28. veebr 2019

Mis mõttes hea filmiaasta?

Kõik on hea, nagu on rõhutanud nii Leonid Iljitš Brežnev kui Kersti Kaljulaid. Möödunud aasta oli hea ka filmivallas. Elu läheb üha helgemaks.

Poliitilises või ökoloogilises plaanis on praegu ilmselt raske optimist olla. Filmialal mitte. Maailma kaalukaim kõigi aegade parimate filmide tabel, soliidse briti ajakirja Sight & Sound küsitlus, mille järgi enam-vähem kõik tippteosed on vändatud vähemalt pool sajandit tagasi, kuulub mumst samasse auku juttudega sellest, kuidas ennemuiste oli kanep rohelisem ja kase otsas kasvasid apelsinid. Kui nii, siis võiks filmikunsti lõpetatud projektiks kuulutada ja nekroloogid ära kirjutada. Kõik on juba tehtud ja nähtud, lähme laiali.



Mu meelest filmindus, vastupidi, areneb mitte ainult kvantiteedis, vaid ka kvaliteedis, ja seda nii vormi kui sisu osas. Kuidas? Vormilt on film tehniline ala ja tehnika on nii vahendite kui nende kasutamise osas vaieldamatult tublisti edenenud. Filmitegemiseks vajalikud tehnovidinad kaameraist arvutiteni lähevad aina tõhusamaks, odavamaks ja üldkättesaadavamaks, järjest tuleb juurde enneolematuid võimalusi laiatarbetelefoniga filmi väntamisest seikluskaamerate ja droonideni, digitöötlusest rääkimata.

Ma ei taha siin tehnoreligiooni jutlustada. Meie tsivilisatsiooni ja biosfääri olukorrale mõeldes on üsna selge, et tehnika ei lunasta inimsugu ega too taevariiki maa peale, vaid tekitab uusi probleeme juurde sama edukalt kui vanu lahendab. Ja isegi filmikunsti kitsas vallas on tehnika areng muuhulgas kaasa toonud üha suuremas mahus rämpsutootmist ja tupikuid nagu 3D. Lõppeva kümnendi algul räägiti, et kohe-kohe alistab kolmemõõtmeline liikuv pilt kahemõõtmelise sama vältimatult kui kunagi helifilm tummfilmi ja värviline mustvalge.

Praeguseks on 3D-televisioon juba ajaloo prügikastis ja 3D-kino turuosa langeb jõudsalt. Ega see sajandivanune laadaatraktsioon, mida varem tunti stereofoonika nime all, pole ka mingi uus tehnoloogia, vaid lihtne turundustrikk, mille abil sama sisu eest rohkem piletiraha küsida. Selle napid kunstilised võimalused on praeguseks põhimõtteliselt ammendatud. Leiutage palun uus lahendus ja proovige uuesti.



Ent tehnika arengu plussid tunduvad filmialal siiski miinuseid üles kaaluvat. Ma ei pea silmas arvutiefekte, mis pakuvad küll ka palju loomingulisemaid võimalusi kui pelk sauruste ja robotite, koomiksite ja plahvatuste visualiseerimine. Pean silmas pigem selliseid arenguid nagu kaameratöö ja helitöötluse taseme üldine tõus, mida on raske mitte märgata. Isegi Hollywoodi kõrvale jättes kohtab tänapäeval sageli pilti ja heli, mis kunagi kas lihtsalt polnuks saavutatav või siis olnuks ületamatult kallis. Olgu siin juhuslikuks näiteks hiljuti meie kinodes linastunud László Nemesi “Loojang”, mis võib olla sisulises plaanis hämarapoolne, kuid on pildi ja heli poolest kahtlemata šedööver.

Või võtame interaktiivsuse, mis on siiani olnud pigem videomängudes pärusmaa, jäädes filmides üksikute katsetuste tasemele. Pole vast liialdus pidada interaktiivsuse läbimurdeks laia filmipublikuni briti ulmesarja “Must peegel” vahetult enne möödunud aasta lõppu esilinastunud episoodi “Bandersnatch” (Bandersnatch on Lewis Carrolli tegelane, kelle nime jätaks siinkohal tõlkimata, sest Carrolli eestindustes kasutatud variandid Viiruvilbus ja Krahmatümp ei veena eriti). 



