21. nov 2020

Pöff 2020: Und morgen die ganze Welt, Služobníci, The Disciple, Hüvasti NSVL...

Endale kava koostamine on Pöffil nagu suurfestivalidel ikka traditsiooniliselt olnud suht keeruline: kui pakutakse nii palju, siis kui palju jõuab vaadata ja kuidas parimad asjad üles leida. Tänavu on sellega aasta eripära, aga ehk osalt ka festivali programmipoliitika tõttu lihtsam olnud. Asju, mida on võimalik näha ja mida tingimata tahaks näha, on vähem, ning ilmajäämishirm, vaatamiskoormus ja stress selle võrra väiksemad. Saab rahulikumalt võtta, vaikselt veebikinos endale sobivaid seansiaegu sättida ja isegi veidi muljeid üles kirjutada, milleks tavaliselt kuigivõrd aega ei jää. Tänavu on iga toimuv festival juba hea festival ning aiva rõõm, kui üldse midagi õnnestub näha. Ja on juba õnnestunud küll, ei saa kurta. 

Siit siis esimene käputäis muljeid. Hinded poolest tärnist () neljani (). Filmide puhul, mida saab tänase seisuga veel festivalil näha, viitan ka Pöffi kodukale.

UND MORGEN DIE GANZE WELT ("Ja homme kogu maailm" / Julia von Heinz / Saksamaa). Noored antifašistid Saksamaal, kus mõlemad jõud on tublisti jõulisemalt ja värvikamalt esindatud kui Eestis. Küsimus, mida teha, kui natsid võtavad võimust, pole meil vähem päevakohane. Ilmse kurjuse, pimeda viha ja sellest sündiva vägivalla vastu astumine on ahvatlev, eriti kui oled noor ja kompromissitu, ja sel puhul oleksid justkui kõik vahendid õigustatud. Vägivallatus pole kunagi midagi lahendanud, nagu ütleb mister Burns. Filmi peategelane, 20-aastane tudeng Luisa lähebki koos mõttekaaslastega kaugemale, värviloopimise sümboolsest vägivallast autode purustamise ja natsijõmmide füüsilise ründamiseni. Von Heinz oskab hästi pinget kruvida ega kipu otsest moraali lugema, lahendamatut lahendama, jätab vaatajale ruumi ise seisukoha võtta. Esimene mängukas, mida tänavusel festil vaatasin - pihtas, põhjas. Põnev ja köitev. Saksamaa kandidaat Oscarile.
★★★☆

MEPHISTOPHELES (Manfred Vainokivi / Eesti). Väike dokk suurest kultuuriheerosest Linnar Priimäest. Vainokivi teeb Vainokivi, Priimägi Priimäge ja pole küsimustki, kumb peale jääb. Režissööri saab kiita  selle eest, et tegu pole paraadportreega, vaid peategelast saab näha muude nurkade alt, ka kurja ja karjuvana. See on tore, aga filmina on see vaadatav ikka ainult tänu Priimäe karakterile ja vohavale ülbitsemisele. Filmiterviku mõttes on siin palju küsitavaid, juhuslikuna tunduvaid valikuid, mida on raske heaks kiita või isegi aru saada, et miks just nii. Priimägi tabab ilmselt enam-vähem täppi öeldes, et Vainokivi ei saa tema keerulisest isikust kümmet protsentigi kätte. Eelkõige jääb mulje, et materjali on vähe olnud või teemaga pole piisavalt tegeletud. Midagi on saadud, on üksikuid häid hetki, aga nähtava põhjal tundub, et see film oleks küll võinud vähemalt poole lühem olla. Suvalisel säsil, katteplaanidel ja üsna asjassepuutumatul vastandusel Priimäe põlvkonnakaaslase, hoopis teistsuguse elukäiguga operaatori Edvard Ojaga on portreefilmi kohta kaugelt liiga suur roll. Ojast või(nu)ks ju omaette filmi teha, aga Priimäest tuleks mingi muu film veel teha. Oleks kahju, kui nüüd oleks linnuke kirjas ja asi aegade lõpuni nii jääkski. 
★★☆

