Paremad nähtud asjad ja paar muljet JAFFilt 2010

Neljas Jaapani Animatsiooni Filmifestival ühel pool, aeg tibusid lugeda. Üsna mahukas kavas leidus piisavalt pärleid ja vaid paar pabulat. Päris kogu programmi ma ei näinud, aga palju puudu ka ei jäänud. Algatuseks parimad nähtud filmid, esmalt pikad animed: festivali konkurentsitu tipp nii originaalse sisu kui graafika poolest oli "Tekkonkinkreet". Järgnesid eelkõige uhke visuaaliga silma paistvad "Suvesõjad", "Evangelion 2.0", ja ameerikalik roboti-3D "Astro Boy".

Lühianimatsioonidest jäid meelde Osamu Tezuka lennuka animesarja episood "Astro Boy esimene armastus", südamlik laternaposti-armastuslugu "Elemi" ning nostalgiline etüüd "Väikestest tellistest maja". Parim mängufilm oli romkomm "Mees rongist".



Korraldusliku poole pealt sujus festival kenasti. Cinamoni ja Artise korralikud saalid on JAFFi jaoks tugev edasiminek. Publikut tundus jaguvat, vähemalt Artis oli enamasti üsna täis.

Siit-sealt paistis siiski tegijate kiirustamist ja asju, mida edaspidi vast paremini teha annaks. Näiteks kava avalikustamine jäi suhteliselt hilja peale. Märksa suurem kitsaskoht oli aga eestikeelse tõlke puudumine enamusel filmidest. Kõiki see ei sega, aga on publikut, kes valib filme tõlke olemasolu järgi. Pealegi oli suurem osa tõlkega filmidest juba varem tõlgitud, pea kõik uued olid tõlkimata. Lisaks mõned problemaatilised pealkirjatõlked ning lohakusvead eesti subtiitrites. Kiirustamise märke kandis ka programmivoldiku paiguti sisuliselt segane ja vähemalt ühel puhul eksitav tekst.

Filmide näitamisel suuri probleeme ei märganud, vähestel eesti subtiitritega filmidel sünkroonsusprobleeme ei täheldanud. Seansside algusajad venisid mõnevõrra - vähemalt viimased õhtused võiksid alata täpselt, sest leidub vaatajaid, kes ei jõua seansside hilinedes pärast enam ühistranspordile. Ühe filmi tiitrid ei mahtunud ekraanile, kuulda oli ka arvutiapsudest, mis jõudsid ekraanile ilmselt sellepärast, et paljusid filme näidati kurval kombel DVDlt, mille pildikvaliteet on kinoekraani jaoks nutusepoolne; blu-ray on etem, aga ikkagi hädalahendus. Arusaadav, et kõigist filmidest ei õnnestu üheks-kaheks näitamiskorraks kvaliteetsemaid koopiaid hankida, aga see võiks siis kajastuda ka piletihinnas.

Piletihinna teema on igihaljas seoses muudegi filmifestivalidega - enam kui 50-kroonine pilet on festivali kohta kallivõitu, st kodukino kvaliteediga (DVD-lt näidatavate) tõlketa filmide eest on seda ikka palju küsitud. Kui hind tuleb eelkõige kinode nõudmistest, siis on korraldajail ehk kauplemisvõimalusi? Festival toob kinno siiski märksa rohkem publikut kui seal muidu käiks. Nii et arenguruumi on, aga need hädad on siiski kosmeetilised. Kui need õnnestub järgnevail aastail parandada, on tulemuseks superfestival. Üldiselt läks ju seegi kord kõik hästi.

Astro Boy

"Astro Boy", USA-Jaapan-Hongkong 2009. Rež. David Bowers.

