17. sept 2020

Oscarid ja terve talupojatotrus

Äsja võttis Ühendriikide filmiakadeemia vastu uued parima filmi Oscarile kandideerimise reeglid, mis eeldavad tulevikus kandideerijailt alaesindatud inimrühmade kaasamist filmi valmimisse. Päris paljud eesti mehed – miskipärast pea eranditult just mehed – paistsid seda uudist nii kõvasti südamesse võtvat, nagu oleks just purunenud nende õigustatud ootus parima filmi kuldmehikest ühel kaunil päeval oma öökapil näha. Kõlasid karmid sõnad: Orwell, totalitaarsus, Nõukogude Liit, Stalin, Hitler, Mao. Reeglid olla jaburad, loomevabadust piiratakse, Lääne ühiskond käib alla, maailm on hulluks läinud, terve mõistusega pole enam midagi peale hakata. 

Neid jutte ei ajanud mitte ainult sellised ootuspärased hääled nagu paleokonserv Varro Vooglaid, helmepartei propakanal Uued Uudised või isamaalised valvetrollid Lauri Vahtre ja Veiko Lukmann, kelle meelest naiste ja vähemuste kaasamine on ebaloomulik ideoloogia. Pahaseid ja murelikke kommentaare tuli ka tõsisemalt võetava rahva seast – tuntud ajakirjanikelt, kommunikatsiooni- ja kultuuriinimestelt. 

Tõlkes kaduma läinud

Osalt paistis tõrjuva suhtumise taga olevat see, et reegleist ei saadud aru. Enamik reageerijaid neid ilmselt ei lugenudki. Pole ime, sest reeglid on suhteliselt pikad, põhjalikud ja detailirohked ja nende mõistmine eeldab ilmselt rohkem aega ja algteadmisi filmitööstusest kui oli varuks ka ühelgi uudist vahendanud eesti ajakirjanikul. Kõik meil uudist kajastanud väljaanded tegid seda eksitavalt ja vigaselt. 

Eriti madalalt puges lati alt läbi rahvusringhääling, kes mitte ainult ei andnud valeinfot, vaid tundub, et ei vaevunud ühegi algallikaga tutvuma, kirjutades oma uudisnupu lihtsalt kohalikelt konkurentidelt maha. Menu.err.ee uudis sisaldas nimelt samu jämedaid vigu, mida Diktor.geenius.ee oma – vigu, mida polnud Los Angeles Timesis, kuhu mõlemad viitasid. Peagi kordas selle segadiku Vikerraadios üle ERRi arvamustoimetaja Kaupo Meiel, lisades vigasele uudisele eksitava kommentaari loomevabaduse piiramisest, silmakirjalikkusest ja tervest mõistusest. 

Üha süvenev ja laienev võhiklus on kurb trend terves meie ajakirjanduses, kuid ringhääling, kes äsja heitis oma endise juhatuse liikme Hanno Tombergi suu läbi erameediale ette võimetust toota kvaliteetset meediasisu, ei tohiks endale ise sedasama võimetust lubada, olles meediaorganisatsioon, kes on ainsana Eestis kohustatud teenima avalikke ja mitte omanike huve, nagu Tomberg rõhutas.

Reeglite tegelik sisu

Huviline saab reegleid täies mahus lugeda filmiakadeemia veebist. Hästi lühidalt kokku võttes: parima filmi Oscarile saab alates 2024. aastast kandideerida linateos, mis vastab kahele neljast standardist, mis piiritlevad mitmesuguseid võimalusi alaesindatud gruppe kaasata. Neist (A) käsitleb lugu ja näitlejaid, (B) loovjuhte ja võttegruppi, (C) praktikante, interne ja koolitusvõimalusi ning (D) turundust, reklaami ja levi. Kaasatavad alaesindatud grupid on naised, rassi- ja rahvusvähemused, LGBTQ+ ja erivajadustega inimesed.