THE DISCIPLE ("Jünger" / Chaitanya Tamhane / India). Lihtsalt väga ilus film Maharashtra klassikalisest muusikast ühe elatanud guru ja tema õpilase kaudu. Mumbais tehtud, aga ei mingit Bollywoodi, film jääb kuhugi doki ja mänguka vahealale. Aeglane, rahulik, meditatiivne, staatiline, kuid meeliülendav lugu. Lisaks eksootiliselt põnevale muusikatraditsioonile saab näha ilustamata, realistlikult kujutatud ehedat Indiat. 

Eestikeelne pealkiri "Jünger" viib mõtted ehk liialt religioonile või isegi kristlusele - too muusika on ehtindialikul moel küll üksiti ka vaimne praktika, gurudelt eluaeg õpitav lähenemine loovusejumalusele Saraswatile, kuid religioon pole mingil moel selle filmi keskmes. "Õpilane" oleks täpsem. Kriitikute ja stsena auhinnad Veneetsiast. Film Pöffil (L21. ja E23.11).
★★★☆

HÜVASTI, NSVL (Lauri Randla / Eesti). Komöödia perestroikaaegsest lapsepõlvest. Tundub, et meil on rahvana olnud vabade riikide murdmatust liidust pääsemisest saati olnud üsna tugev soov okupatsioonitraumat mitte mäletada, mitte sellele mõelda, salata see maha ja teha nägu, et meil pole sellega midagi pistmist. Ja et see kramplik distantseerumine teeb meist nõukazombid samal moel nagu natsimineviku vaiba alla pühkimine teeb austerlastest natsizombid Jelineki-ekraniseeringus "Die Kinder der Toten". Stalini ajast meil veel on mõned filmid, aga hilisem nõukogude periood on juba õige hõredalt kaetud. Sestap on iseenesest teretulnud, kui me selle ajastuga üldse tegeleme, olgu või nostalgiavormis nagu feisspuki vastavas grupis

Aga samas tahaks ikkagi näha ajaloolise mälu sisulisemat ja kunstilisemat mõtestatamist, mitte pelka kulunud stampide ja habemega anekdootide kuhja. Või kui nalja, siis originaalsemat. Kujutatud ajastut mõnevõrra mäletades ei saa kuidagi nõus olla Andreiga, kes pidas seda filmi vabaks stereotüüpidest ja ülekasutatud sümboleist. Mumst praktiliselt ainult neist see film koosnebki, muusikavalikuni välja. Siin saavad kokku kaks laia populaarsust lubavat vektorit: nõukanostalgilised meemid ja rahvalik jant (vt nt "Klassikokkutulek", "Kormoranid", Baskini teater, Meie Mees). Mus tekitavad mõlemad suunad pigem õõva - nagu oleks vastu ööd kuskil võsa vahel, kust mingi nipiga minema ei saa, mõne pulmavana kätte pantvangi jäänud. Aga arvata võib, et paljudele läheb see kõik väga hästi peale. 

Tahaks siiski loota, et mõneti alguse asi nii debütandist režissöörile kui teemat veel vähe käsitlenud eesti filmile laiemalt. Et edaspidi näeme etemaid stagna- ja perestroikafilme, just nagu piinlikule "Puhastusele" järgnesid loetud aastate pärast "Risttuules" ja "Seltsimees laps". Vähemalt üks hea perestroikafantaasia on meil ju "Disko ja tuumasõja" näol varasemast olemas ka. Tänavusel Pöffilgi linastub samast nišist ka Peeter Simmi Ruitlase-ekraniseering "Vee peal". Lootus jääb. 

