29. dets 2018

Õnnelik Lazzaro / Lazzaro Felice / Happy as Lazzaro

"Lazzaro Felice" / "Happy as Lazzaro". Itaalia-Šveits-Prantsusmaa-Saksamaa 2018. Rež. Alice Rohrwacher. 130 min.


Võluv vahemereline realism kohtub reipalt tänapäevase mõistujutuga. Tore ja ootamatu asi, mõjub tänu külakeskkonnale ja värvikaile tegelaskujudele vähemalt sama esteetiliselt nauditava, värske ja autentsena kui Rohrwacheri eelmine täispikk "Imed" ("Meraviglie"). Aga sisu oleks tema uues filmis justkui eelmisest rohkem - lisaks nauditavalt dokumentaalsena mõjuvale keskkonnale ka ühiskonnakriitiline iva ja küsimus headuse võimalikkusest tänapäeval.

Lazzaro, kelle ilmsüüta pilgust vaatavad vastu vürst Mõškin, Feliks Õnnelik ja Squirrel, oleks eestipärasemalt Laatsarus. Piiblis on kaks sellenimelist tegelast. Esiteks rikka laualt pudenenud leivaraasukestest toituv vaene, kes istub pärast surma Aabrahami süles, samal ajal kui rikas piinleb põrgus. Ja teiseks too Laatsarus, kelle Jeesus surnuist äratas. Mõlemad puutuvad asjasse.

"Õnnelik Lazzaro" on mitmes mõttes kõrvutatav Kore-eda "Poevarastega": nii temaatika, humanismi ja pehme huumori poolest kui ka ühe filmiaasta tipuna. Kore-eda pälvis kevadel Cannes'is Kuldpalmioksa, Rohrwacher sai seal parima stsena preemia.




"Õnnelik Lazzaro" kinodes: Sõprus, ArtisElektriteater. Hinnanguid: IMDB (7.7/10), Rotten Tomatoes (89%), Taavi Hallimäe (kultuur.info), Tristan Priimägi (ERR, video).

28. dets 2018

Poevargad / Manbiki kazoku / Shoplifters

“Manbiki kazoku” / “Shoplifters”, Jaapan 2018. Režissöör-stsenarist Hirokazu Kore-Eda. 121 min.


Õnnestunud vargus tõstab tuju,” nentis Truman Capote “Hommikueines Tiffany juures”. Rõõm kordaläinud poevargusest oli üks esimesi asju, mida tema minajutustaja Holly Golightlylt õppis. Filmivallas püsib sel emotsioonil terve heist movie ehk varguskino žanr, kuhu Hirokazu Kore-eda “Poevargad” siiski ei kuulu, ehkki algab eduka vargusega.



Kore-eda filmi originaalpealkiri on nii rahvusvahelisest pealkirjast kui eesti tõlkest veidi täpsem ja huviäratavam. On üks asi rääkida pisikurjategijaist, teine asi tervest poevaraste perekonnast, mida “Manbiki Kazoku” otsetõlkes tähendab. On ju poevargus suhteliselt väike patt, mis ei tundu esmapilgul kuigi kõneväärne. Kraad raskem üleastumine kui õunaraksus käimine, aga mis siin ikka öelda peale selle, et ärge nii tehke, lapsed, ei ole ilus.

Peretäies pikanäpumeestes seevastu on juba haaret ja intriigi. Siit aimub sedasorti lühist või ootamatut kujundit, mida Kivisildnik nimetab poeetiliseks ussiauguks: ühelt poolt perekond kui põhiseadusse raiutud ühiskonna alustala, peaaegu pühadus, mida kaitsta; teiselt poolt vargus kui taunitav õigusrikkumine, mida karistada ja välja juurida. Vargapere on miskit pidi paradoksaalne, ebapüha perekond.

Ent Kore-eda pealkiri pole niivõrd kujund ega metafoor, kuivõrd võtab filmi teemad lühidalt kokku: eelkõige on see perefilm, mille fookuses on pereliikmete, kolme põlvkonna omavaheliste suhete kõrval vaesus ja kahtlased sissetulekuallikad, eeskätt vargused. Kore-eda käsitleb seda kõike endale iseloomuliku leidlikkuse, pehme puudutuse ja kerge huumoriga, nii filmi tegelasi kui vaatajat soojalt ja sõbralikult koheldes. Tema käekirja on kiusatus nimetada jaapanlikuks, sest säärane õrn realism on sealtkandi kinole vähemalt sama iseloomulik kui rahvusvahelises popkultuuris ja meilgi märksa laiemalt tuntud ja mõjukamad jaapani žanrid nagu tehnoulme, fantaasia, ultravägivald ja horror.

