15. nov 2019

Pöff 2019: asju, mida öös ei ole

Läinud sajandi lõpust saati on Pimedate Ööde Filmifestival olnud meie kinokultuuri põhivedureid. Millenniumivahetuse paiku leidus siin kinoekraane alles näpuotsaga ja needki näitasid peamiselt juhuvalikut Hollywoodi toodangust. Huvitavamaid filme sai kaeda eelkõige omas kodus vanast heast kineskooptelekast. Ühe erandiga: ööpimedusfest oli iga filmisõbra aasta suursündmus. See oli põhivõimalus näha suurel ekraanil hulgakaupa muu ilma kino, autorikino, aasta parimaid, suurfestivalide võitjaid, friigifilme ja hämaraid veidrusi. Sinna lauta mahtus lõputult häid lambaid Denys Arcand'i nukrast muigest Kim Ki-Duki pöörasuseni, Lars Trieri muusikalist Sex Pistolsi dokumentaalini. Just seal õppisin armastama Kanada ja Korea, Põhjamaade ja Idamaade kino mitmekesisust. Siiani tänulik, siiani rõõm mäletada.

Sestsaati on kinoelu siin mürinal arenenud, läinud paremaks ja lõbusamaks. Ekraane on aina juurde tulnud, publik kasvanud, maitsed arenenud, kinokavad mitmekesistunud. Levitajad toimivad üha tõhusamalt, filmid jõuavad suurimailt festivalidelt meie kinolinale tihti vaid loetud kuudega.





Samuti jõudsalt paisunud, mitmeks pungunud ja aina rahvusvahelisemaks läinud PÖFF pole enam meie ainus šanss näha huvitavaid, kummalisi ja isikupäraseid filme, kuid sellest hoolimata on pimedad novembriööd ikka olnud käepäraseim võimalus vaadata siin ühekorraga ära enamik aasta suuremaid ja auhinnatuimaid asju, staarautorite värske looming ja uustulnukad, kes on äsja jõudnud laias ilmas laineid lüüa. Võimalus saada kahe nädalaga põgus ülevaade kinoaastast ja näha esimeste seas ära filmid, mis edaspidi ajapikku ka kinolevvi tilguvad. Sestap ootan Pöffi kava igal sügisel endise innuga nagu laps jõule. Mida vahvat seekord pakutakse?

Tänavu näiteks Hirokazu Kore-Eda, Takashi Miike, Taika Waititi, Terrence Malick, Fatih Akin ja nii edasi. Ent esimest korda meenus kava sirvides ka see tunne, mis lapsepõlves kingipakist ihatud lelu asemel sokke leides: kergelt kripeldav tühjus ja ilmajäetuse-nukrus.

Kava on ju paks, filme murdu, mida ma silmas pean? Mitte seda, et ilmselt on kadunud lootus siinsele kinopublikule soovitada oma viimase aasta lemmikuid nagu Carlos Reygadase "Meie aeg" või Mia Hansen-Løve "Maya". Küsimus pole isiklikus maitses.




Pean silmas eelkõige suurte nimede uusi töid ja suurtel festivalidel auhinnatud asju - filmiaasta kõige tähtsamaid filme, mille olulisus ei sõltu sellest, kas nad juhtuvad mulle või kellelegi teisele meeldima või mitte.

Näiteks Euroopa filmiakadeemia aasta parima filmi kandidaatidest on kavas vaid üks: Nora Fingscheidti noortekas "System Crasher" (kohmaka tõlkepealkirjaga "Süsteemi error"). Tõsi, mitu teist kandidaati on siin juba linastunud, kuid uusi kandidaate me tänavusil pimeöil rohkem ei näe – isegi mitte värsket Roman Polanskit, mis alles sai Veneetsia festivali suure auhinna. Veidral kombel kandideerib tänavu detsembris käesoleva aasta Euroopa parimaks filmiks rohkem mullusel PÖFFil linastunud filme kui tänavusel festivali näidatavaid. Ja mis Veneetsiasse puutub, siis ei näe me algavail pimedail öil ühtki sealse põhikonkursi võidufilmi, isegi mitte Roy Anderssoni.

Cannes'is auhinnatud asjadest on programmi pääsenud Céline Sciamma, puudu on aga vennad Dardenne'id, Jessica Hausner, Albert Serra ja Bruno Dumont, vähemtuntud nimedest rääkimata.





Ikka on tore avastada uut, debütante ja tundmatuid, kellest iial kuulnud pole. Ent söandaks arvata, et keskmine kunst- ja festivalikinost huvituja sooviks eelkõige ära näha juba tuttavad autorid ja festivalide laureaadid. Kui need nähtud, siis alles uuriks, mida head veel pakutakse.

