja kui usutunnistus on vormistatud põlve otsas või mitte küllalt kindla käega materjali hallates, võib tegijate ja tegelaste siiras pühendumine mõjuda kas siis tobedalt või paremal juhul lihtsalt igavalt, ükskõikseks jätvalt. Viimasesse kategooriasse kuulub näiteks meil kevadel kinos jooksnud zen-dokk "Vaikusesse kõnd" ("Walk With Me") - huvitav teema, meh film. No ega meditatsioon pole ka tegevus, mida kõrvalt vaadata.



"Mantra" on teistmoodi dokk. Selle tehnilisele teostusele pole miskit ette heita. Üdini positiivne film võib mõjuda reklaamilikult, aga on siiski huvitav ja kena vaadata. Ja kuulata, sest jutt pole niivõrd hinduistlikest ja budistlikest mantraist, kuivõrd nende laulmisest-retsiteerimisest - ingliskeeli chanting, sanskritis kirtan. Siin astub üles ja saab sõna hulk valdkonna tuntud nimesid eesotsas Jean-Philippe Rykieli ja mu lemmiku Krishna Dasiga, aga staaridest vast olulisem on, et kirtan pole tärgeldatud kõrgkunst ega pjedestaalil kõrguvate gurude kummardamine. See pole ka hardas vaikuses tarbitav sakraalmuusika nagu, maitea, gregoriaanid või Pärt. See on elava folkloori moodi avatud asi, nagu eesti rahvalaul: eeslaulja laulab ette ja teised - publik, kuulajad, kogudus, kuidas soovite - rõõmsasti järele. Niimoodi harekrishnalikult rõõmsasti, kui üldtuntud näidet otsida.

Filmi vaadates ja selles intervjueeritute juttu kuulates pole kahtlust, et too melomeditatsioon mõjub paljudele hästi, aitab tänapäeva maailmaga toime tulla, infomüra ja destruktiivseid ihasid tõrjuda, elus mõtet leida. Nii vabadel kui vangidel. Ja nagu ütleb laulusalm: kui see sind õnnelikuks teeb, siis kui halb see ikka olla saab.

Muidugi kui juba mõte sellisele asjale on vastunäidustatud ja ajab ateismipõie täpiliseks, siis ehk ei maksa end seda vaatama sundida. Samas kuna film on, nagu öeldud, igas mõttes korralikult tehtud, siis seda saab vaadata ka teisiti kui vahetu kaasaelamise või ka pelgalt esteetilise nautimise võtmes. Näiteks postkoloniaalses: kultuuride segunemise ja uudse hübriidkultuuri sünni kajastusena. See kirtan, mida siin näeme, pole ju mitte niivõrd ida sakraalpraktika, kuivõrd selle läänelik tõlgendus, mis peegeldub huvitavalt tagasi itta, pannes läänestunud hindugi oma juuri uue pilguga vaatama.

My sweet Lord, hallelujah, my my Lord, Guru Brahma.



"Mantra - hääled vaikusse" kinos Artis (30.09.2018). Hinnanguid: IMDB (8.5/10), Rotten Tomatoes.

20. sept 2018

Kiskja / The Predator

"Predator", USA 2018. Rež. Shane Black. 107 min.


Muidugi on see süüdimatu B-kati kräpp, mis te siis ootasite? A seejuures lustakas, serveerib heldelt ja tihedalt kõike, mida taolisest asjast tahta: mõrvartulnukaid ja nende ulmetehnikat, märulit, goret, lolle nalju, nupust nikastanud berserk-sõjamehi ja siredaid amatsoone (Olivia Munn).

Siia on küll näpuotsaga sisse toodud moodsaid motiive nagu peagi saabuv kliima-apokalüpsis, kuid ühtlasi on siin, keel põses, 80ndate vaibi paremini tabatud kui eelmises, Nimród Antali predaatorifilmis, kirjeldamatult juhmidest AVP-käkkidest rääkimata. Vast tasub selle stiilitaju eest tänada lavastaja Shane Blacki, kes lõi esimeses klassikalises predaatoris näitlejana kaasa.

Mõnus popkornikitš.




"Kiskja" kinodes: Forumcinemas, Apollo, Cinamon Kosmos / Tartu. Hinnanguid: IMDB (6.1/10), Rotten Tomatoes (34%). 

11. sept 2018

Reisisiht - pulm / Destination Wedding

"Destination Wedding", USA 2018. Rež Victor Levin. 85 min.


Romkomm kahest hallivõitu, elus ja suhteis pettunud keskeas väikekodanlasest, peaosades kaks vana head tuttavat, keda justkui poleks jupp aega näinud. Lugu on üldjoontes harilik ebatõenäoline veidrike kohtumine, aga tänu osatäitjaile ja tekstile igati tore ajaviide.

