3. juuni 2020

Suvetüdruk / Une fille facile

"Une fille facile", Prantsusmaa 2019. Rež Rebecca Zlotowski. 92 min.


Vabadusega kisuvad lood juba mõnda aega hapuks. Poliitikas on vabaduse vastu sõdivad jõud pikalt edukad olnud ja tasapisi pulti tõusnud. Paljud on arvanud, mõned ehk usuvad siiani, et sellest pole midagi: nad ainult praalivad, ei tee tegelikult midagi, normaliseeruvad. On hea mõte lasta laamendav joodik rooli, küll ta seal rahuneb ja muutub võluväel Jaan Tõnissoniks. Peab ju muutuma, kuis teisiti. Ja kui ka ei muutu, siis mis nad ikka teha saavad. Ungariski saab ju veel meelt avaldada ja guljašsi helpida, pole hullu midagi. Hirmud on üle paisutatud, kõik on omad, elu läheb edasi. Ja eks ta lähebki, selles pole küsimust. Küsimus on kuidas.

Tänavune kriis näitas praktiliselt ette, mida ja kuidas teha saab. Kuidas soovi korral saab mitte ainult meeleavaldamist, vaid ka kõikvõimalikke muid vabadusi piirata vaat et ükskõik kui palju ja ükskõik kuidas, ilma et see mingit tõsisemat vastuseisu või isegi küsimusi tekitaks. Veidi hirmu ja vualaa: kaalukale osale elektoraadist pole ükski käsi liiga kõva, ükski kong liiga kitsas, ükski režiim küllalt range. Build the wall! Vähesed kahtlused või vastuhääled kuulusid meil pea eranditult neile, kelle vabadusideaal valdavalt piirdub vabadusega osta ja müüa. Too vabadus on, kui seda mitte äripimedalt absolutiseerida, ju kah osake üldisest inimlikust vabadusest, kuid paraku just see osa, mille tulevik märkimisväärselt tume ei paista, vähemalt mitte muude vabadustega võrreldes. Turud toimivad ka Hiinas.



Neile, kes hoolivad vabadusest veidi laiemas mõttes ja enamais mõõtmeis kui pelk äri, jääb jätkuvalt aegluubis rongiõnnetuse jälgimise nukker rõõm, ja vaikne lootus, et vähemalt isiklik vaimne vabadus on mingil määral võimalik säilitada iga korra ajal, olgu see kui tahes jälk. Nliiduski oli. Mind vabadus on huvitanud väga, kirjutas Viiding keset kõige kibedamat stagnaaega, kui ma ei eksi (ei saa hetkel kontrollida). Muidugi, kes meist Viiding on, visaku esimene kivi, mina mitte, aga oma väike huvi vabaduse kui sellise vastu on mulgi. Sestap huvitab mind Albert Serra nihilistliku "Vabaduse" kõrval ka Rebecca Zlotowski "Suvetüdruk", mis kergemeelse pealispinna varjus võtab tegeleda ka isikliku vabaduse küsimusega praktilise vabameelsuse näitel.

Esmapilgul ehtprantslaslik suvitusfilm, lihtne ja pretensioonitu kasvulugu, täiskasvanuks saamise stoori noorest Naïmast ja tema sõbrannast Sofiast, pealkirjas mainitud kergemeelsest tüdrukust. Naïma alles otsib oma teed elus, vanem ja kogenum Sofia paistab talle ahvatleva eeskujuna. Sofia ise tundub esialgu üle võlli keeratud näitena tüübist, keda kõnekeel tunneb siltide nagu tibi, beibe või bimbo all, kui piirduda vaid leebematega. Häbitult puhas seksklišee, väljanägemine hoolega tuunitud täispuhutavaks nukuks, käitumine asjakohaselt provokatiivne. Ei häbene ka jõukailt härradelt, kellega seksib, raha ja hinnalisi kingitusi vastu võtta. Päriselus sai teda mängiv Zahia Dehar kunagi kuulsaks alaealise prostitutuudina pedofiiliaskandaalis, kuhu teise poolena oli segatud Prantsuse vutikoondis.



Selliste tegelaste käsitlemiseks on mitu harjunud vaateviisi või lahendust, millest enamik sisaldab moraalset hinnangut: otsene iha ja selle välja elamine erootilisis fantaasiais; seksuaalse vabaduse idealiseerimine eneseteostusena; vabanduste-põhjuste otsimine, näiteks raskest lapsepõlvest; põlglik, justkui üleolev, aga võib-olla selle varjus ka ihalev karikeerimine; hukkamõist, olgu varjamatu või varjatum nagu traditsioonilistes õudukais, kus seksikuse kui patu palk kipub olema kiire ja kole surm. Tundub, et enamik neid vaateviise on eelkõige meeste pärusmaa, kuigi see võib teatud määral olla optiline efekt, sest eks ole meestel läbi aegade olnud rohkem võimalusi filme teha.

Zlotowski väldib naisena elegantselt nii kõiki neid hästi sissetallatud radu kui ka püüdlikult neutraalset distantsi, vaataja niiöelda fakti ette seadmist, et sundida ta ise nullist välja mõtlema, kas ja mida nähtu tähendama peaks (veel üks ootuspärane lahendus). Ta näitab Sofiat usutavalt mitmeplaanilisena ja tema vabameelsust teadliku ja realistliku eluvalikuna, millel on nii plusse kui miinuseid, nii ilmseid kui vähem ilmseid. Kaadrikaupa vaadates võib ju küsida, mis eristab Zlotowski "Suvetüdruku" meelelisust ja vabameelsust Abdellatif Kechice'i "Mektoubi" omast, kuid filmide kui terviku kontekstis on selge, kuidas ja miks üks on taluvuspiirini ja üle selle tüütu vuajeristlik kitš, teine mitte.



