19. okt 2018

Maja, mille Jack ehitas / The House That Jack Built

"The House That Jack Built", Taani-Prantsusmaa-Saksamaa-Rootsi 2018. Rež. Lars von Trier. 155 min.


"Kõik lootus jätke, astudes siit sisse."
- Dante. Põrgu. III, 9. Harald Rajametsa tõlge.


Lars von Trier pole küll vist autor, kelle puhul mõne üksikasja või süžeekäigu ette teadmine filmielamust rikkuda saaks, aga mine neid mesilinnukesi tea. Kes tahab filmi võimalikult puhta lehena näha, sel ei maksa sedagi põgusat muljetust lõpuni lugeda. Või üldse midagi ette lugeda. Parem pimesi peale lennata.

Ehkki igaühel, kes teab Treiri kui skandaalset provokaatorit - ja kes ei teaks - ning seda, et seekord kujutab ta sarimõrvarit, on vast niigi küllalt selge, mida oodata. Vaatajal, kes loodab kinost pärikarva silitusi ja lõõgastavat ajupuhkust, vaatajal, kes ei taha näha näiteks väikelapse surma, timukatööd või kliitori amputeerimist, ei tohiks Trieri seansile asja olla (suvalised näited, mitte sellest filmist). Ometi paistab sääraseid vaatajaid jaguvat, sest kevadisest Cannes'i esilinastusest saati on "Jackiga" seoses kuulda olnud publiku nördimusest ja saalist välja tormamistest. Tallinna pressiseansile, kus ma käisin, oli tulnud kümmekond inimest, esimese tunni jooksul lahkus neist kaks. Minu kõrval istunud noormees elas lõpuni kuuldavalt kaasa ja hüüatas kahel korral valjusti "Jesus Christ!" Sedavõrd aasialikult vahetut suhet ekraanil toimuvaga meie kinodes just tihti ei kohta.



Nii et mida me Trierist ja tema kunstist ka ei arvaks, tuleb tunnistada, et taani auteur terrible on taas saavutanud oma loomingu oletatava eluaegse eesmärgi: raputada ja muljet avaldada. See mõju ei piirdu aga tema puhul kunagi realistlike šokikaadritega, lihtlabase taluvuspiiri kompamisega pelgalt visuaalsete perverssuste, löga ja rupskite abil.

Trier on siiski peenem poiss, kes mõistab ka emotsionaalsel tasandil vaataja ajusid komposteerida ning tema intellektuaalset kaabeldust puntrasse ajada. Kui teda mõne teise rajult jõhkra filmitegijaga kõrvutada, siis Gaspar Noéd ja Takashi Miiket on temas ehk mõnevõrra vähem kui Kim Ki-Duki. Viimatimainitud on Trierile küll selgelt eeskujudeks ja inspiratsiooniallikaiks, keda ta püüab nende ekstreemseil koduväljakuil ületada. Sama paistab ta üritavat teha kurikuulsa Z-kategooria õudukaga "Inimsajajalgne".

Aga jah, vormiline transgressiivsus - püüd olla mitte ainult kunstkino, vaid võib-olla lausa terve filminduse kõige julmem tegija - on Trieri puhul kõigest kooruke. Iva on mujal. Ta sihib palju sügavamale ja kõrgemale, varem Andrei Tarkovski ja nüüd juba ka Dante Alighieri kõrvale. Ilmselt võib siin rääkida suurushullusest, kuid seda ei saa meie kanyewestlis-donaldtrumpsel ajal tingimata halvaks asjaks pidada - vähemalt mitte juhul kui üleelusuurusi pretensioone õnnestub tõhusate teostega toetada. Alati eksperimendialdis Trieril on see pika karjääri jooksul kohati õnnestunud, kohati mitte. "Jacki" loeksin õnnestumiste kilda, mille taolist pole temalt näinud sajandi algusest, "Dogville'ist" saati.



Kas see on hea film? Moraalses mõttes kindlasti mitte. Nagu Trieri kümne aasta tagune "Antikristuski" on see pigem kuri, lausa saatanlik üsna samal moel nagu Adrian Leverkühni looming Manni "Doktor Faustuses". Kuid üsna samal moel on see ka muljetavaldav ja huvitav, kuigi Trier vahib siingi taas kord eelkõige omaenda naba ja tegeleb kunstiproblemaatikaga, mis ei pruugiks mittekunstnikele eriti korda minna - näiteks nagu mulle ei läinud kuigivõrd korda Ruben Östlundi "Ruudu" hoolega vahatatud teravmeelsus.

Aga "Maja, mille Jack ehitas" läheb mulle korda. Näen siin avaramat haaret, see on minu jaoks mitmekihilisem ja huvitavam. Ning Trieri kogu enesekesksuse ja eneseimetluse juures tundub siin olevat ka omajagu ehedat ahastust ja lootusetust. See on film, mida vaataks veel korra või paar.




See repliik ilmus ilmus esmalt Diktoris.


PS. "Utøyast" saati juba teab mitmes kord järjest panen tähele, et Estinfilm on meie kinodesse toonud väärt filmi ja visanud sellele hooletult alla vigadest kubisevad toimetamata eesti subtiitrid. Armas Estinfilm, palun võtke ses osas midagi ette. Selle jamata võiksite te tänu oma filmivalikule olla praegu parim filmide maaletooja.




"Maja, mille Jack ehitas" kinodes: Sõprus, Artis, Elektriteater, Forum Cinemas, Apollo. Hinnanguid: IMDB (7/10), Rotten Tomatoes (57%), Tristan Priimägi (ERR / EPL), Andrei Liimets (ERR, 8/10), Tõnu Karjatse (ERR), Kaspar Viilup (ERR, 8/10).