4. dets 2020

Pöff 2020: Ulbolsõn, Kollane kass / Sary mysyq, Musi sa ei usu oma kõrvu / Zhanym ty ne poverish

Tõ ljubiš! Tõ ljubiš!” hüüab poisike külakoolimaja ees. Heliribal kinnitaks justkui sama Donna Summer: “Ooh, it's so good, it's so good, It's so good … I feel love!” 

Kasahhi režissööri Adilhan Jeržanovi poolt on see ilmselt sarkasm, sest Karatasi küla, kus tema filmide tegevus toimub, on Allahist hüljatud lootusetu kolgas, kus nõukogude pärand on põimunud veel vanemate kultuurkihtidega läbitungimatuks, elu ja inimlikkust lämmatavaks rägastikuks. Vaatajana pean aga nõusse jääma: tõepoolest so good, tõepoolest ljublju.

Ere näide sellest, miks on vaja filmifestivale. Kus muidu head kasahhi kino näeks? Mitte kuskil. Ei jõua see naljalt videoplatvormidele ega isegi torrentisse, kinolevist rääkimata. Ja ega ei oskaks otsidagi, isegi festivalilt, kui keegi ei soovitaks. Seekord läks vaja Pöffi ning Tristani ja Andrei soovitusi, et need armastusväärsed asjad leida. Btw, sel festivalil oli soovituste ja vaatamiskogemuste jagamisega üldse hästi, ei meenugi, et seda kunagi varem nii paljud oleksid teinud. Рақмет сізге, aitüma, abiks.

Jeržanovilt oli Pöffi kavas lausa kaks tänavust teost - võistlusprogrammis seesama tõ-ljubiš-film ULBOLSÕN ("Ұлболсын"), mis sai Pöffil Aasia filmivõrgustiku auhinna ja õiglases maailmas oleks ära teeninud enamatki. Lihtsate vahenditega, odavalt tehtud, aga vormilt üsna hämmastav, ootamatuid lahendusi täis film emantsipeerunud linnanaisest Ulbolsõnist, kelle 16-aastane õde päise päeva ajal Karatasi külas röövitakse, et ta kohalikule ülekülavinskile Urgenile mehele panna. Ulbolsõn püüab õde tagasi saada, et ta välismaale õppima viia, kuid takerdub igal sammul jutuks olnud traditsioonilisse padrikusse. 

Sisuliselt käib jutt naiste õigustest ja võimalustest, õigemini nende puudumisest.“Naised on ju ka inimesed,” möönab lahkesti Urgen, kes peab külas šamaani ametit. Ent naisinimese osa on olla prostituut, kelle valik on saada raha kas paljudelt meestelt või abielunaisena ühelt. See kõik kõlab küllalt sarnaselt tolle fiktiivse Kasahstaniga, mida on maailmale tutvustanud Borat. Ega ma õigupoolest ei tea, kas Jeržanovi filmid on Kasahstani tegelikkusele lähemal kui Borati omad, kuid Jeržanovi võrdlus Boratiga ei tule igatahes viimasele kasuks. “Borat Subsequent Moviefilm” oli ju komöödiajärje kohta õnnestunud asi, aga mõlemad sel festivalil nähtud Jeržanovid on tervikuna nii üllatavamad kui ka naljakamad.


Too teine tänavune Jeržanov on siis KOLLANE KASS ("Sary mysyq"), stoori poolest vaimukas kummardus “True Romance’ile” ja veel paljudele vanadele filmidele Melville’i noirist “Samurai” muusikalini “Singin' in the Rain”.

Jeržanov on noorepoolne, 1982 sündinud režissöör, kelle tööviljakust - mitu filmi aastas - võrreldakse juba Takashi Miikega. Võrdlus paistab põhjendatud mitte ainult tootlikkuse, vaid ka mängulise vabaduse poolest, mis toob meelde ka varase Tarantino, Balabanovi ja Kim Ki-Duki. Kõigist neist eristab Jeržanovit see, et kuigi tema filmide tegevuspaik Karatasi on julm koht, ei rõhu ta otsese vägivalla kujutamisele. Jõhkrus jääb pigem ekraanilt välja.

Olles nüüd vaadnud kolme Jeržanovit (lisaks Pöffil näidatuile õnnestus ainsana leida Mubist kesise kvaliteediga striimitav “Omanikud” / “Ukkili kamshat”) tundub, et elu Karatasis on küll kole (“Tak nelzja žit.” - “A võhoda net.”), aga vaadata on seda puhas rõõm. Kõigis kolmes filmis tasakaalustab olemise talumatust slapstick-huumor, Kusturica vaimus karnevalilikkus ja fotograafiline ilu.

Need filmid võivad olla mikroeelarvega geriljakino, aga samas on Jeržanovil kõvasti silma ja kätt klassikaliselt komponeeritud ilukaadreile, mida kaunistavad puhtad põhivärvid. Lumisel taustal “Ulbolsõn” näeb tänu sellele välja nagu Piet Mondriani kohtumine Coenite “Fargoga”.

“Kollane kass” / “Sary mysyq” (2020) -
Film Pöffi veebikinos (kuni P6.12). Hinnanguid: Tristan (8.5/10), Andrei (4/5), Kristjan Kuusiku (filmileht.ee).

“Ulbolsõn” (2020)
Film Pöffi veebikinos (kuni P6.12). Hinnanguid: Tristan (10/10), Andrei (4.5/5), Kristjan Kuusiku (filmileht.ee), Aurelia Aasa (PM).

“Omanikud” / “Ukkili kamshat” (2014)
Film Mubis. Auhinnad.


Väärt kasahhi üllatused ei piirdunud sel festivalil Jeržanoviga. Kui tema looming peaks miskipärast liiga kõrgelaubaline või iseäralik tunduma, siis süüdimatumat meelelahutust pakub Ernar Nurgalijevi mullune MUSI, SA EI USU OMA KÕRVU ("Zhanym, ty ne poverish"). Puhtakujuline žanrifilm, igasuguse arthausi vastand, rappimiskomöödia, mille taolist ootaks ehk veelgi kaugemalt idast, Koreast või Jaapanist. Või ka Uus-Meremaalt.

Kui mõelda Lääne analoogidele, siis esimesena meenuvad “Zombielandi” ja “Screami” seeriad, millega võrreldes Nurgalijev toimib aga teravamalt ja lõbusamalt. Väga profilt tehtud hoogne ja tihe andmine, verd ja lolli nalja kubemeni. Ogarad tegelased, seksnukke täis mikrobuss ja lant kõrva. Kvaliteetmeelelahutus, kui sedasorti huumor vastukarva pole.

Film Pöffi veebikinos (kuni P6.12). Arvamusi: Tristan (7.5/10), Õhtuleht (sitaks lõbus).

Kommentaare ei ole :