29. okt 2019

Riga IFF 2019: Fatih Akin, Xavier Dolan, Laila Pakalniņa ja PJ Harvey



KULDKINNAS (“Der Goldene Handschuh”, Saksamaa 2019). Misse splätteri tunnustatud eesti vaste oligi? Rupskiooper? No mitte päris. Kuulsa saksa türklase Fatih Akini groteskne sarimõrvarifarss on pigem lögapulm seitsmekümnendate Hamburgi kõige rämedamais mülkais. Kui just psühholoogilist sügavust ei otsi ja sedasorti vaatepildid nagu kehavedelikud, vaglad ja ultravägivald ei häiri, siis laitmatu rõvelust. Muljetavaldav lõusta- ja saastagalerii - nagu noor Noé ja vana Seidl kohtuksid Jeunet-Caro stiilitunnetuse ning Sam Raimi huumorimeelega. Ilmselt aasta värdjalikem peategelane, kellega võrreldes Jokker tundub sarmika kaunishingena. Kriitikud, paistab, seda nalja väga ei mõista, ju seepärast, et tõestisündinud lugu, aga why so serious? Kas sihuke lausirve pole äkki elutervem suhe sarimõrvarndusse kui ameerikalikult harras kultus? Tõsi, ega Tarantinogi äsja Mansoni-peret tõsiselt ei võtnud, kuid Akin on tihedam, ühtlasem ja lustakam.
★★★☆




ANIMUS ANIMALIS. A story about people, animals and things (Leedu 2019). Jahimehed, topisetegijad, veterinaarid. Iseenesest huvitav dokumentaalvaade inimlooma suhteile teiste olenditega, aga kahjuks teeb filmile, khm, karuteene vilets võttetehnika, millega on tänapäeval juba raske leppida. Pakun, et isegi neli põlve vana telefon teeks paremat pilti. Pühalikku kunstitaotlust ja njuueidž-muusikat oleks vast ka võinud tips vähem olla.
★★☆




PÄEV, MIL MAAILM JÄI SEISMA ("The Day the Earth Stood Still”, USA 1951). Võluv ulmeklassika, mille vaatamiseks Riia festivali põhilinastuspaik, Splendid Palace’i barokne teatrisaal ideaalselt sobis. Moodsate kunstfilmide vahele äärmiselt tervitatav vaatamine, nagu postkaart kujuteldavast lihtsamast ajast. Ses mõttes võib ju aru saada, miks mõned hirmsasti viiekümnendaid taga igatsevad ja neid mingis imaginaarses vormis taaskehtestada püüavad. Kuigi tegelikult, nojah. A vana ulme retrospektiivi võiks keegi meilgi teha, eesotsas sellesama filmiga. Ja kesse muu ikka olla saaks kui kino Sõprus.
★★★★




LUSIKAS (“Spoon”, Läti-Norra-Leedu 2019). Üleilmse tööstustsivilisatsiooni dokkportree läti ühelt tuntuimalt režissöörilt Laila Pakalniņalt. Millised ressursid ja millise potentsiaali on inimkond rakendanud ühekordse prügi tootmisse, mis jääb sajandeiks planeeti reostama. Globaalne võrgustik, kõik on omavahel seaotud, aga suht keerukalt ja vihjeliselt. Vaataja elu liiga lihtsaks ei tehta, peost ei toideta. Ei teagi, mis täispunktidest puudu jäi: kas ise üle väsind või on film ikkagi veidi liiga pikk, aeglane ja hajus - aga tehniliselt on see nii täiuslikult teostatud, et raske vaielda. Juba ainuüksi Gints Beržinsi mustvalge kaameratöö kehastab puhast ilu nagu Arne Maasiku fotod. Võistlevail dokkidel polnud sellele midagi vastu panna, ja ega mängukailgi suurt mitte.
★★★




JOHN F DONOVANI SURM JA ELU (“The Death and Life of John F Donovan”, Kanada 2018). Esimene pärast “Kujutletud armastuslugusid” nähtud Xavier Dolan, mida ma otseselt ei vihanud. Osalt võis asi olla selles, et jõudsin seansile umbes paarkümmend mintsi hiljem, tänu millele sain kahe tunni kitši asemel piirduda inimlikult hallatava sajakonna minutiga. Aga jah, tundus nagu mõnevõrra söödavam kui varem. Ikka suhted emaga, paksud värvid ja suurtes kogustes vaevutalutavat sülti, aga naaatuke justkui vaoshoitumalt kui varem. Ja kes siin kõik veel mängivad.
★★☆