---

Geniaalne teadlane, kelle poeg on hukkunud, meisterdab endale asenduseks tuumajõul töötava robotpoja, kuid pettub temas varsti ja hülgab poisi. Murtud südamega Astro Boyst saab superkangelane, kelle hiigeljõud ja lennuvõime on pahade kottimisel kõvasti abiks. Animeklassiku Osamu Tezuka poolt enam kui viiskümmend aastat tagasi välja mõeldud kangelane ja lapse surmaga algav lugu on piisavalt ogarad, et vedada välja ka hollivuudlikus vaimus täispikk kogupere-animatsioon, mis pole küll nii pöörane kui Tezuka originaalseriaal, kuid põhielemendid on siiski samad ning madinat, nalja ja ulmet jagub.

Tegelaskujude ja mõnevõrra ka sisu poolest meenutab film Pixari superkangelaste-peredraamat "The Incredibles". Nagu tänapäeva animatsioonide puhul tavaks, on "Astro Boy" tegijad mõelnud ka vanemaile, kes mudilasi kinno toovad. Siin on näiteks omajagu lastele kaugeks jäävat poliithuumorit. Filmil on haaret ka ulmena: lisaks igasugu roboteile näeb siin lennukat sõjatehnikat ja Miyazake Laputa laadis lendavat linna. Korduvalt viidatakse Asimovi robootika seadustele, millega enamus väiksemaid vaatajaid vaevalt et kursis on. Nii roboti tundeelu kui mõne muu keskse teema osas on tegijaile küllap eeskujuks olnud Spielbergi "A.I.". Lustiline meelelahutus igale eale.


"Astro Boy" treiler ja kodukas. Hinnanguid: Rotten Tomatoes (5.6/10), IMDB (6.4/10), Mukk (4/10).

Klaver metsas / Piano no mori

"Piano forest" / "The Perfect World of Kai" / "Piano no mori", Jaapan 2007. Rež. Masayuki Kojima

---

Ilus muinaslugu muusikas klassikalise klaveri õppimisest tänapäeval - armas, kergelt müstiline, leebelt didaktiline. Üldiselt realistlik keskkond ja tegelased, natuke nalja, palju kaunist muusikat, kesksel kohal Mozarti sonaat op 310. Mozart on filmi jaoks oluline muuski mõttes - nagu Trash juba märkis, on siin põhiküsimus sama mis "Amadeuses": töö või anne? Eestipärasemalt: kas töötegemine ja vaevanägemine ikka toovad armastuse? Tammsaare vastas pigem ei, Shaffer ja Forman pidasid seda ületamatuks konfliktiks, mis saab laheneda vaid traagiliselt. Kojima jaoks probleemi ei eksisteeri: kõigil on võimalus, kõik teed võivad sihile viia. Elegantne zen-süntees ja südamlik lugu, sobib näidata isegi väikelastele.


"Piano no mori" tervikuna juutuubis. "Klaver metsas" JAFFil. Hinnanguid: IMDB (7.4/10), Trash (6/10).

Mees rongist / Densha Otoko

"Train Man" / "Densha Otoko", Jaapan 2005. Rež. Shosuke Murakami.

---

Jaapaniga võrreldes elab e-Eesti kultuuriliselt veel eelmises sajandis. Meil on küll "Milana päevik" ja Ruitlase "Naine", aga nemad väntavad juba ammu blogide ja foorumite järgi seriaale ja filme. Erinevalt blogi järgi tehtud "Otaku-tüdrukust", kus nappis nii romantikat kui komöödiat, on foorumipõhine "Mees rongist" õnnestunud romkomm, mis meenutab mõneti PÖFFi mulllust publikulemmikut "Merehädaline Kuul" ("Kimssi Pyoryugi"). Kena pilt, värske vaatenurk, sümpaatsed veidrikud, kel puudub sotsiaalne elu väljaspool internetti; lihtne, tihti päris leidlik huumor. Maailma kõige häbelikumast otakust peategelase suhtlemispeetus ja eluline saamatus on piinlikult naljakas.

Reaalne lugu - vaevalt, aga ega me ju ei tea, kuidas jaapanlased käituda võivad. Pealegi romkomm ei peagi realistlik olema, vaid nagu romantiline popmuusikagi lihtsalt tuju tõstma ja kinnitama, et armastus on loomulik ja võimalik, et igaühel on lootust õnnele, isegi kui elu paistab kinnitavat vastupidist, et iga hetk võib tuua kohtumise elu armastusega, et see on parim asi, mis inimesega juhtuda saab ja nõnda edasi. Kõige sellega saab "Mees rongist" kenasti hakkama ja suudab isegi veidi üllatada. Inimsõbralik, muhe meelelahutus, omas žanris tubli saavutus.


