12. jaan 2020

Jänespüks Jojo / Jojo Rabbit

"Jojo Rabbit", USA 2019. Rež Taika Waititi. 108 min.


Taika Waititi on uus Peter Jackson. Mitte kui lihtsalt suurim Uus-Meremaa filmilooja pärast Jacksonit ja Jane Campioni. Waititi käekiri ei sarnane kummalegi kuigivõrd. Aga tema andelaadi värskuses, vaimukuses ja mitmekülgses haardes on midagi jacksonlikku.

Kunagi ulja lögahuumoriga alustanud, üsna vähetuntud ja mõõdukalt edukas Jackson tuli sajandivahetusel "Sõrmuste isanda" näol toime enam-vähem võimatu missiooniga. Nii kaaluka ja laialt loetud kirjandusklassika ekraniseeringult oodatakse otsatul hulgal erinevaid, lausa vastandlikke asju: eeposlikku väge, psühholoogilist veenvust, filmilikkust koos tekstitruudusega, meeldimist nii raamatu fännidele, kriitikuile kui ka massidele.

Jackson ületas ootusi nagu meil äsja Tanel Toom. "Sõrmuste isanda" filmitriloogia maine ei jää Tolkieni teosele alla.



Waititi oli "Jänespüks Jojot" ette võttes juba kõrgemalt lennanud režissöör, kes oli mitme toreda väikse autorifilmi otsa lavastanud Marveli koomiksivabrikule üleilmse kassahiti "Thor: Ragnarok". Ning raamat, mille põhjal ta "Jojo" stsenaariumi kirjutas – Christine Leunensi "Vangistatud taevas" – võib olla mõõdukas menuk, kuid on ajatu ja üldtuntud klassika staatusest kaugel. Mille poolest see siis Jacksoni vägitööga võrrelda kannatab?

Autoritaarseist režiimidest, diktaatoreist või totalitarismist naljaka filmi tegemine pole põrmugi kergem kui ilukirjandushiidude filmiks tõlkimine. Eriti kui tegu on veriste režiimidega. Ja eriti raske on teha sellist filmi, mis oleks ühtaegu nii naljakas kui ka tõsiseltvõetav. Selliseid tuleb haruharva ette, kui üldse.



Head kurba ja traagilist totalitarismikino jagub, hiljutiseks näiteks on Terrence Malicki martüürium "Varjatud elu". Puudust pole ka lihtsalt tõsistest headest filmidest nagu näiteks Ksenija Ohhapkina "Surematu", eesti dokumentaal totaalsõja-ideoloogiast tänapäeva Venemaal. Tõsiseid ja kurbi diktatuurifilme võiks lehe täis loetleda. Ainuüksi holokaustikino on mahukas omaette žanr, ohtralt auhinnatud.

Naljakaid tuleb aga tikutulega otsida. Klassikaline verstapost on Charlie Chaplini paroodiline "Suur diktaator", mille süda on kahtlemata õigel kohal, kuid armastatud koomiku tugevamate teoste hulka see ei kuulu, ja tänase pilguga vaadates pole kuigi naljakas. Lõbusamat Hitleri-huumorit pakkus kuuekümnendail Mel Brooksi "Produtsendid", ent seda möödaminnes, filmi teemaks polnud natsism. Uue sajandi huumoriässadest on dikatuuride teemal lahjapoolselt esinenud parimadki: Sacha Baron Cohen ("Diktaator") ja Armando Iannucci ("Stalini surm").

Waititi pakub rohkem ja terasemat diktatuurinalja kui eelmainitud kokku. Hea küll, huumorimeel on individuaalne, must eriti, mõistan, et igaühele ei pruugi kõik naljad peale minna. Küllap ei aja isegi Monty Pythoni ogar Hitleri- ja natsihuumorisketš "Maailma naljakaim nali" tervet inimkonda ühtviisi naerma. Aga Waititi ei teegi ainult nalja.



Natside maneerid, räuskamine, püromaania, jaburad vandenõuteooriad ja loosungid ning lõputu heilhitler teretamise asemel paistavad muidugi totrad nagu iga teinegi totalitarism. Seda kõike on lihtne pilada, selle üle on lihtne irvitada. Kuid nagu iga teinegi totalitarism on võimul olev natsism kogu oma tobeduse juures ka ilge, ohtlik ja mõrvarlik nähtus. Ja imekombel oskab Waititi – isa perekonnanimi muide, ema poolt Cohen – kogu natsi- ja juudinaljade tulevärgi all ka seda mõõdet säilitada. Ohutunnet, isegi traagikat.

Saab nutta ja saab naerda, nagu öeldakse, aga ka lootus jääb.



Ja lisamõõtmena näitab Waititi ideoloogilise ajupesu psühholoogiat, jättes natsid dehumaniseerimata, kui aktuaalset moesõna kasutada.

Peategelane, innukas noorhitlerlane Jojo pole pelk karikatuur ega ka karikatuurne koletis, vaid tavaline väike poiss, kes usub siiralt kogu natsijama, mida kuuleb, sest see ongi kogu tema maailm. Kõik, mida ta tunneb ja teab, paistab ütlevat, et on hea aeg olla nats.

Mida teevad need, kes nii ei arva, näiteks Jojo ema? Nad teevad, mida saavad. Abiks valem ka meie päevil, mil räägitakse, et maailm olla taas persekursil. Lootus on sama mis Jacksoni Tolkieni-eeposes: ka väikseim olend võib maailma kurssi muuta.




Eesti Ekspressi kirjutatud lugu.



"Jänespüks Jojo" kinodes: Sõprus, Artis, Forumcinemas, Apollo, Cinamon, Elektriteater. Arvamusi: Tauno Vahter (EPL), Tristan Priimägi (ERR), Andrus Vaarik (ERR).

1 kommentaar :

Unknown ütles ...

Kuidas saate oma suhteid oma endise abikaasaga korda saata, mu mees jättis mind maha ja tõesti, ma ei lakka teda kunagi armastamast, puutusin pärast 5-aastast lahusolekut kokku dr Sacre'iga, kes on õigekirjavalaja, kes aitas mind ja mu meest tagasi mulle ja täna elame taas õnnelikult koos, võtke ühendust dr Sacrega kõigi suhetega seotud probleemide korral, kui ta teid aitab, kirjutage WhatsAppis
+2349076034359 või kirjutage talle e-posti aadressile sacretempleofpower@gmail.com

Proua Fien jaan.