Ekraanilt paistvat puudutab ainult üks neljast standardist – standard A. Kuna ainult see veepealne osa filmitööstuse jäämäest on laiale publikule (ja ka meie ajakirjanikele, nagu kahjuks selgub) tuttav ja raskusteta mõistetav, käibki meil jutt selle ümber, et edaspidi saaks justkui vändata ainult kindla sisu või näitetrupi koosseisuga filme. Et enam ei lastavat teha filme heteroseksuaalseist valgeist meestest, ilma et peaks iga hinna eest naisi või vähemusi ekraanile tooma, olgu neid sinna sisuliselt tarvis või mitte. 

See on mitmes mõttes üdini ekslik arusaam.

Kuidas asi toimib

Parima filmi auhinnale kandideerimiseks ei pea vastama kõigile neljale standardile, vaid vabalt valitud kahele neljast. Standardis A, millest meil põhiliselt räägitakse, on omakorda kolm valikuvõimalust: peaosatäitjad, näitetrupp ja loo teemad. Sellele standardile vastas möödunud aasta sajast suurima kassatuluga Hollywoodi filmist 95

Ent isegi kui film ei vasta ühelegi neist kolmest standardi A kriteeriumist – ükski peaosatäitja pole rassi- või rahvusvähemustest, näitetrupis on alla kolmandiku naisi ja vähemusi, lugu ei räägi naistest ega vähemustest –, siis see ei tähenda, et film ei saa kandideerida. Standard A pole vältimatu, valida jääb ülejäänud kolme standardi vahel.

Paar suhteliselt värsket, mullust näidet:

  • Sam Mendese "1917". Ajaloolised sõjafilmid on esimene enamasti välja pakutav näide lugudest, kus ei pruugi olla piisavalt naisi ja vähemusi. "1917" on lugu kahest mehest Esimese maailmasõja rindel ja standardile A tõepoolest ei vasta. See-eest on kuhjaga täidetud standardite B ja D nõuded alates lavastaja trinidadi juurtest ja kaasstsenaristist ning lõpetades levifirma Universal Pictures levijuhiga.
  • Martin Scorsese "Iirlane" on samuti üdini valge ja mehine film kuritegelike kalduvustega džentelmenidest, peaosades teenekad tähed Robert De Nirost Joe Pesci ja Al Pacinoni. Ent seegi film kvalifitseeruks B ja D järgi tänu produtsendile, monteerijale, operaatorile ja levifirma Netflix reklaamiosakonnale.
  • Fernando Meirellesi "Kaks paavsti" räägib, nagu pealkirigi ütleb, kahest vanahärrast katoliku kiriku tipus, kuhu naistel asja pole. Lavastaja, stsenarist ja peaosatäitjad on valged mehed. Kuid levitab seda taas Netflix ja filmi valmimisse panustas piisavalt nii naissoost kui Ladina-Ameerikast pärit loovjuhte, et kandideerida standardite B ja D alusel.

Kõik need kolm olid tänavu parima filmi Oscari konkurentsis, esimesed kaks jõudsid tippu, üheksa nominendi hulka. Ja kõik kolm saaksid samamoodi, igasuguste takistusteta kandideerida ka uute reeglite järgi. 

Kas reeglid on ranged?

Keskmise Hollywoodi filmi tootmine annab tööd sadadele inimestele, suurimad tuhandeile. Levi ja reklaami alal töötab veelgi rohkem rahvast. Naised ja vähemused on valdkonnas küll alaesindatud, kuid seda, et neid poleks loominguliselt olulistel või juhtivail kohtadel üldse, ei tule naljalt ette. Lisaks piisab standardile C vastamiseks levi- või tootmisettevõttes praktikandikohtade loomisest ning juba olemasolevaile töötajaile ametikoolituste korraldamisest.

Meil levinud murel, et osa filme ei saa enam Oscarile kandideerida, puudub põhjendatud alus. Pigem on uued reeglid nii paindlikud, leebed ja juba olemasolevat olukorda kirjeldavad, et kohati kaheldakse, kas need üldse midagi muudavad. Samasse suunda kaldus meil režissöör Ilmar Raagi Facebooki-postitus, mis on üksiti siiani ainus maarjamaises meedias ilmunud asjatundlik teemakäsitlus.