"Train Mani" treiler. "Mees rongist" JAFFil. Hinnanguid: IMDB (6.9/10),  Rotten Tomatoes (7.1/10), Trash (7/10).

Otaku-tüdruk / Fujoshi kanojo

"Fujoshi kanojo", Jaapan 2009. Rež. Atsushi Kaneshige.

---

Issanda loomaaed suudab veel vanas easki üllatada: kuulsin siin esmakordselt nähtusest nimega fujoshi. Sõna tähistab naissoost otakut, kes fännab meeste omavahelist romantikat (yaoi) sihtotstarbeliste mangade, mängude ja raamatute kujul. Filmi peategelane ongi fujoshi, kelle hobi ohustab tema reaalset suhet poiss-sõbraga.

Kas sõna jäi meelde? Korrake valjusti: fu-jo-shi. Veel kord: FUJOSHI. Tubli. Nüüd võite rahumeeli filmi vaatamata jätta ja pühendada sada minutit oma muudele hobidele, sest see sõna ongi enam-vähem ainus huvitav asi kogu filmi juures. Teemal, mille kohta vaataks meeleldi ülevaatlikku dokki või värvikat pervo-pillerkaari, on valminud triviaalne telelavastus. Nii läheb, kui filme hakakse tegema blogide järgi. Lugu algab tobeda komöödiana, suubub kiiresti rutiinsesse suhtedraamasse ja jääbki sellele lainele. Teostus on ka armetu: nigel videopilt, abitud näitlejad. Muidu kenad noored, aga omavahelist kirge mängivad sama hästi kui koer keeglit. See peaks olema armastusfilm, aga siin isegi ei suudelda - enne kui väidetavate armunute nokad kokku puutuvad, jäetakse kaamera seisma.

Panen veidi imeks, et see ikaldus üldse festivali kavva võeti ja veel rohkem seda, et selle festivalipealkirjaks on meil "Kuidas võrgutada otaku-tüdrukut". Mingist võrgutamisest pole juttu ei filmis endas, ega rahvusvahelises pealkirjas, ega eriginaali pealkirjas. Aga originaali pealkiri on iseenesest päris hea. Fujoshi!


Halva filmi halb treiler. Polnudki nii halb? Hea küll, võibolla pole siis Nagano Fujoshi Sisters ka halb muusika?

Tekkonkinkreet

"Tekkonkinkreet", Jaapan 2006. Rež. Michael Arias.

---

Anime, mida soovitas kolm staažikat filmiblogijat, on mu jaoks tänavusel JAFFil seni nähtud kümnest seansist parim ja Miyazaki loomingu kõrval üks etemaid jaapani animatsioone, mida üldse näinud olen. Film on silmapaistev mitmes mõttes. Esiteks pole see ulme: siinne tänavapoiste ja yakuzade maailm on küllalt realismilähedane, kuigi fantaasia ja müstikaga vürtsitatud. Pärast kolme ainult ulmekaid täis festivalipäeva teretulnud vaheldus isegi ulmehuvilise jaoks. Teiseks on loo areng eurooplase pilgule piisavalt selge, järjepidev ja loogiline, mis on anime puhul küllalt haruldane. Ning tegelased on konkreetsed ja eristatavad. Kogu lugupidamise juures Jaapani vastu kaldun arvama, et osa tänu selle eest kuulub mujalt pärit režissöörile ja stsenaristile. Ka biitlite loo pealkiri sureva ristiisa huulil viitab ka selles suunas.