Meie kinodesse jõuavad Jaapani filmid üldiselt harva, kuid peamiselt tänu festivalidele on ka neid lüürilisi draamasid vahetevahel siiski näha saanud – lisaks Kore-Eda varasematele asjadele meenuvad näiteks Takeshi Kitano “Kikujiro suvi” ja Naomi Kawase “Vaga vesi”, aga ka animed nagu vanameister Hayao Miyazaki “Tuul tõuseb” ning tema poja Gorō Miyazaki “Moonikünka nõlvadel”.

Neid erinevaid Jaapani argirealismi esindajaid ühendab mu silmis leebe humanism ja zen-rahu – mitte sissepoole, maailmast eemale pöörduv meditatsioon, vaid igapäevase inimolu vaatamine virgelt, avasilmi, viha, hukkamõistu ja eelarvamusteta. Täpne, vaoshoitud, vaikne minimalism, liigsest loobumine, piirdumine hädavajalikuga, loetud kindlakäelised pintslitõmbed, mis pääsevad selgelt mõjule, sest nende õmber on palju õhku. Olemise kuidagi talutav kergus ka kõige raskemail hetkil.

Mu orientalistika ja japanistika vallas harimata ettekujutuses seostub see kõik säärase jaapanipärase tunnetusega, mida kirjanikest esindavad näiteks Kazuo Ishiguro ja Haruki Murakami. Ning mis viimasesse puutub: kuigi Kore-eda räägib hoopis muust ja hoopis teisiti, leian temast murakamilikku nõtkust ja elegantset kulgu hoopis rohkem kui korealase Lee Chang-dongi tänavusest kõrgelt kiidetud ja pärjatud Murakami-ekraniseeringust “Põlemine”.



Jutuks olnud jaapanlikkus tundub üsna hästi mahtuvat wabi-sabi mõiste alla. See on olemise ajutisust ja ebatäiuslikkust pühitsev traditsiooniline jaapani esteetika, mille tunnused on wiki järgi asümmeetria, lihvimatus, lihtsus, ökonoomsus, kasinus, tagasihoidlikkus ja intiimsus. Kore-eda loomingu puhul tundub wabi-sabi sobivat kirjeldama mitte ainult vormi, vaid ka sisulist, eetilist plaani. Tema tegelased ja nende teod on täiusest kaugel, kuid just tänu oma ebatäiuslikkusele on nad inimlikud, ligipääsetavad ja armsad. Hea ja halb, must ja valge on elulähedaselt põimunud, tekkivate mustrite üle otsustamine jääb vaataja hooleks.


Pereväärtuste kaitsel
Justkui sedasama wabi-sabi vaimu järgides ei tüki Kore-eda ka loosungeid lehvitama ega publikule oma seisukohti peale suruma, vaid küsib pealtnäha lihtsat, elulist lugu jutustades mõistete ja ideede sisu järele. Ta dekonstrueerib tasapisi, kuid mitte sihiga midagi maatasa teha või päris pea peale pöörata, kõige tühisust ja inimeksistentsi üleüldist kõledust ja lootusetust kuulutada – pigem püüab ta stampide taha vaadates mõisteile positiivset, usaldusväärset ja kasutatavat sisu tagasi anda. “Poevarastes”, nagu mitmes varasemaski filmis, uurib ta sel moel eelkõige perekonda ja pereväärtusi. Milles seisneb perekond, milles on selle väärtus?

Küllap tänu kevadel Cannes’is saadud Kuldpalmioksale on “Poevargad” meilgi meeldivalt palju vastukaja pälvinud. Pea kõik arvustajad on märkinud filmis kujutatud pere ebatavalisust. Tõepoolest, vargapere on formaalselt ebatraditsiooniline ja üpris ebatäiuslik, seda nii tervikuna kui ka selle liikmeid ükshaaval vaadates, vähemalt mis puutub täiskasvanuisse, kelle eeskujul lapsedki libedale teele kalduvad. Niiöelda lapsed, niiöelda vanemad ja niiöelda vanaema pole omavahel sugulasedki. Nad ainult elavad koos, ja mitte just seaduskuulekalt: kõik nad on vargad või sulid, peretütre rollis seksitöötaja Aki ehk välja arvatud.

Taavi Hallimäe arvab, et Viktor Orbánile, Helmedele või Vooglaid-Järvidele selline film ei meeldiks. Võib olla, aga võib ka olla, et tõlgendajad, nende seas ma ise, tahavad Kore-eda filmist välja lugeda reljeefsemaid, ühesemaid poliitilisi seisukohti kui režissöör sinna on soovinud panna. Kore-eda on ikka pidanud ja peab siingi au sees väärtusi, milles pole põhimõtteliselt midagi ebatraditsioonilist: hoolivus, armastus, üksteise hoidmine. Väärtusi, mille vastu kõige vähem tohiksid olla need, kes nagu eeloetletud peavad end kristlike traditsioonide kandjaiks.