Võrdluseks: Terry Gilliam on eluaegne lemmik ja tema ligi kolmkümmend aastat nikerdatud "Don Quijote", mis samuti praegu meie kinodes linastub, pakub pikalt-laialt, heldelt ja tuntud tasemel kõike, mida talt oodata võib - kuid käesolev režissöörina täitsa tundmatu tegija Victor Levini väike komöödia oli siiski vahetumalt nauditav elamus. (Tõsi, Gilliami seansil olin juba ette nii väsinud, et magasin osa filmist maha, peaks uuesti üle vaatama.)

Kõrvaltegelasi Levini filmis polegi, kogu minimalistlik suts seisneb kahe peaosalise tihedas dialoogis, kellest kumbki pole enam kunagine laitmatult sire seksisümbol ega esimene armastaja - Winona on praegu 46 ja Keanu 54. Sellest pole aga miskit, sest neid ei püütagi esitada kellegi pähe, kes nad pole. Rõhutud on hoopis koomikale, künismile ja misantroopiale, mis kõik kokku loob ikkagi meeliülendava mulje nagu mõni terasemat sorti sitcom või möödunud sajandi Woody Allen, milletaolisi Woody ise enam ammu ei tee.

Ei oska küll arvata, kuidas sihuke vanainimeste värk võiks mõjuda verinoortele või siis neile, kellele ei Winona ega Keanu pole kunagi meeldinud - a mis neisse viimastesse puutub, siis millest säärastega üldse rääkida?



"Reisisiht - pulm!" kinodes: Artis, Forumcinemas, Apollo, Cinamon, Hinnanguid: IMdB (6.2/10), Rotten Tomatoes (39%), Margit Adorf (err.ee, 6/10).

5. sept 2018

Ära muretse, ta ei jõua jalgsi kaugele

"Don't Worry, He Won't Get Far on Foot", USA 2018. Gus Van Sant. 113 min.


Traagiliste tagajärgedeni viiv joomarlus ja Anonüümsed Alkohoolikud on huvitavad teemad, aga kahjuks on Gus Van Sant juba vähemalt viimased kümme aastat olnud suht keskmine ameerika staarlavastaja, kes väntab üsna keskpäraseid, tavalisi või heal juhul õige pisut üle selle, keskmiselt kvaliteetseid filme ega ei tee ilmselt enam kunagi midagi oma surmatriloogia-vääriliselt teravat ("Gerry", mu arm!).

Seesinane on just üks selline tavaline film: invaliidsusest rääkimise puhul ootuspärasesse heroiseerimisse ja sentimentaalsusse kalduv tõsielupõhine lugu, mille põhitugevusteks võib pidada häid näitlejaid ja korralikku tehnilist teostust. Üldiselt paatoselt kisub see asi aga umbes sinnakanti nagu näiteks "The Sessions", kuigi on ehk siiski mõneõrra vähem siirupine. Mööngem ka, et mitte päris sama igav kangelasmüüt kui Van Santi enda "Milk", mida ei jaksanud lõpunigi vaadata.

Aga palju pole siingi vaadata, kui näitlejad, ajalooline stilistika ja algusosa tormiline lakekrantslus kõrvale jätta. Joaquin Phoenix ja Jack Black moodustavad kahe peale kokku säravalt dünaamilise rämmariduo ja Blacki tegelane räägib ühe homeeriliselt hea nalja Bob Dylani kohta. Kogu moos. Vähevõitu ligi kahetunnise filmi jaoks. Oleks terve lugu säärane nagu esimesed paarkümmend minutit süüdimatut lakkumist ja poleks siin mingit klantsajakirja eneseabinurga moraali, oleksin seda südamest nautinud.



Ei ole ju nii, et invaliidsusest ei saa toredaid filme teha. Kohe meenuvad näiteks Bård Breieni "Negatiivse mõtlemise kunst" või - kui otsida elujaatavamat ja hitimat, üldmeeldivamat näidet - Olivier Nakache'i ja Éric Toledano "Les Intouchables" (meil "1+1"). Mõlemad küll Euroopa asjad, nii et tundub, nagu käiks invaliiduse teema just ameeriklastele üle jõu. No vaevalt, küllap on neilgi mõni hea invaliidifilm, lihtsalt hetkel ei meenu.

Too karikaturist John Callahan, kelle elust Van Sant siin räägib, oli ise märksa terasem ja küünilisem tüüp, kui tema loomingule pilk heita - mis teeb sihukese veidi nõretavalt nekroloogilise, kadunukese tegelikest tugevaist külgedest mööda vaatava, tuntavalt trafarett-paraadlikkusse kalduva portree kuidagi nukraks. A no mine tea, ehk see kellegi jaoks AA reklaamklipina isegi toimib või pakub tuge.





"Ära muretse, ta ei jõua jalgsi kaugele" kinodes: Forumcinemas, Tartu ElektriteaterCinamon Tartu. Arvamusi: IMDb (7.1/10), Rotten Tomatoes (75%), Kaarel Kuurmaa (EE)