25. veebr 2020

Harley Quinn: Röövlinnud / Harley Quinn: Birds of Prey

"Birds of Prey (and the Fantabulous Emancipation of One Harley Quinn)", USA 2020. Rež. Cathy Yan. 109 min.


Naisi võimestavate filmide esiletõus peavoolus on kahtlemata üks praeguse aja märke. Selliste tugevate kangelannadega filmide, kus kinoajaloos juurdunud soorollid on pea peale pööratud; kus jõulised naispeaosalised näitavad koha kätte kõrvalosades või statistidena esinevate meestele.

Ja nagu ikka ja igal pool on tarvis kriitilist massi keskpärast ja kehvagi materjali, mille pinnalt saaksid võrsuda tipud. Siin võib näha paralleeli naiste alaesindatusega poliitikas, kus kipub kerkima küsimus, kuidas säärased naispoliitikud nagu, ütleme, Helle-Moonika Helme või Riina Solman saaksid olla märk emantsipatoorsest edenemisest või üldse millestki vähegi rõõmustavast. Poliitilises mõõtmes on printsiibi hästi sõnastanud ajakirjanik Hille Hanso: naiste esindatusega parlamendis ja valitsuses võib rahule jääda alles siis, kui seal on lolle naisi sama palju kui lolle mehi.

Sama lugu sääraste filmidega nagu käesolev (DC Comicsi filmitoodangule tüüpiliselt) keskpärane, üsna mõõdukast pikkusest hoolimata tühjalt veniv oopus, või ka Greta Gerwigi lavastuslikult tudisev ja raskesti talutavalt seebine "Väiksed naised". Need filmid on tuleviku väetis. Ja eks asjad ikka tasapisi edene ka. Kasvõi koomiksitandril on "Röövlinnud" Patty Jenkinsi "Wonder Womaniga" võrreldes selge edasiminek.

Hea, et kompost on olemas, ja hea, kui see kellelegi jaksu annab, aga samas ega seda tingimata vaatama ei pea. Piisab täiesti, kui olla lihtsalt teadlik selle olemasolust ja kasutegurist ühiskondlikus ökosüsteemis.




"Harley Quinn: Röövlinnud" kinodes: Forumcinemas, Apollo, Viimsi. Arvamusi: IMDB (6.6/10), Rotten Tomatoes (78%).

Kommentaare ei ole :