Kas veresugulus on nende väärtuste tagaja? Kahtlemata mitte. Võtame näiteks hoolimatud või lausa lapsi väärkohtlevad vanemad, keda on omajagu. Sellistel puhkudel, millest ühte näeme ka filmis, võib hooliv kasuvanem olla lapsele parem kui lihane vanem. Teisalt on hoolimatuid lihaseid vanemaid ikkagi vähem kui neid, kes oma lapsi armastavad ja hoiavad, ning pole põhjust arvata, et Hallimäe mainitud persoonid viimaste hulka ei kuulu.



Nii et kui jätta kõrvale mõne inimese antikristlik kihk ligimese üle kohut mõista ja pühas vihas kive loopida, ja mõelda pereväärtustele, millest suurim on armastus, ei tohiks kellelgi midagi “Poevaraste” vastu olla. See on kahtlemata jõuluaega sobiv film mitte ainult perekeskse armastussõnumi, vaid ka teise põhiteema, vaesuse empaatilise kujutamise poolest.

Kõigi maade poevargad ei ühine
Vaesus polegi rõve, kirjutab Hendrik Alla oma arvustuses, viidates Esto-TV aastatega üha aktuaalsemaks muutuvale satiiriklassikale “Vali kord!”. Ingliskeelses kultuuriruumis seostub Kore-eda filmi pealkirjaga esmalt The Smithsi singel, mis kutsus kogu maailma poevargaid ühinema. Paul Emmetti arvustus jõuab selle juurest loogiliselt välja kollaste vestide ja revolutsiooniootuseni. Meile kui eurooplastele tundub “Poevaraste” väljapääsmatu viletsus sama karjuvalt ebaõiglane kui De Sica, Ken Loachi või vendade Dardenne’ide filmides nähtu. No pasarán, selline olukord ei tohi ega või kesta, me ei saa siit jõuda kuhugi mujale kui olukorrani, kus alamkihid enam ei taha ja ülemkihid ei saa vanaviisi jätkata.

Siingi ei lähe Kore-eda ise nii kaugele, ei muutu otsesõnu poliitiliseks. Tema poevargad on valmis vaguralt leppima sellega, et jäävad tööõnnetuse tõttu ilma juhutööst ja seeläbi igasugusest sissetulekust, sest tervisekindlustust pole. Nad ei loodagi ilutulestikku näha, vaid tunnevad tagasihoidlikult rõõmu selle paukude kuulmisest. Nad ei mõtle, et ühiskondlikud olud võiksid olla teistsugused või paremad kui nad on. Ja võib-olla on nad selle alandlikkuse läbi veidi õnnelikumad või vähemalt lootusrikkamad, elades oma elu rusikat taskus hoidmata. Aga Kore-eda ei väida, et seegi oleks lahendus.

Mis puutub vargustesse ja muudesse sulitempudesse, siis Kore-eda paistab küsivat, kas need võiksid mingeil tingimustel olla õigustatud, just nagu ta oma eelmises filmis “Kolmas mõrv” küsis, kas ja mis tingimustel me mõrvas süüdistatu õigeks mõistaksime. Vaataja võib olla valmis poevarastele rohkem mööndusi tegema kui tegelased ise. Nad ei ole oma seisuse üle uhked vargaseaduse järgijad, vaid teavad väga hästi, et nende tegevus on vale, läänelikus mõistes patt, ja võtavad süü omaks, lootmata, et nende paremad teod võiksid halvemaid välja vabandada. Nad õpetavad lapsed varastama ainult sellepärast, et ei oska neile muud õpetada, ja tunnevad, et lapsed vääriksid neist paremaid vanemaid.

Vaatajana ei tahaks kuidagi olla nii karm ei nende ega laste vastu. Nad pole ju sugugi halvad inimesed, vaid kõigest kitsikuses, mis neid halvale teele sunnib. Ka võiks nende vargusi tõlgendada omamoodi vaikse vastuhakuna rõhuvale tegelikkusele. Aga eks ole seegi tõlgendus mõneti kunstlik tuletis väga loomulikult ja sujuvalt kulgevast loost, mille Kore-eda püsinäitlejad koos võluvate uustulnukaist lastega vahetult elusaks mängivad. “Poevargad” pole mõni teoreetiline konstrukt, kunst kunsti pärast, sümbolitega žongleerimine või oma ülierudeeritud nabavilla näppimine nagu, ütleme, von Trier. See on inimeste film, inimestele. Rohkem selliseid.