Kui paljud ikka mõtlevad nõnda, et kui Ken Loachi ei näidata, siis tühja kah, lähen vaatan törtsu mustvalget leedu ajaloodraamat, küll kärab see ka? Ehk kärakski, aga pigem jääb minemata, eks. Nii et kui PÖFFi kurss on mitte ainult hetkel ja sattumisi, vaid teadlikult ja pikemas perspektiivis võetud hämarusse ja tundmatuile radadele, siis võib juhtuda, et arvestatav osa publikust jääb koju Netflixi vahtima.

Ja mis veel nukram – nii ei pruugi paljud head ja tähelepanuväärt filmid meil üldse kunagi kinolinale jõuda. Osalt saab veel loota levitajaile: näiteks Loach tuleb kinno juba detsembri algul, Andersson kevadel. Aga mis saab sedasorti asjadest nagu näiteks Berlinale võitja, Nadav Lapidi "Sünonüümid"? Varem on sääraseid märkimisväärse levipotentsiaalita, suhteliselt vähestele vaatajatele jõukohaseid kunsttükke siinsele publikule tutvustanud eelkõige just PÖFF. Kui festival sellest loobub, on see meie kinoelule tõsine kaotus.



Ekspressi kirjutatud lugu.



PS. Kui juba kinno jõudvast juttu tuli: lisaks Loachile ja Anderssonile on festivalil linastuvaist uutest filmidest - nii Eesti kui välismaa omadest - hetkeandmeil kinno oodata veel:
Need jõudmised pole muidugi kivvi raiutud, võivad täieneda ja muutuda.

6 kommentaari :

Danzumees ütles ...

Täiesti sama tunne... kahvatu valik on tänavu, arvestades seda, mida kõike võiks näidata.
Tean, et umbes jõuan Pöffil tavaliselt näha 30-35 filmi, oleneb igapäevatööst ja siis jäävad veel mitmed, mida näha tahaks nägemata. Aga tänavu leidsingi kogu programmist kõigest 16 filmi, mida näha soovin... kummaline.
Ei tea, kas filme ei antud kätte või oli programmikoostajatel mingi kriis, aga annan siiski päris palju andeks, kuna see, mida kõige rohkem ootan, ehk Portree põlevast tütarlapsest, on siiski kavas.

Mihkel Möölman ütles ...

Aga ma siiski küsiksin, mille poolest valik on kahvatu? Kas tõepoolest kolmest võistlusprogrammist ei leidnud te kumbki midagi eelsõelana vaadates vaatamisväärset? Või te ei saanud akreditatsiooni?

Danzumees ütles ...

Minu jaoks on kahvatu selles mõttes, et esimest aastat Pöffi ajaloos on olukord, kus vaid vähesed "oodatud" filmid on programmis. Kummaline, et põhjamaade filme on nii vähe, kuigi need kõnetavad siinseid nö.. "teisi" põhjamaa inimesi.
Valikut on ju kuhjaga, aga aasta jooksul kõvasti kõneainet pakkunud maailma festivalide filme pole seekord eriti palju, samas kui varem neid on olnud nii palju, et suisa kahju, et ei jõua kõiki äragi näha.
Eks palju on ka ette juba tavalevis ära näidatud. Rohkem kui tavaliselt.
Selline tunne, nagu oleks sellel aastal keegi uus inimene programmi koostamas või keegi, kes on varem neid "häid" osanud kavva sättida ei ole enam tiimis?
Ma ei tea telgitaguseid, aga midagi oleks nagu teisiti.
Mind isiklikult huvitavad eesti filmid Balti programmis küll. Ja kindlasti vaatan ka midagi põhivõistlusprogrammist. Samas kui isegi kuulata ja lugeda teiste soovitusi, siis need on ikka peamiselt nende väheste "kõvade" pealkirjade kohta.
Ehk oleks midagi eriti head soovitada neist võistlusprogrammidest?
Minu jaoks algab Pöff alles homme.

Mihkel Möölman ütles ...

Tänan. Danzumees, selgituste eest.

Ma arvan, et see oli festivali viga, et eelnevalt ei kutsutud kokku kirjutajaid ja ei palutud toetust sellele, et "oodatuid" filme jääb vähemaks. Et toimub suunanihes. Esmalt on oluline märkida, et filmilevi situatsioon on viimastel aegadel oluliselt muutunud. Mulle saadeti festivali poolt nimekiri filmidest ja levitajatest, kelle portfellis on "oodatud" filmid Eesti jaoks. Mina isiklikult toetasin mõtet, et kui kellelgi on Eesti linastamisõigused olemas, siis puudub hädavajadus lisada nad festivali programmi.