Loona tegeleb “Bandersnatch” reaalsuse ja vaba tahte olemasolu, paratamatuse ning nö terve mõistuse piiridega, mis kõik on filmides üsna põhjalikult kaardistatud alad ega pruugiks lineaarselt jutustatuna midagi senikuulmatut või -nägematut pakkuda. Ent kuna Netflixi tehniline platvorm annab “Bandersnatchi” vaatajale võimu ise valikuid teha ja loo kulgu justkui jumala positsioonilt suunata, saab uuest meediumist uus sõnum, tekivad uued tähendustasandid ja nendevahelised pinged, mis kipuvad vaat et vaataja minapilti kriimustama. Eks me näe, kas ja milliseid lugusid sel moel sama köitvalt jutustada õnnestub, kuid hetkel tundub interaktiivne suund igatahes paljulubav.

Sisulise poole pealt aga – film on samasugune arenev traditsioon iga muu kunstivorm, näiteks kirjandus. Iga uus teos seisab tahes-tahtmata eelneva kultuurikihi õlgadel, lähtub ja heal juhul ka õpib sellest, ning igal juhul seostub üha kasvava tekstikorpusega üha keerukamais intertekstuaalseis võrgustikes. Vaid veidi rohkem kui sajandivanuses filmikunstis on seda kihti esialgu jaopärast, mitte veel lämmatavalt palju. Ala suhteline noorus tähendab vanemate, sajandite jooksul põhjalikumalt läbi küntud põldudega võrreldes suuremat arenguruumi, rohkem läbi proovimata võimalusi.

Traditsiooniga suhestumine võib filmile olla komistuskivi, nagu sageli juhtub hea kirjanduse ekraniseeringutega, ja veel sagedamini kõikvõimalike järgede, uusversioonide ja muude katsetega olnut üles soojendada. Aga traditsiooni taustal on ka võimalus õnnestuda või lausa uuele tasandile tõusta. Viimast suutis mullu vähemalt kaks uusversiooni: Luca Guadagnino rafineeritud uustõlgendus neljakümne aasta tagusest giallo-klassikast “Suspiria” ja Bradley Cooperi muusikaline romanss “Täht on sündinud”, mis annab silmad ette lausa kolmele eelkäijale, varaseim neist aastast 1937. Need neli versiooni, millest iga järgmine ületab eelmist, annavad kokku hea pildi filmikunsti glamuurseima osa, Hollywoodi edenemisest kaheksakümne aasta jooksul.

Üldise progressi juurest möödunud aasta juurde tulles: aasta 2018 oli hea, sest häid filme oli palju - palju rohkem kui mainitud kaks.




Mis on hea film?

Hea film on see, mis huvitab, pakub elamust, köidab. Režissöör Ilmar Raag ütles kunagi, et hea on film, mille puhul ta unustab kõik, olles koos jutustatava looga. Filmi headus ei seisne niisiis mitte niivõrd filmis endas, kuivõrd publiku subjektiivsetes elamustes. Üldiselt ongi tavaks arvata, et filmi headus on puhtalt vaataja silmis – kellele Kõusaare “Ema”, kellele Lauri “Surnuaiavahi tütar”, de gustibus non est disputandum ja nõnda edasi. Ent arusaam sellest, mis on hea film, pole täiesti individuaalne. Kahe juhuslikult valitud indiviidi filmieelistustel võib, kuid ei pruugi olla midagi ühist, suuremate inimrühmade puhul aga hakkavad eelistused olulisel määral korduma ja moodustavad mitte väga selgepiirilise, kuid siiski suure ühisosaga kaanoni. Teisisõnu: filmivallas on olemas üldiselt heaks peetud maitse, mis määratleb osa filme headena.