Film Pöffil ja festivali veebikinos. Tuleb muidugi ka kinolevvi.
★☆

SLUŽOBNIČI ("Teenrid" / "Servants" / Ivan Ostrochovský / Slovakkia). Katoliku seminar kaheksakümnendail julgeoleku haardes. Vaimulikud õppejõud ja seminaristid on sunnitud teenima kahte vastandlikku jumalat, midagi head sest mõistagi tulla ei saa. See film on nüüd ere näide idabloki sovetikogemuse veenvast kujutamisest ja mõtestamisest, millest äsja rääkisin ja mida meil napib. Mustvalge, 4:3 formaadis kaunilt väljapeetud pilt ning religiooni ja kommunistliku režiimi kohtumise teema toovad paratamatult meelde Pawlikowski "Ida", kuid too tundub takkajärgi Ostrochovskýga võrreldes sõbralikult elujaatav asi. Ostrochovský on rängem ja lootusetum, annab süstemaatilist ahistust ja väljapääsmatust julmemalt edasi. Kõva kunstiline tervik, kus isegi formaat ja kaunis fotograafiline esteetika mõjuvad trööstitult ja ahistavalt, tumeambientlikust heliribast rääkimata. Mingi rahvafilm see pole, emotsionaalses mõttes ehk isegi masohhistlik kogemus, aga tasub end ära, eriti suurel ekraanilt, soovitavalt kinos. Hulk auhindu. Film Pöffil (P29.11) ja festivali veebikinos.
★★★☆

KEHA VÕITLUS ("The Body Fights Back" / Marian Võsumets / Eesti-UK). Suurbritannias vändatud ingliskeelne dokk kehapositiivsusest, kehakuvandist, ühiskondlikust survest, eelarvamustest ja dieedikultuurist. Korralikult tehtud asi, kuigi teemasid on ehk liigagi laialt ette võetud - pikavõitu film kaldub veidi laiali valguma ja kordustesse, tahaks nagu rohkem struktuuri, dramaturgiat, julgemalt kääre ja kontsentreeritumat fookust. Sellegipoolest paljulubav debüüt Võsumetsalt. Tegelased on hästi leitud ja avatud, nende teemadega võiks ka Eesti kontekstis edasi tegeleda. Film Pöffil (T24. ja E30.11).
★★☆

50 O DOS BALLENAS SE ENCUENTRAN A LA PLAYA ("50 või kaks vaala kohtuvad rannal" / Jorge Cuchi / Mehhiko). Mängukas kahest noorest netiväljakutses, mille üha keerukamad ülesanded peavad päädima enesetapuga - justkui moodne versioon saksa romantiku Heinrich von Kleisti tõestisündinud kaksikenesetapu loost. Algupoole veidi häirib, et ka Cuchi teeb näo, nagu räägiks tõsielusündmustest, kuigi filmis ekspluateeritav sinivaala väljakutse on üsna küsitava tõeväärtusega, pigem linnalegendi hõnguga nähtus. See toob kollakavõitu skandaalimaitse suhu: oh neid tänapäeva noori, ah seda internetti, ilm on hukas, võeh, võeh. Aga ei, muidu kenasti tehtud, kohati huvitavalt ekraani pooleks jagades lahendatud nihilistlik ja morbiidne emomine. Mida lõpu poole, tõsisemaks ja verisemaks, seda paremaks läheb.

Festivali tõlkepealkirja on miskipärast pandud veider ja segadusttekitav "või". Seal peaks muidugi olema "ehk" nagu sedalaadi pealkirjades ikka. Kolmandat aastakümmet käiv kõrgliiga suurüritus võiks pealkirjade tõlkimisele veidi rohkem tähelepanu pöörata ja kasutada selleks päristõlkijaid või muidu keeletundlikumaid inimesi.

Film festivali veebikinos.
★★★



Aitäh Andreile, Tristanile ja kõigile teistele, kes on võtnud vaatamiskogemusi ja soovitusi jagada, sellest on palju abi. 

Och kuulmiseni ja carpe noctem, fest kestab veel tuleva nädala lõpuni.

Kommentaare ei ole :