Teiseks, Põhjamaade filmid. Mõnda, minu arvates head, me ei saanud - levitajal on oma strateegiad, sest money talks. Särada fetivalil on mõnus, kuid leib vajab lauale toomist. Mitmed jäid välja, kus isiklikus filmipäevikus olen märkinud küll, et "Põhjamaade kvaliteedimärk". Filmispetsiifiliselt, kui Sa mõistad, oli siiski tegemist teleauditooriumile suunatud filmidega. Minu ettepanek, et rehabiliteerime žanrina näiteks krimka kinofilmina suurel ekraanil, ei leidnud seekord toetust. Samas on kogu programmis oma kümmekond filmi Põhjamaadest.

Kolmandaks. Tiimis vist suuri muutusi pole - ma pole täpselt kursis. Mingid liikumised on toimunud välisskautide osas, kuid nemad ei mängi pilli "oodatud" filmide osas. Pigem on PÖFF olnud neile mingil määral stardipauguks uutele väljakutsetele. Näiteks Dorota M. Lench, pikaaegne PÖFFi skaut, kes täna vastutab Toronto festivali Discovery sektsiooni eest ja samas jätkab koostööd PÖFFiga. Muuseas on ta deklareeinud, et oma sektsioonis püüdleb ta filmide valikul maailma esilinastuste poole - mis discovery see muidu on ?

Neljandaks. Tiina Lokk pole igavene. On mõistetav, et mingil hetkel tahab ta seni ainsa naisena maailmas, kes lokaalsest filminädalast on loonud maailmas arvetatava ja hinnatud festivali, anda see üle roteerunud meeskonnale, kes tema tööd jätkaks. Ise tõmbuks ta tagasi pannkookide küpsetamiseni lastelastele. See oleks minu jaoks suur pettumus kui PÖFFi programm koosneks edaspidi vaid teiste festivalide paremikust, Euroopa Filmiakadeemia nominentidest, võõrkeelse filmi Oscari kandidaatidest. Minu jaoks oleks see Tiina Lokki elutöö kokkuvarisemine. Muuseas, kui palju oled kohanud maailma oluliste festivalide (Cannes, Berliin, San Sebastian, Veneetsia jne.) programmis paremikku, "fest of fest" teistelt festivalidelt?

Viiendaks. Sina, Danzumees, oled suunanäitaja. Sinu kultuuriblogi on koht, kus minusugune saab suuniseid. Teater on Sinu põhiampluaa. Minu unustamatud teatrielamused olid kunagi Londonis. Kas ma võin väita, et meie teatrimajade repertuaar on hõre, sest kavas pole ühtegi Londoni või Broadway originaallavastust?

Sõbralikult, Mihkel Möölman

Danzumees ütles ...

Suur tänu nii põhjaliku vastuse eest!
Mul on kahju, et mu kommentaar tunduvalt tugevamalt mõjus kui ma seda oleksin soovinud. See on see "lühikese sõnavõtu" viga.
PÖFF on ka käesoleval aastal hea ja vajalik ja harukordne võimalus saada kodus kätte nii mõnedki olulised filmid ning avastada uusi filmitegijaid.
Siin vajaks mitu punkti kaasanoogutamist ja arusaamisavaldust, kuid esitan ainult ühe mõtte, mis mul peas kõige rohkem küsimärke tekitab. Võrreldes mainitud teiste festivalidega, PÖFFi võistlusprogrammide filmid ei saa maailmas paljuoodatud festivalifilmideks. Kahtlemata on äge, et meil on maailmaesilinastusi ja see tõstab festivali väärtust. Selles suhtes ma ei kritiseeri karvavõrdki. Pigem on see sooviavaldus, et meile valitud filmid tulevikus oleksid ka need, mis laineid löövad.
Eks see ootuste "nimekiri" ju ole ka paljus vaatajast kinni. Kõiki ei saagi rahuldada. Mina siiski ootan (lisaks uutele "häältele") neid teiste festivalide hitte, EFA nominente ja rahvusvahelise filmi oscarikandidaate, a la Stockholmi filmifestival... varem seal aastaid elades, sain kahe festivali peale kokku parimad küljed mõlemalt poolt. Nüüd võib-olla on ootused ka sellepärast PÖFFi suunal suuremad, sest Stockholmisse ja Helsingisse tavatöö kõrvalt ei jõua. Ehk seega rohkem tuleks vaadatagi vist iseendasse enne kui siin midagi suuremat arvama hakkan :)
Ja kindlasti mõjutas sellel aastal palju ka see, et Waititi, Almodovar, Tarantino, Bong Joon Ho ja mitmed muud on juba varasemalt see aasta õnnestunud ära näha.

