19. nov 2018

Pöff 2018: Rändlinnud, Pärijannad, Soosik, Matangi/Maya/M.I.A...

Esimesel nädalavahetusel nähtud asjad:

MÖÖDA SEINA ("Dawn Wall"). Mäe- ja ronimisporrina tõhusam dokk kui see Kilian Jorneti oma, ja ka inimlikul tasandil haaravam. Ühe nimetissõrme puudumisest hoolimata El Capitani vertikaalsel kaljuseinal turniv Tommy Caldwell on vahetu ja sümpaatne tegelane, tema lugu haruldaselt huvitav.

RÄNDLINNUD ("Pájaros de verano" / "Birds of Passage"). Kolumbia krimieepost sealse narkoäri sünnist ja arengust läbi aastakümnete võiks soovitada Peeter Kopli ja Mikk Salu sugustele entusiastlikele paremarvajaile. "Elagu kapitalism!" hüüavad kolumblased, ja turg panebki kõik paika: kogu külaühiskonna, hõimukultuuri ja šamanistliku eluviisi. Klotsi tuleb nagu Iguazu kosest ja õu saab õnne täis. Nali naljaks: loona mitte ülearu liiga köitev, tavaline "Goodfellas" eksootilises soustis, midagi sinnakanti nagu kunagine üldine lemmik, brasiillaste "Jumala linn". Kolumbia versioon pole otseselt paha, aga jättis natuke külmaks. Siin on küll antropoloogiliselt huvitavad tüübid ja tavad, aga kogu sel vahval šamanismil ja trädättäkil on kerge turismilõksu ja vabaõhumuuseumi mekk man ning tegelased, dialoog ja stoori jäävad tuimapoolseks. Veebruaris jõuab see film ka kinolevvi.



PÄRIJANNAD ("Las herederas" / "The Heiresses"). Hoopis huvitavam ja erilisem Ladina-Ameerika mängukas hoolimata oma rõhutatud igavusest. Eleegiline eimiski, tühjagi ei toimu, vaikne realistlik hääbumine. Vanadest naistest tehakse harva filme, lähim paralleel "Pärijannadele" on ilmselt tšiillase Sebastián Lelio "Gloria". Siin on vanaprouade omavaheline suhe, lisaks peategelasele veel terve ansambel värvikaid elu näinud daame, sündmustik aga veel argisem ja minimalistlikum kui Leliol. Kummaline mõrkjas asi, kindlasti mitte rahvafilm, pigem vähestele gurmaanidele. Hulk auhindu Berlinalelt ja mujalt.

SÕBER ("Rafiki" / "Friend"). Eelmisest kardinaalselt erinev keelatud armastuse lugu Keeniast. Sealses kontekstis ilmselt revolutsiooniline värk, mu ohtrast filmivaatamisest rikutud pilgule aga üsna naivistlik ja tarfaretne. Peategelasteks noored ilusad tüdrukud, lugu pmst "Julia & Julia". Samas paksult neoonvärviline vormistus ja reibas agulienergia on toredad, päästavad mõndagi.

ARMASTUS VIIMASEST PILGUST ("El amor menos pensado" / "An Unexpected Love"). Argentiina "Keskea rõõmud" - inimsõbralik suhtedraama-komöödia, mille festival on paigutanud märksõna alla meeste keskeakriis. See on mõneti seksistlikule eksiteele suunav silt, sest õigupoolest on siin ka naissoo keskeakriis võrdsel määral esindatud. Keskealiste kodanlaste suhteloona ei midagi rabavalt erilist ega üllatavat, kuid muhe ja igati okei vaatamine. Veidi kohmakad ja naljakad tegelased tunduvad sümpaatsed nagu ladinaameeriklased sageli. Kerge, pärikarva silitav meelelahutus.



MATANGI / MAYA / M.I.A. Dokk eredast tamili räpi- ja popitähest. Neil, kes nimitegelase võluva isiku ja loominguga tuttavad pole, tasub vast sissejuhatuseks kuulata seda ja seda pala. Inimese ja artistina on MIA raw power, raju ürgjõud iggylikus mõttes. Tema edulugu pole mingi südanlõhestav allajäämine muusikatööstuse, kuulsuse ja enesehävitustungi paineile nagu näiteks "Kurt Cobain: Montage of Heck", "Amy" või "Whitney". See on pigem isikliku tahte ja väe triumf industri üle, kelle järgi paindumisest õnnestus MIA-l hoiduda, hüpates Londoni undergroundist enam-vähem otse ilmakuulsuseni neti ja torrenti kaudu eelmisel kümnendil, mil see polnud veel tavaline. Tänu sellele pole ta erinevalt paljudest produtsentide poolt kaubaks vormitud esinejaist pidanud end kuigivõrd painutama või loobuma oma punksuhtumisest, võluvast kolmanda maailma vahetusest ja poliitiliselt radikaalsest agendast, mida ta Sri Lankal sündinud tüdruku ja tamili tiigri tütrena kannab. Inspireeriv vitaalsus.

SOOSIK ("The Favourite"). Kreeka misantroobi Yorgos Lanthimose kohta ootamatult naljakas, kuigi autorile iseloomulikult külmalt küünilisel kombel. Ja pingutuseta vaadatav, ehkki endiselt kaugel sellest, et olla niiöelda raadiosõbralik või laiatarbefilm. Sisu poolest must kostüümidraama-komöödia inglise kuninganna Anne'i õukonnast, meenutab õhkkonnalt nii Kubricku "Barry Lyndonit" kui korduvalt ekraniseeritud Choderlos de Laclos' "Ohtlikke suhteid", olles küll tunduvalt karmim, ropem ja rokenrollim. Tugev mäng naispeaosatäitjate triolt Olivia Colmanilt, Rachel Weiszilt ja Emma Stone'ilt. Siiani Arcand'i "Ameerika impeeriumi languse" kõrval mu teine lemmik tänavuselt Pöffilt. Heal juhul tuleb see ka kinno, aga võib ka mitte tulla, nii et tasuks festivalil ära kaeda. Eriti soovitatav neile, kes armastavad rääkida, kuidas kõik maailma hädad said alguse Prantsuse revolutsioonist. God save the queen, Hardo Pajula!

Kommentaare ei ole :