Müürilehte kirjutatud lugu.


"Poevargad" kinodes: Sõprus, Artis, Elektriteater. Hinnanguid: IMDB (8.1/10), Rotten Tomatoes (99%), Taavi Hallmäe (kultuur.info), Filipp Kruusvall (ERR, video), Hendrik Alla (PM), Paul Emmett (Sirp), Sten Kauber (EPL).

14. dets 2018

Suspiria

"Suspiria", Itaalia-USA 2018. Rež. Luca Guadagnino. 152 min.


Taaskasutan laisalt varemöeldut: haruharva tuleb ette, et uusversioon ületab originaali, kuid seekord on nii läinud: mullu ilusa arenguromansiga "Call Me By Your Name" loorbereid kogunud Luca Guadagnino uus "Suspiria" ületab giallo-klassiku Dario Argento neljakümne aasta tagust originaali enam-vähem iga kandi pealt.

Argento paistab praeguseks kämbina, mis jätab oma ketšupikülluses pigem jabura kui õudse mulje. Guadagnino on tänapäevasel tasemel veelgi väljapeetumalt kujundatud ning toimib lisaks tõsisemaltvõetavale kõhedusele enamais mõõtmeis - alates ajaloolisest taustast ning lõpetades näitlejatööde ja veteran-raadiopea Thom Yorke'i heliribaga, mis on omaette kuulamisväärsus. Peen ja kena nikerdus on see film, vaata kust otsast tahes.

Mõlemad "Suspiriad" tõukuvad inglise oopiumisööjast Thomas De Quinceyst, kelle tasapisi, kuid vääramatult hapuks ja õõvastavaks kiskuvate narkoviirastuste vaimu Guadagnino tundub kuidagi täpsemalt tabavat kui Argento. Rohkemgi kui Argentot meenutab Guadagnino filmi õhustik ja käekiri sellist terast, tänini värskelt mõjuvat metafüüsilise õuduse klassikat nagu Nicolas Roegi "Don't Look Now". Uus "Suspiria" võiks samuti nagu Roeg olla kui mitte muus, siis vähemalt esteetilises plaanis nauditav igaühele, kes (kunstipäraselt närivat) horrorit vähegi talub.



"Suspiria" kinodes: Artis, Elektriteater, Forumcinemas. Hinnanguid: IMDB (7.3/10), Rotten Tomatoes (63%), Tristan Priimägi (video, err.ee), Maria Ulfsak (EE), Kinovärgiga mandariin (R2, audio), Tõnis Kahu (PM).

1. dets 2018

Pöff 2018: Mira

"Mira", Venemaa 2018. Rež. Deniss Šabajev.


Pöff 2018 “Põhjusega mässajate” programmi võitja ja ühtlasi tervest sellest programmist ainus film, mida kellelegi süümepiinadeta soovitada julgeks.

Meile siin Eestis meeldib vist uskuda, et nõukogude mõtlemine kuulub ammu ajaloo prügilasse ega puutu enam otseselt meisse. Et oleme sellest lõplikult pääsenud, et see on kõigest valus mälestus, mis tasapisi kustub. Nõnda, ajaliselt kaugena, on seda kujutanud ka meie mängufilmid nagu “Risttuules” või “Seltsimees laps”.

Šabajevi “Mira” seevastu näitab, kuidas seesama mentaliteet ühes oma lahutamatu kaaslase, panslavistliku messianismiga siinsamas Euroopa serval tänini õitseb ja õilmitseb. Šabajev ei kujuta seda aga mitte plakatlikult, karikatuurina ega moraliseerides, vaid empaatiliselt rohujuuretasandilt. Inimlikult mõjuv dokument, mis on ühtlasi poliitiliselt tähendusrikas nii meie kui terve Euroopa jaoks. On ju toosama mentaliteet korraga nii Moskva imperialistliku poliitika õis kui ka juur. Ja seeläbi on see asi, millega tasub kinolinal tutvuda, et teada, kust me tuleme ja kuhu me tagasi ei taha.

Eriti oleks seda muidugi tarvis neil õnnetuil naiivikuil, kes leiavad, et parem juba emakese Venemaa rüppe tagasi pugeda kui kosmiliselt suureks puhutud islamitondi küüsi jääda. Aga küllap on asjatu unistada, et säärased inimesed, nagu näiteks üks armastatud laulja, iial sedasorti filme vaataksid. Kaabuiharate politikaanide vandenõuteooriad on ju palju ahvatlevamad.



"Mira" Pöffil. IMDB.