Hollywoodis küsib mõni produtsent, kas üldse leidub filme, mis uusi reegleid ei täidaks. Osa spetsialiste peab filmiakadeemia sammu seetõttu pelgaks reklaamitrikiks või mainekampaaniaks, teised leiavad, et astuti oluline samm õiges suunas. Pole aga märganud, et ükski teemaga sisuliselt kursis olev inimene kahtleks kaasamise vajalikkuses või leiaks isamaalaste kombel, et naiste ja vähemuste diskrimineerimine on loomulik ehk enesestmõistetav asi.

Kinder Kirche Küche

Uinuv mõistus sünnitab koletisi

Et Hollywood asub kaugel, on paljude eestlaste teadmised sealseist pika ajalooga probleemidest ja debattidest sama napid kui Ühendriikide siseprobleemide puhul laiemalt. Ookeanitagused uudised rabavad maarahvast tihti nagu välk selgest taevast, käies üle mõistuse, mille terviseetaloniks on igaüks enda jaoks ise, olenemata oma teadmistest või nende puudumisest. 

Nagu hiljuti ka Black Lives Matteri puhul näha sai, püüab end tervemõistuslikuks pidav eesti ignorants tihti endale tundmatut probleemi eitada, tembeldada selle tunnistamise ja sellega tegelemise totruseks ning sõnastada arusaamatu teema enda jaoks ümber tuttavate hirmude-tabude raamistikku, milleks on eelkõige Nõukogude Liit ja totalitarism laiemalt. Tühja tost, et teema võõras, ega seepärast saa arvamata jätta. Arvamissund on tänapäeval suur, iga uudise kohta vaja kähku printsipiaalne seisukoht võtta.

Nagu algul jutuks oli, on sama toimunud Oscari-reeglite puhul.

Mis diskrimineerimisest jutt

Naiste ja vähemuste alaesindatust Hollywoodis saab eitada ainult täieliku teadmatuse pinnalt, millest lähtumine pole just terve ega üldse mingi mõistuse tunnus. Probleem on hästi tuntud, palju uuritud, läbi aegade püsinud, uuemal ajal küll pisitasa leevenev, kuid ikka veel suur. Mõned näiteandmed ja viited, kust kenasti visualiseeritud lisa lugeda:

  • Oscareid on välja antud 92 aastat. Selle aja jooksul on mehi parimaks režissööriks nomineeritud 444 korda ja naisi 5 korda. Parima režissööri Oscari on saanud üksainus naine – Kathryn Bigelow (sõjafilm "The Hurt Locker", 2010). – Vaata lähemalt.
  • Oscarile nomineeritud näitlejate seas on viimase viie aasta jooksul olnud rahvusvähemusi 17%, üle kahe korra vähem kui Ühendriikide rahvastikus (40%). Filmitööstuse kaamera taha jäävais sektoreis on mitmekesisusega veelgi kiduramad lood. Näiteks on naisi Hollywoodi produtsentide seas 26%, stsenaristide seas 16% ja režissööride seas 8%. – Vaata lähemalt.

Mis puutub totalitarismi, siis võrdluse näiline käepärasus ei tee seda veel tervemõistuslikuks. Totalitaarsus eeldab totaalset, kõike kontrollivat riigivõimu. Ühendriikides pole teadupärast võimul mitte filmiakadeemia, vaid Donald Trump, kelle poliitika sihib akadeemia omaga võrreldes pigem vastassuunda. Filmiakadeemia ei kontrolli vähimalgi määral Ühendriikide välis- ega sisepoliitikat, kuigi mõni näib meil seda uskuvat. Akadeemia on eraalgatuslik organisatsioon, erialaliit, millel on veidi sümboolset võimu. Natuke rohkem kui Eesti Kinoliidul, kuid akadeemia mõju on üpris piiratud isegi Ühendriikide filmivaldkonnas, mis on omakorda küll oluline, aga siiski vaid murdosa maailma filmitööstusest. Seda, milliseid filme Hollywoodis tehakse, ei otsusta mitte akadeemia, vaid eelkõige raha. Oscarite mõju on üle hinnatud, nagu Ilmar Raagki nentis. 