NOVA LITUANIA (Leedu 2019). Kvaasiajalooline draama sõdadevahelisest Leedust, mille kohale kogunevad üha tumedamad geopoliitilised pilved. Ekstsentrilisel geograafiaprofessoril tuleb idee asutada tagavara-Leedu, koloonia, kus natsioon saaks emamaad vältimatult ees ootava naabreile alla vandumise puhul uuesti alustada ja edasi kesta. Ajalooline kontekst meilegi tuttav, mõte intellektuaalselt intrigeeriv, aga filmi võime huvi äratada piirdub ilmselt rahvusliku turuga, kui sedagi. Ja polnud see ka kuigivõrd visuaalselt rafineeritud, nagu lubati. Lihtsalt mustvalge. A festivalil sai see peaauhinna.





VIIMNE SÜGIS (“Síðasta haustið” / “Last Autumn”, Island 2019). Vaikne dokumentaalne agrolugu traditsioonilise lambakasvatuse lõpust väikses rannakülas. Lihtne, pretensioonitu kvaliteediga, tagasihoidlike vahenditega, justkui põlve otsas tehtud, teralisel filmil. Läheb aega, kuni tööle hakkab, aga lõpuks hakkab, luues päris kena ja omanäolise kaduvikumeeleolu.
★★★




SKANDINAAVIA VAIKUS (Eesti 2019). Kena mustvalge pilt, ilusad droonivaated ja värk, näitlejad teevad oma parima, aga stsena... Lobisemine pole probleem, seda isegi siis, kui pealkiri lubab vaikust. Lobisemine on probleem, kui midagi isikupärast ega huvitavat pole öelda. Meenub, kuidas äsja nähtud Joanna Hoggi "Souveniris" küsib filmiõpetaja tudengilt, miks too tahab teha filmi elust, millega tal pole kogemust ega isiklikku seost. Ei ole nii, et kui pruukida kõige paksemaid võimalikke värve, kirjutada intsestist, tapmisest ja vanglast, siis see automaatselt mõjub ja avaldab muljet. On pigem vastupidi: need on teemad, mille ettevaatamatu ja pealiskaudse trööpamisega on kerge mõjuda tühjalt, võltsilt ja piinlikult.





KAKSIKELUD (“Doubles vies” / “Non-fiction”, Prantsusmaa 2019). Heas mõttes kirjanduslik film: Olivier Assayas’ intelligentne dramöödia keskealiste heal järjel kirjanike ja kirjastajate elust meie ajastul, mil raamatud on arvuteile lõplikult alla vandumas. Terane, teravmeelne ja täiskasvanud meelelahutus umbes sarnases vaimus nagu Robertson Daviese või David Lodge’i romaanid. Väga tekstipõhine asi, kiire ja tihe dialoog, mille jälgimiseks oleks vaja laitmatut prantsuse kõnekeele mõistmist või vähemalt korralikke subtiireid endale arusaadavas keeles. Antud juhul polnud kumbagi võtta ning ingliskeelne pealelugemine andis üldmulje sisust, kuid ei lasknud lugu ja näitlejatöid vääriliselt nautida.
★★★




VALGE, VALGE PÄEV (“Hvítur, Hvítur Dagur” / “White, white day”, Island 2019). Aeglane islandi draama elatanud, kuid veel täies jõus leskmehe leinast, suhtest lapselapsega ja kahtlusest, et naine polnud truu. Minu jaoks liiga pikk ja igav lugu, õnnnestus lausa magama jääda. Aga võib-olla lihtsalt vale hetk. Iseenesest on siin häid kaadreid. Peotäis auhindu, RT100%.
★★




KOER NIMEGA RAHA (“A Dog Called Money”, Iirimaa-UK 2019). Dokk PJ Harvey albumi “The Hope Six Demolition Project” sünnist on enamat kui tavapärane muusika illustratsioon või fännimaterjal. Kabul, Kosovo, Washingtoni agulid - siin on koos maailmad, millel pealtnäha justkui puuduks seos, aga ometi tekib tervik, ja mitte ainult lauljanna isiku kaudu. “What I’ve seen - yes, it’s changed how I see humankind. I used to think progress was made, we could get something right.” Vaimustav kaameratöö filmi loojalt, iiri fotograafilt Seamus Murphylt.
★★★☆




Eelmised festivalifilmid: Putin, Lukašenka, Stalin, väiksed tüdrukud ja piiritu porduvabadus

Kommentaare ei ole :