13. juuli 2019

Ingel / Un ange

"Un ange" / "Angel". Belgia 2018. Rež. Koen Mortier. 105 min.


Kena väike euroopa lugu belgia spordimehe ja senegali prostituudi saatuslikust kohtumisest Aafrika öös. Tundub, et arvustajad kipuvad filmi alahindama, keskendudes vaid kaameratööle ja esmapilgu-armastuse võimalusele, ent jättes kõrvale muud aspektid.
  

Suurtähelise Teisega kontakti saamise raskustest või lausa võimatusest on lõputult kunsti tehtud, nii ulmet kui realismi. “Inglis” kujutatud kultuuribarjäär toob kohe meelde näiteks Terrence Malicku “Uue maailma” ja lähema paralleelina Ulrich Seidli “Paradiis: armastuse”, mis rääkis samuti tänapäevasest, postkoloniaalsest suhtest. Austria küünik Seidl kujutas aafrika prostitutsiooni groteskse karikatuurina: oma aja ära elanud üksildane lotendav Euroopa - naissoost nagu ta algupäraselt olema peab - mitte niivõrd otsib, kuivõrd lihtsalt ostab armastust noorte ilusate mustade kehade kujul. Üksindust ega armastusvajadust see tehing muidugi leevendada ei saa, ja peagi ei viitsi eurooplannagi enam teeselda, et suhe võiks olla midagi enamat kui puhtlihalik konsumerism, absoluutse ebavõrdsuse tuim teostumine Seidli poolpornograafiliselt või pigem kirurgiliselt halastamatu pilgu all.



Mortier šokki ei taotle, tal on samas situatsioonis mõlemalt poolt siredad tegelased. Soorollidki on ootuspärasemad, kameeliadaamilikumad: prostituut naine, klient mees. Pole ka suurt vanusevahet, sellele võimalusele on vaid viidatud: “Me ei saa kunagi nii vanaks kui tüübid, kellega me kepime”. Maailmade vastasseis on aga üldjoontes sama: aineliselt heal järjel Euroopa on omadega läbi, vaimselt tupikus, enesehävitusse kalduv, elujõuline ja elujanuline Aafrika vaevleb füüsiliselt karjuvas vaesuses. Öö musta iludusega on valge mehe jaoks naeruväärselt odav, alla kümne euro.



Kumbki kehastab teise jaoks unelmat, väljapääsu tupikus eksistentsist, uue elu võimalust. Eurooplane kui valge päästja, aafriklanna kui õilis metslane, siiras ja puhas ametist hoolimata. Ent kuigi senegallanna Fatou N’Diaye näeb ebamaiselt kaunis välja, saab segadus küsimuses, kumb on siin ingel, tekkida vaid vaatajal, kes ei pane hoolega tähele filmi dialoogi ega meessoo artiklit originaalpealkirjas "Un ange". Aga eks ole ingleid mitmesuguseid, ka langenuid, isegi taeva vastu pöördunuid. Lucifergi oli ingel.



Nii Seidli kui Morteri filmid on uhke koloriidiga. Seidli ja tema operaatorite Wolfgang Thaleri ja Ed Lachmani dokumentaalsuse-esteetika on maaliliselt välja peetud, vastandab puhast minimalistlikku ilu ja tavapäraselt inetuseks peetavat. Mortier pakub selle asemel pigem Glawoggeri “Hoorade hiilgust” meenutavat unenäolist, nukralt voolavat poeetikat, mis ulatub ka loo jutustamisviisi. Viimane tekitab mus veidi tõrkeid. Tegelaste käitumine on kohati küsitavalt põhjendatud, ehk sellepärast, et stsena lähtub osalt tõestisündinud loost. Aga film tervikuna on siiski nauditav ja huvitav - nii ebatõenäolise armastusloona kui taustateemade poolest.



Seidliga võrreldes tundub Mortier kohtlevat oma tegelasi ühtlasema empaatiaga. Seidlis kehastus omamoodi sisu ja vormi ühtsus - tema film võttis aafriklasi vaat et samalaadsete objektidena kui selle kangelanna, kasutas neid sarnasel moel ära. Jäi tunne, nagu hooliks eurooplane teravast enesekriitikast hoolimata ainult teisest eurooplasest, suudaks ainult teda inimlikult mõista. Mortieril on tähelepanu ja kaastunne võrdsemalt jagatud.


Hinnanguid: Rotten Tomatoes (60%), IMDB (6.2/10).

1. juuli 2019

Mid90s

"Mid90s", USA 2018. Rež Jonah Hill. 85 min.


Nitševoo poistekas. Algab nagu maailma kõige harilikum indi, a lõpuks jääb mulje, et üsna edukalt on kasvulugude kõige ilmsemaid stampe välditud. Hea, et rulateema ja (miskipärast eesti keelde tõlkimata jäetud) pealkiri juhivad ootusi vales suunas. Mingi härras nostalgiatripp see pole ja meeldival kombel pole ka mindud rulavideolikku trikkidega eputamise teed.

Fiiling on kerge, paatost mõõdukalt, kuigi mu poolest oleks ehk võinud seda isegi veel rohkem maha keerata. A noh, maitseasi. Põhimõtteliselt on see noortefilm, nii et testida tuleks hoopis laste, eriti just poisslaste peal. [Parental advisory: explicit dialogue.]

Heliriba on küll retro, ent sugugi mitte enesestmõistatavate valikutega. Suures osas siinpool sood vaat et obskuurne hiphop, kuid mitte ainult. Ja ei mingit hollivuudlikku üldtuntud megahittidel purjetamist. Kus te näiteks viimati kuulsite ungari sauruste Omega hümni "Gyöngyhajú lány"? Isegi Morrisseylt on välja otsitud lugu, mis polegi mul une pealt peas, hämmastav, et selliseid üldse leidub. Originaalmuusika äratuntavalt Trent Reznori ja Atticus Rossi käekirjas, ent inimsõbralikum kui neil tavaks.

Üldmulje meeldiv, palju sest meelde jääb, raske öelda. Alles hiljuti jooksis meil "Skate Kitchen", millest ei mäleta enam tamburiinigi peale selle, et kah kasvulugu ruladel, aint et plikadest, mitte poistest nagu siin. Muidu justkui sarnased tükid, kuigi hetkel tundub "Mid90s" justkui tiba tugevam ja leidlikum. Igatahes üldse mitte paha debüüt Jonah Hillilt filmiloojana.



"Mid90s" kinos: Artis. Hinnaguid: IMDB (7.4/10), Rotten Tomatoes (81%), Tristan Priimägi.