Ammugi pole totaalset võimu akadeemia poolt jagatava filmiauhinna Oscar ühel kategoorial kahe tosina seast. Uued reeglid puudutavad ju ainult parima filmi Oscarit. Kõigis ülejäänud kategooriais alates parimast režissöörist ja peaosatäitjaist ning lõpetades filmimuusikaga saab edaspidigi kandideerida isegi selline hüpoteetiline film, mis sihilikult mitte kedagi ei kaasa, et reegleid trotsida. Ja kõik tegelikult tehtavad filmid niikuinii.

Loomevabaduse piiramisest pole juttugi. 

Pühkige pisarad, veikod-varrod-kaupod. 

Hollywoodis pole kolli.

Kõik saab korda. 




Feministeeriumi kirjutatud lugu.
Lisalugemist - Andrei Liimets: Kellele on vaja Oscareid?

7 kommentaari :

J ütles ...

Asjalik käsitlus. Andsid lisainfot. Lõppväite paikapidavuses, ehk selles, et Hollywoodis pole tonti, laiemalt, väga mind küll ei veennud.

Hollywoodi saab üpris edukalt käsitleda, kui propagandamasinat, milles liikuvat esõnumite vormimiseks on mõjuvõimsatel inimestel palju vahendeid süsteemi sisse ehitatud, niikuinii.

See, et ühtede huvigruppide häälte toetamist kasutatakse muude huvigruppide alla surumiseks, arvan, et ei ole täiesti alusetu kartus, ja sellele on pretsedente.

See, et erinevate rahvaste rahvuslikud huvid (nii mõtted, kui keel, sest need on seotud)on USA poolt alla surutavad olnud, peaks ka olema üpris selge. Eriti just lõunapoolsemates Ameerika mandri riikides ja naftarikastes riikides, aga vast kehtib ka Euroopas, ja on üks näiteks Rammsteini ja muude artistide "anti-ameerikalike" seisukohavõttude taga olevate impulsside põhjustest mõned kümnendid tagasi, ilmselt. See, kellel on võimu ja maailma suurim meelelahutustööstus, saab suurel määral määrata selle, millest inimesed mõtlevad, kui üldse, ja, mis tähtsad vaidlusküsimused üldse on.

See, et Hollywood esindab mingite eliitsete vähemusgruppide huve selleks, et suuremaid inimgruppe rohkem rõhuda, ei ole mõeldamatu stsenaarium.

Loomevabadus on sellistes küsimustes, kahtlustan, et Hollywoodis niigi väga piiratud, ja sellised reeglid asja väga kuskile suunas ei mõjuta, vaevalt kaob kuskile pilt kliimavõitlejatest, kui ekstremistidest, tootereklaamid ja maailmavaatepropaganda "meelelahutuse" nime all, USA sõjalise tegevuse kangelaslikust vaatenurgast kujutamine, ja muu selline, võib-olla eliitstaatusesse tõstetud vähemusgruppide huvid saavad edendatud (midagi, mille vastu abstraktina meist vast vähestel saab midagi inimlikult veenvalt olla), aga kas ka neid tegelikult tugevdaval moel või seades neid suure osa inimeste viha sihtmärgiks, sest nende toetamise poliitika taha saab peita paljude teiste inimeste rõhumist ja neilt õiguste või võimaluste ära võtmist.

