1. dets 2018

Pöff 2018: Mira

"Mira", Venemaa 2018. Rež. Deniss Šabajev.


Pöff 2018 “Põhjusega mässajate” programmi võitja ja ühtlasi tervest sellest programmist ainus film, mida kellelegi süümepiinadeta soovitada julgeks.

Meile siin Eestis meeldib vist uskuda, et nõukogude mõtlemine kuulub ammu ajaloo prügilasse ega puutu enam otseselt meisse. Et oleme sellest lõplikult pääsenud, et see on kõigest valus mälestus, mis tasapisi kustub. Nõnda, ajaliselt kaugena, on seda kujutanud ka meie mängufilmid nagu “Risttuules” või “Seltsimees laps”.

Šabajevi “Mira” seevastu näitab, kuidas seesama mentaliteet ühes oma lahutamatu kaaslase, panslavistliku messianismiga siinsamas Euroopa serval tänini õitseb ja õilmitseb. Šabajev ei kujuta seda aga mitte plakatlikult, karikatuurina ega moraliseerides, vaid empaatiliselt rohujuuretasandilt. Inimlikult mõjuv dokument, mis on ühtlasi poliitiliselt tähendusrikas nii meie kui terve Euroopa jaoks. On ju toosama mentaliteet korraga nii Moskva imperialistliku poliitika õis kui ka juur. Ja seeläbi on see asi, millega tasub kinolinal tutvuda, et teada, kust me tuleme ja kuhu me tagasi ei taha.

Eriti oleks seda muidugi tarvis neil õnnetuil naiivikuil, kes leiavad, et parem juba emakese Venemaa rüppe tagasi pugeda kui kosmiliselt suureks puhutud islamitondi küüsi jääda. Aga küllap on asjatu unistada, et säärased inimesed, nagu näiteks üks armastatud laulja, iial sedasorti filme vaataksid. Kaabuiharate politikaanide vandenõuteooriad on ju palju ahvatlevamad.



"Mira" Pöffil. IMDB.

1 kommentaar :

Hundi ulg ütles ...

Vaatasin PÖFFi alamprogrammi nimekirja ja oma selle aasta filmipäevikut. Festivali programmist olen varasemalt näinud nelja filmi.

Mira
See on tuul
Trauma kui ajamasin
Võtame hobuse ja kappame jalebit sööma

Igal nimetatud filmil on omad väärtused. Minu jaoks on valikuvõimalus esimese ja neljanda vahel. Võtame hobuse ... oli meeletult huvitav. Kuid Mira tänu eelnevale kodutööle tunduvalt mõjusam.