23. nov 2018

Pöff 2018: Lesed, Jälgi jätmata, Free Solo, Diamantino...

LESED (Widows). Pärast kümmet sõltumatut, kunst- ja autorifilmi mitmelt poolt maailmast on vahelduseks täitsa teretulnud üks selline keskmine hollivuudi krimipõnevik nagu see uus Steve McQueen. McQueen on trenditeadlik lavastaja, tunnetab hästi teemasid, millega pildile saada. Laias laastus tavaline heist-muuvi "Lesed" paistab silma feministliku vindi poolest, mis on minu maitse jaoks veidi paksudes värvides ja skemaatiline, aga koos ühiskonnakriitiliste nootidega tagab McQueenile ilmselt edu auhinnahooajal. Mõni Oscar ikka kukub, Kuldgloobustest rääkimata. Eks McQueen ole alati olnud tehniliselt ja visuaalilt tugev, sisuldasa veidi oportunistlik ja plakatlik. Selline on ta ka siin. Aga noh, sellised filmid on muidugi ka vaja ära teha, need kuuluvad loomulikult peavoolu arengusse. Ja “Lesed” on igatahes etem kui McQueeni enda “12 Years a Slave” või nais-heist alamžanri poole vaadates “Ookeani 8”. McQueen tuleb muidugi kinno ka, juba enne festivali lõppu.

JÄLGI JÄTMATA (Leave No Trace). Isa ja teismeline tütar elavad metsas, väljaspool tsivilisatsiooni. Idee on paljulubav, aga tundub, nagu oleks filmi autor Debra Granik ainult idee löövusele lootma jäänud. Teostus ei vea välja, jääb veidi hõredaks, tundub üsna sihitu, põhjalikult läbi mõtlemata ja töötamata. Kasuks ei tule paratamatult tekkiv kõrvutusmoment “Kapten Fantasticuga”, milles suuresti sama teema oli hollivuudlikumalt ja meinstriimimalt, tavapärasemalt, aga ka kompaktsemalt ja põhjalikumalt läbi töötatud. Ja ammugi ei tule kasuks võrdlus režissöör Debra Graniku enda suurepärase “Winter’s Bone’iga”. Nii et ootused olid kõrgemal. Kui need kõrvale jätta, siis pole ju paha, selline keskmine indi. On huvitavaid, autentselt mõjuvaid tüüpe.



FREE SOLO. Mägispordidokiddel, olgu nende teemaks ronimine, base jumping või mis iganes, on kolm võimalikku trumpi: loodusvaated, ohust tingitud pinge ning erakordsed tegelased. Siin on kõik kolm tugevalt esindatud. Kaameratöö on laitmatu. Surmaoht on igasuguse julgestuseta El Capitani kilomeetrisel vertikaalil turnimise puhul lausa kombatav, pinge nii suur, et raske vaadata. Ja peategelane Alex Honnold on hämmastav tegelane, kes teatab nagu muuseas, et tema eesmärk pole mitte võimalikult pikk elu, vaid võimalikult perfektne sooritus. Ning et kui tuleb valida naiste ja ronimise vahel, valib ta iga kell ronimise. Isiklikud suhted on vähemalt sama huvitavad kui Tommy Caldwelli ("Dawn Wall") puhul. Suurepärane film, kolmest festil nähtud mäedokist parim. Ühtlasi sedasorti asi, mida meil muul ajal kinos juba naljalt ei näe.

DIAMANTINO. Amatöörlikus teostuses pooleteisele tunnile venitatud infantiilne nali, mis pole naljakas. Meelespea iseendale: olgu see viimane kord Cannes’i kriitikute nädala auhinda (Grand prix de la semaine de la critique) kvaliteedimärgina võtta. Viletsaim tänavusel Pöffil seni nähtud film, kui “Mässajate” programmi omad kõrvale jätta.

Lisapala: MARY QUEEN OF SCOTS. Ajalooline kostüümidraama, mis pole otseselt Pöffi film, vaid linastus niinimetatud salajase kutsetega eellinastusena keset ööd, vahetult pärast “Diamantinot”. Sai vaatama jäädud arvates, et ega ta sellest halvem ikka olla ei saa. Ei saanudki, aga trafaretne, tuim ja igav oli sellegipoolest. Nii harilik kostüümidraama kui olla saab. Tahtmatult koomiline, sedagi mitte piisavalt. Jaksasin enam kui kahetunnisest filmist ära vaadata veidi üle poole, siis põgenesin. Ainsa positiivse jäljena seansist süvenes veelgi veendumus, et Lanthimose “Soosik” on ikka erakordselt tugev ja originaalne kostüümikas. Kusjuures Lanthimos ei pruugi kinolevvi jõuda, “Mary, šotlaste kuninganna” aga on veebruaris kinos nagu viis šillingit. Elu on ebaõiglane, kinolevi teed imelikud.

Kommentaare ei ole :