Kardan, et olukord on veidi keerulisem, ja olen esialgu skeptilisem, kui inimesed, kes näivad arvavat näiteks, et feminism on naiste poolt ja naiste heaks liikumine, nagu ka mitmed muud sellised õiguste liikumised, mitte propagandavahendid, mille puhul, sellisel kõrgel tasemel toimides, pole mitte nii väga tähtis näiline eesmärk ise, vaid võimalus selle varjus täita muid eesmärke, ja võtta teistelt õigusi ära. Vaevalt skaalal, et valgetelt töölisklassi meestelt võetakse õigusi ära, ja mustanahalised lesbilised transsoolised saavad neid juurde, pigem saavad siis juurde mõned muud huvigrupid, ja mustanahaliste lesbiliste transsooliste roll (kuigi nad esialgu ehk saavad ka õigusi ja võimalusi juurde) on tagantjärgi kogu viha enda peale saada kõig emuu eest, mida selliste poliitikate varjus tehakse. Jällegi, ei kujuta ette, kui palju need uued Hollywoodi reeglid midagi ühes või teises suunas muudavad, aga arvan, et laiem süsteem toimib pigem kuidagi nii.

joonas ütles ...

Tänan. Kahtlemata saab iga siga kõva tahtmise juures käsitleda käona ja pole mõeldamatu ka stsenaarium, et Kuu on juustust. Vabalt võib ka karta ja kahtlustada, et Maa on lame. Paraku on selliste käsitluste ja mõttearenduste hind endast lootusetult ignorantse ja ogara mulje jätmine. Samasse rubriiki kuulub vandenõuteooria Hollywoodi filmitööstusest kui USA valitsuse või "mõjukate isikute" propagandamasinast.

Anonüümkommi puhul pole endast ogara mulje jätmine muidugi probleem, aga samas ma omalt poolt pole sugugi kindel, et ma soovin sedasorti lobale siin platvormi pakkuda. Mõtlen selle üle veidi.

Seniks meenutaks tuntud tsitaati Douglas Adamsilt: "All opinions are not equal. Some are a very great deal more robust, sophisticated and well supported in logic and argument than others."

sp ütles ...

Oma tähelepanekutest, et tegu on formaalse sammuga, mis midagi ei tähenda ega muuda, oleks ju võinud informeerida hoopis efis-e töötajaid jt süetsialiste, kes etv-s esinemas käivad, ajakirjanikud on siin vaid vahendajad

joonas ütles ...

@SP - paned täiesti mööda igas suhtes. EFS ei puutu kuidagi asjasse, ajakirjanikud vahendasid konkreetselt viidatud välisallikaid, mida nad kas ei viitsinud või ei osanud lugeda JA neil polnud oidu ka kelleltki teadjamalt üle küsida, mis värk on.

Also: ma pole väitnud, et tegu oleks formaalse sammuga, mis midagi ei tähenda ega muuda. Aga noh, selline see lugemisoskuse tase tänapäeval kipub olema.

Indigoaalane ütles ...

Ma tahaksin samuti tänada väga asjaliku postituse eest. Kuna film pole mu erihuvi siis pärinesid praegused teadmised just postituses mainitud meediakanalitest.. Ja näed siis.. polnudki niinagu ma kartsin ...:)
Tänan!

lihtsamalt ütles ...

Kurb tõsiasi on see, et 2012(jah veidi vanad andmed, aga laisk olen)koosnes auväärt Oscar-otsustajate kamp (5000+ tegelast) 94% valgetest, 77% meestest ja 86% neist olid üle 50 aasta vanad. Et, mis mitmekesisusest või võrdõiguslikkusest siin rääkida. Kui see muidugi mingi fake news polnud. Tõepoolest ei jaksa kontrollida ;)

joonas ütles ...

@Indigoaalane - aitüma:)

@lihtsamalt - tõsi, akadeemia koosseis on osa probleemist, aga päris sellised need andmed enam pole. Akadeemia on vahepeal tublisti kasvanud (üle 9000), üritades juurde kutsuda senisest rohkem naisi ja vähemusi. See ei tähenda, et koosseisu jaotus oleks murranguliselt muutunud, aga veidi siiski. Mul ka pole hetkel täpseid andmeid käepärast, ainult looski viidatud Financial Timesi graafikud - neist paistab, et 2019 oli naisi veidi üle 30% ja valgete protsent veidi üle 80.