17. nov 2018

Pöff 2018: Ameerika impeeriumi langus, Tagajärgede tulevik, Kilian Jornet

Esimese päeva festivalisaak: üks väga hea mängukas, kaks okeid dokki.

AMEERIKA IMPEERIUMI LANGUS (“La chute de l'empire américain”) on toredaim tänavune mängufilm, mida siiani näinud olen. Puhas rõõm. Quebeci vanameister Denys Arcand on teinud pealtnäha lihtsa krimiloo, mis on nauditav ka terase, muhenukra pilguna tänapäeva maailmale. Üksiti nii vaimukas, tõsiseltvõetav kui ka lihtsalt mõnus vaatamine. Nimepildumise keeles: siin saavad kokku varane Hal Hartley ja Tony Scotti “True Romance”, Ken Loach ja Woody Allen. Ja muidugi ka Arcand’i enda “Barbarite sissetung”. Festival on mu jaoks juba korda läinud, isegi kui ma ülejäänud kahe nädala jooksul midagi sama head enam ei näe. Veel kaks seanssi: üks Tartus, üks Tallinnas ja ongi kõik. Rohkem seda meie kinodes ilmselt näha ei saa ka, sest kanada filmid jõuavad siinsesse levvi kahjuks haruharva. Festivalita me peaaegu ei kohtakski neid kinolinal. Merci beaucoup, Pöff.


Dokid olid:

TAGAJÄRGEDE TULEVIK ("Living In The Future’s Past"). Korralik, kvaliteetne ökodokk sellest, kus me inimkonnana omadega praegu oleme, miks see nii on ja mis edasi saab. Kaine ja põhjalik, ühe filmi kohta ehk lausa liigagi sisutihe ja analüüsirohke asi. Palju siin kellegi jaoks uut on, sõltub ilmselt sellest, palju ta ökoloogiast enne mõelnud on. Teemad on igatahes olulised, neist liiga palju rääkida pole vist võimalik. Ja rääkimise toon on siin hästi valitud: intelligentne, mitte paaniline ega dotseeriv.

KILIAN JORNET: TEEKOND EVERESTILE ("Kilian Jornet: Path to Everest"). Portreedokk noore Belmondo nägu pöörasest katalaani tüübist, kes tegeleb kõrgmägedes jooksmise ja turboalpinismiga. Mäedokid on uuemal ajal tänu võttetehnika arengule kiiresti visuaalselt järjest uhkemaks läinud, ja eelkõige vägevaid vaateid ma siit lootsingi. Neid on filmis siiski suht mõõdukalt, võinuks rohkem olla. Pigem on see ekstreemspordidokk. Selles vallas ei midagi erilist. Vaadatav. 

Kommentaare ei ole :