Kõikvõimalikke väiksemaid turunišše ja vaatajasegmente kõrvale jättes ja kokku võttes on ses eelistuste kaanonis kaks põhimõõdet: ühelt poolt laia publiku eelistused, mida mõõdetakse piletitulu ja vaatajate arvuga. Teiselt poolt asjatundjate, kriitikute ja industri arvamus, mis on arvuliselt vähemuses, kuid suurema kultuurilise kapitaliga, kaalukam, prestiižikam. Eristus on enam-vähem sama, mida poliitikas tavatsetakse tõmmata niinimetatud rahva ja niinimetatud eliidi vahele.



Neid mõõtmeid tahetakse tihti rangelt eristada ja vastandada, näiteks väites, et kriitikute tabelite ja reaalse vaatajate arvu vahel pole mingit seost. Sel puhul peetakse ilmselt silmas põhjusliku seose puudumist – kriitikute arvamus ei too vaatajaid kinno, vähemalt mitte märkimisväärsel hulgal. Tõenäoliselt nii ongi, aga see ei tähenda veel igasuguse seose puudumist. Isegi kui kriitikute tabeleil pole olulist mõju müügile, on neil sellegipoolest laia publiku eelistustega märkimisväärne ühisosa. Ei ole kaugeltki nii, et asjatundjad kiidavad ainult filme, millest publik ei hooli, ja vastupidi, et publik armastaks ainult filme, mida asjatundjaid ei seedi.

Näiteks meie kinodes oli mullu vaadatuim film tõepoolest enam kui 146 000 kinokülastusega komöödia “Klassikokkutulek 2”, mida asjatundjate aastatabeleist ei leia. Järgmised vaadatuimad kodumaised linateosed olid aga koguperefilmid “Seltsimees laps” (üle 116 000) ja “Eia jõulud tondikakul” (üle 110 000), mis jõudsid ka kriitikute-hindajate tabeleis kõrgeile kohtadele, muuhulgas Eesti Filmiajakirjanike Ühingu (EFÜ) parima filmi aastaauhinna Neitsi Maali viie nominendi sekka. Maali võitjaks, aasta parimaks eesti filmiks valiski ühing Moonika Siimetsa “Seltsimees lapse”. Ühtlasi jõudsid kõik kolm vaadatuimat kodumaist linateost ka muu maailma, eelkõige Hollywoodi toodanguga konkureerides üldisse kinokülastuste esikümnesse. Kaks neist kolmest – “Eia” ja “Seltsimees laps” – esindavad niisiis asjatundjate ja vaatajate üksmeelt, üldtunnustatud arusaama sellest, mis on hea film.

Kinokülastuste üldtabelit ma hetkel [loo kirjutamise ajal, jaanuari algul] kahjuks ära tuua ei saa, sest Eesti Filmi Instituut hoiab seda infot vapralt enda teada nagu vangi langenud partisan nõukogude sõjafilmis. Sestap piirdun siin meie esinduslikuima asjatundjate edetabeli – Eesti Rahvusringhäälingu (ERR) kultuuriportaali aastaküsitluse esiotsa ja põgusa kommentaariga sellele. Tabelit näeb siit. Võrdlen seda EFÜ levifilmide aastaküsitluse tulemustega, mis esindab kah asjatundjate arvamust, aga erinevas valimis. Mind huvitab seejuures, mida nende küsitluste tulemused filmiaasta kohta ütlevad ja kui suur on nende ühisosa. Kuivõrd neist koidab mingi üldine hea filmi kaanon?



Kõnealuste küsitluste taust on lühidalt järgmine. Valim: EFÜ küsitlusele vastas 15 ühingu liiget, kellest 11 vastas ka ERRi küsitlusele. Nende osakaal polnud seal siiski otsustav, kuna ERRi vastanute ring oli mitu korda laiem, 39 inimest. Sinna kuulus lisaks EFÜ liikmeile ka levitajaid, ajakirjanikke ja toimetajaid (eelkõige ERRist), filmiametnikke ja teisi, kes kõik kokku moodustasid ligi kolmveerandi vastanuist. Niisiis osalt kattuvad, kuid siiski piisavalt erinevad valimid.