Ma teatrit ja filmi selles mõttes siiski ei võrdleks, sest meie teatrite kunst lavastatakse-luuakse siin Eestis. Kahtlemata tahaks, et Broadway ja West End'i lavastusi siia kohale toodaks, aga paraku peame leppima peamiselt Kuldse Maski vene teatri tippudega. Samas on alati sündmuseks, kui teatrid mängivad viimastel aastatel laineid löönud lavalugusid või maailmanimedega autoreid, nagu Bergman, Tšehhov jne... ning muidugi eesti enda autorite loomingut. Minu jaoks üheks väärtuslikumaks Pöffi osaks ongi võimalus näha ära Eesti filme, mida aasta jooksul näha pole jõudnud. Võib-olla ma eksin, aga ka neid "tundub" sellel aastal kavas vähemalt eelmise aastaga võrreldes vähem.

Kokkuvõtteks - minu eesmärk ei olnud algatada diskussiooni. Aastad ei olegi vennad ja võib-olla lihtsalt seekord on sedasi ja järgmine kord jälle nii nagu varem. Võib-olla on seekord lihtsalt isiklik olukord selline.

PS. Plaanis on hakata filmist jälle ka rohkem kirjutama. Olen otsimas parimat väljundit, ehk ei tea, kas on mõistlik filmijuttude segamine teatriga. Samas jällegi see olemasolev blogi on saavutanud juba arvestatava lugejaskonna ning lihtsam oleks kahtlemata ühes kanalis kõik koos hoida ja eraldada märksõnade või millegi muuga. Tegutsen sellega. Tänud heade sõnade eest blogi aadressil!

Ja täna sain oma esimese Pöff-laksu ka kätte. Saksa (rahvusvahelise oscari kandidaat ja Berliini festivalil laineid löönud ning Euroopa parima filmi ja naisnäitleja nominent) Süsteemi error. Raputas korralikult läbi (umbes nagu Noe Climax, ainult mingi teise koha pealt). Ja ega seegi film ilmselt muidu kui festivali kaudu ühe tavalise eesti inimeseni poleks jõudnudki. Aitäh PÖFFile!

joonas ütles ...

Mihkel Möölmann, enne kommenteerimist tasuks kommenteeritavat tähelepanelikumalt lugeda, tuleb kasuks. Kirjutasin siin ju päris selgelt, konkreetseid autoreid näiteks tuues nii seda, mis on kui seda, mida pole. Sel taustal on su küsimus, kas ma ei leidnud kavast midagi, veidi kummaline. Kui see küsimus jääb sul ka pärast selle teksti korduvat lugemist püsima, loe lisaks siitsamast postitusi nägemata filmidest ja tärnipostitust nähtud filmidest. Lisaks võid lugeda ka blogi facebooki-kanalit ja 22. novembri Sirbist lugu, mida ma pole jõudnud veel siia riputada. (Mis puutub südantsoojendavasse katsesse asi isiklikule pinnale vedada, siis: teema pole mulle oluline mitte niivõrd kitsalt isiklikust vaatevinklist. Võin ka mujal ja teistel festivalidel käia. Käingi. Aga mind huvitab ka kohaliku kinokultuuri üldine käekäik, muuhulgas see, et aasta parimaid siin nähtaks ja oleks nähtud filmidest kellegagi rääkida.)

Ei mina, Danzumees ega minu teada üldse ükski tänavuse kava hõredust kritiseerinu (ning seda hõredust on märganud ja ka avalikult väljendanud õige mitmed inimesed) pole väitnud, et festival peaks koosnema *vaid* teiste festivalide paremikust jne. See on pseudodilemma, vastuväitena demagoogiahõnguline. Kogu jutt käib sellest, et tänavu on seda paremikku *vähem* kui varem, mil on näidatud nii uusi asju kui ka rohkem paremikku. Kuidas ja miks need asjad nüüd järsku teineteist välistavad?

Ja Danzumees, see tendents ei ole paraku juhus. Deklareeritakse avalikult, et ongi võetud suund paremikust loobuda ja keskenduda esilinastustele. Parim, mida siin loota, on see, et tegu on katsega halva mängu juures head nägu teha.

Kui palju on oluliste festivalide programmis paremikku? No näiteks Karlovy Varys väga palju, ka vahetult enne seda toimuvast Cannes'ist. Idee Varyst kuidagi olulisemaks saada on... khm, nojah. Ja mis elutöösse puutub, siis kas vaataja seisukohalt on oluline kellegi exegi monumentum või filmid? Minu kui vaataja jaoks on olulised eelkõige filmid. Selliseid vaatajaid on veel mitu.