Siit jõuan vist seksismi, milleks soopõhiseid eristusi vahel peetakse, ehkki mumst kaldub järgnev väide pigem truismi valda: naistel on filmides reeglina rohkem ja huvitavamat öelda naiseks ja meestel meheks olemise kohta. Ma ei pea selle all muidugi silmas mingeid normatiivseid soorolle või kohustust mingite soopõhiste liistude juurde jääda. Kõrvalpilk, Teise pilk võib olla värskendav vaheldus. Pean silmas seda, et isiklik kogemus, elu puudutus annab enamasti tõhusamat materjali ja nüansse, millele lugu ja karaktereid ehitada. Teise ja teistsugusese kujutamisel on märksa raskem stampe ületada, kergem neisse kinni jääda. Mitte et stampidele ehitamine oleks vale, aga puhtalt nende pinnalt võib olla raskem huvitavalt mõjuda: isegi kui teha uusi tehteid või stambile sihilikult vastu töötada, võib tulemuseks kergesti kujuneda pelgalt vastasmärgiline või mõne veidi kohendatud parameetriga stamp, mis ei pruugi olla ei veenev ega huvitav. Enamasti on köitvam kuulata neid inimesi, kes räägivad asjust, mida nad omast käest hästi tunnevad ja teavad. Mäng standardklotsidega võib, aga ei pruugi elama hakata.

Müstilise kaunitari kuju, kellest Kaarin Kivirähk äsja Feministeeriumis kirjutas, on hea näide sedasorti stampidest. Siin tahaks aga lisada, et teistpidi on üks kohaliku retseptsiooni populaarsemaid stampe üldistada suhteliselt juhuslikke üksikmuljeid mõnest stseenist või kaadrist uljalt eesti filmile tervikuna, tehes ülekohut lõviosale kodumaistest filmidest, millel ei pruugi käsil oleva üldistusega suurt pistmist olla. Koeralohistamine ja nii edasi. On muidugi hea, et meil tehakse filme märksa rohkem kui enamik inimesi vaadata jõuab, arvajad kaasa arvatud, aga kui juba tervikust rääkida, siis kas ei võiks vaadata ja meenutada ka neid arvukaid filme, mis ahvatlevana kõlavat üldistust ei toeta? Unustamata seejuures naiste loomingut, millel on eesti filmikorpuses oluline osa.



Ent tagasi teesi "naised naistest" juurde: see printsiip avaldub mitte ainult kasvulugudes, kus heade hiljutiste näidetena meenuvad kohe Geneviève Dulude-De Celles’i "Koloonia" ja Mia Hansen-Løve "Maya". Või tuntuma, kuigi ka vähem üllatavana Greta Gerwigi "Ladybird". Kasvulugudest nagu ei meenugi praegu ühtki head teistpidist, vastassoost rääkivat näidet, kui selleks mitte pidada Kechiche'i "Adèle'i elu", mis tundub siiani vajalik vaatamine (ehkki võiks ju ette heita sama mis "Mektoubile"). No küllap neid ikka leidub, kommenteeritagu.

Aga jah, tihti on see ka muis žanreis nii, näiteks sellesama Mia Hansen-Løve särav "Tulevik" või Joanna Hoggi "Mälestus". Muidugi on ka igasugu erandeid igas suunas, aga üldise printsiibina võib vast küll arvata, et mida rohkem naiste tehtud filme, seda rohkem on loota huvitavaid naistegelasi ja huvitavaid naiste lugusid. Ega kesisus ja keskpära - nagu näiteks Gerwigi tänavune "Väiksed naised" - kuskilt kuhugi ei kao, aga no säsi on alati vaja, sest esiteks maitseasi, mumst polnud Céline Sciamma paljukiidetud "Põleva neiu portreel" ka õieti midagi pakkuda peale esteetika. Ja teiseks on siin ikkagi kvantiteedi ja kvaliteedi vahel sama seos, mida näeme eesti filmi arengus.



Ja et siinne seksism binaarseks ei jääks: mida rohkem saavad transsoolised filme teha, seda rohkem võib oodata huvitavaid filme transsoolistest ja nii edasi. Tõsi küll, maailmas, mis on võtnud kursi vabadusest eemale, tagasi omasüülisse alaealisusse, ei maksa vast lootusi liiga kõrgele seada, eriti väikeriigis, mille filmivald sõltub pea täielikult riigivõimust. Olgem õnnelikud, kuni meie ekraanidel veel saab näha midagi muud kui tööeestlust, rahvusklassikat, vapraid vapse ning puritaanlikult karskeid, ent samas pidurdamatult viljakaid kangelasemasid. Veel saab.

Pealinnas on hetkel avatud lausa kaks kino ja neis jookseb lausa kaks head prantsuse filmi naistest: Filippo Meneghetti elatanud daamide armastuslugu "Deux" ja seesinane Zlotowski, kelle tugevus ei piirdu naissoo kujutamise või ka noore naise eluvalikute ja vabaduse-võimaluste vaatlemisega. Ta küsib vabaduse ja õnne, unistuste ja elu vahekorra järele ka laiemalt, üldinimlikus mõttes: mida me tahame ja mis siis, kui selle saamegi. Kes millist vabadust suudab kanda ja kuidas. Tore on unistada suvearmastusest supelrannas või õndsast laisklemisest paradiisisaarel, aga kuidas see elatava eluna toimida võiks?

Samas ega ei pea midagi küsima, võib lihtsalt nautida ilusat ilma ja inimesi. Vaba valik. Raskepärane see film küll pole.




"Suvetüdruk" kinos: Artis. Hinnanguid: IMDB (5.4/10), Rotten Tomatoes (100%).

Kommentaare ei ole :