Mõlemas küsitluses päriti küsitletuilt kümmet järjestatud lemmikut, aga ERR lubas soovi korral esitada ka rohkem nimetusi. Paljud vastajad seda tegidki ja paljud jätsid tulemused pingeritta panemata. Siinses kokkuvõttes jagunevad punktid vastavalt. Mõlema küsitluse eripära on, et filmiaastat ei piiritleta arvesse tulevate filmide ametliku valmimisaastaga.

EFÜ küsitluse filmivalik on piiratud aasta jooksul meie kinolevis linastunud filmidega, mida oli kokku kolmesaja ringis. Osa neist kuulub esilinastuse järgi eelmisse aastasse. ERRi küsitluse aasta määratlus on hoopis vaba, arvestades lisaks kinolevile ka aasta jooksul festivalidel, voogedastuses ja mujal nähtut. Vastustes mainiti ära isegi paar teleseriaali. Niisiis kajastavad mõlemad küsitlused mitte aastatoodangut, vaid erinevaid valikuid aasta jooksul nähtust eri nurkade alt. Tulemused on siiski võrreldavad tänu sellele, et ka ERRi tabeli ülemises otsas domineerivad eelkõige kinolevis olnud filmid, mida vastajad on tõenäolisemalt näinud kui piiratud vaatajaskonnaga festivalifilme või paratamatult küllalt piiratud klientuuriga voogedastuse omi.




Headuse mõõdupuud

Filmiaasta headust kinnitab esmalt küsitlustes ära mainitud lemmikute soliidne koguarv: EFÜ küsitluses 58, ERRi omas lausa 163. Ühe aasta kohta küllalt kopsakas kogus. Mõlema gallupi esineljakümne ühisosa on üle poole: 23 nimetust – piisav, et kinnitada hea filmi kaanoni olemasolu.

Muusikakriitikute sõnutsi kisuvad muusikahindajate eelistused juba sedavõrd harali ja isiklikeks, et aastaküsitlustest hakkab ühisosa kaduma. Filminduses seda muret esialgu pole. Kaanonisse valitud filmide tabelikohad küll erinesid, kuid mõlemad küsitlused võitis ülekaalukalt “Kolm reklaamtahvlit linna servas”, mida võib niisiis pidada hea maitse absoluutseks etaloniks, vähemalt siinmail.

Veidi üle poole tabelist on juba iseenesest märkimisväärne konsensus, kuid lisaks tasub arvestada tingimuste erinevust. Eesti filmid ei jõua üldiselt EFÜ levifilmide tabelisse, kuna EFÜ hindab eesti filme Neitsi Maali küsitlusel eraldi arvestuses. Sestap võib mõlema kvoorumi poolt kinnitatult headeks lugeda veel kaks Neitsi Maali nominenti – mängufilmi “Võta või jäta” ja dokumentaali “Ahto. Unistuste jaht”. See teeb ühisosaks kokku 25 filmi neljakümnest.

Lisaks on ERRi tabeli esineljakümnes kuus filmi, mis ei saanudki EFÜ tabelisse mahtuda, kuna need polnud mullu veel meie levis: Coenite “Buster Scruggsi ballaad”, Pawlikowski “Külm sõda”, Abbasi “Piir”, Farrelly “Roheline raamat”, Cuaróni “Roma” ja Lanthimose “Soosik”. Need on kõik üle ilma kõrgelt kiidetud ja auhinnatud filmid, millest pooled juba jooksevad meie kinodes, üks on veel jõudmas ja ülejäänud kahe jõudmine sõltub oletatavasti Oscareist. Kõigil neil on šanss maanduda käesoleva aasta levitabelis. Niisiis tõotab ka käesolev leviaasta hea tulla. Ja kui need filmid aasta pärast tõepoolest tabeli tipus on – mis on üpris tõenäoline –, siis võib öelda, et kanoniseeritult head olid tubli kolmveerand siinse tabeli filmidest.

Peab meeldima,” nagu ütles Vladislav Koržetsi kehastatud Piimamees Tartusse minevale Jan Uuspõllule.






Sirpi kirjutatud lugu. Pildid Georges Méliès' filmidest.

Kommentaare ei ole :