Lõviosa loorbereid läheb ikkagi Jaapanisse - filmi aluseks oleva manga autor on Taiyō Matsumoto, kellelt ka omanäoline graafiline käekiri, mis erineb üsna radikaalselt muust animest. Ei mingeid tohutuid hirvesilmi ega tehnokeskkondi - isikupärased tegelased ja hüperrealistikult detailiküllane linn on üles joonistatud vähemalt siinkirjutaja pilgule seninägemata moel. Rõõmus värvipalett ja leidlik kaameratöö on vaatamisväärsused omaette. Tore film.



"Tekkonkinkreeti" treiler. Film JAFFil. Hinnanguid: IMDB (7.6/10), Rotten Tomatoes (6.8/10), Metsavana (10/10), Trash (9/10), LiveForThis (10/10).

Evangelion 2.0 / Evangerion Shin Gekijōban: Ha

"Evangelion 2.0: You Can (Not) Advance" / "Evangerion Shin Gekijōban: Ha", Jaapan 2009. Rež. Hideaki Anno, Masayuki, Kazuya Tsurumaki.

---

Sarja teine film erineb esimesest eeskätt mastaabi poolest - siin on kõik suurem ja kõike rohkem: vägevamad inglid, rohkem märulit ja hävingut. Lõpp ulatub nii grandioosselt üleinimlikku dimensiooni, et tekib tunne, nagu ei saaks sellele enam midagi surelikele arusaadavat järgneda. Aga kaks filmi on veel tulemas, 3.0 juba sel aastal. Teises osas on esimesest rohkem ka erootilisi vihjeid ning isegi alastust, nii et võiks oletada, et kolmandas jõutakse juba seksini.

Muusika on teises osas päris jube, eriti väljaspool lahingustseene kõlavad vikerviisid, aga muidu peaks neile, kellele meeldis esimene, tõenäoliselt sobima ka teine ja vastupidi. Mõlemat võib vabalt vaadata ka eraldi, sest ega lugu ega selle taust kummagi põhjal päris selgeks ei saa. Mitmest asjast sain aru alles hiljem originaalsarja sisukokkuvõtet lugedes.

Taustalugu on iseenesest oluline, sest Evangelion pole pelgalt noortesari ja märul, vaid korraliku haardega ulme, kus müstikat ja viiteid teistele dimensioonidele puistatakse pea sama lahkelt kui näiteks Dan Simmonsi Hyperioni-sarjas. Tõsi, küllalt juhuslikult puistatakse, sügavuti ei minda, kuid ikkagi on Evangelioni maailm märksa fantaasiarikkam kui kasvõi Cameroni Pandora. Juba pealkirjast alates on Evangelionis kuhjaga viiteid kristlikule müstikale, mis on jaapanlaste jaoks ilmselt eksootiliselt põnev. Tegelased kannavad kaelas kreeka riste, inglid hävivad ristikujulise plahvatusega. Kas ja kuidas vägede Jehoova asjasse puutub, pole selge, kuid inglid on küll Vanas Testamendis kirjeldatu vääriliselt tohutud, salapärased, vägevad ja hirmuäratavad, mitte mingid igavad plekist kuretiibadega löömamehed nagu äsja nähtud "Leegionis". Iga ingel on erinev, paljud neist muudavad kuju vastavalt vajadusele. Nende tulejõud ja energiakilbid on nii võimsad, et õigupoolest ei tohiks inimestel ükspuha millise tehnikaga nende vastu vähimatki šanssi olla. Seetõttu on päris huvitav jälgida, kuidas Evad nendega hakkama saavad, vahel lausa palja mehhakäega.

Uhke ulmemeelelahutus. Poleks midagi selle vastu, et ka originaalsari ära vaadata.

PS. Üks nõuanne neile, kes teist osa kinno vaatama lähevad: enne tiirite lõppu ei maksa saalist lahkuda, paar olulist asja peaks veel juhtuma. Ise sain sellest alles takkajärgi teada.


"Evangelion 2.0" treiler. Film JAFFil. Hinnanguid: IMDB (8.7/10), Spellbound (9/10), LiveForThis (9/10).

Evangelion 1.0 / Evangerion shin gekijôban: Jo

"Evangelion 1.0: You Are (Not) Alone" / "Evangerion shin gekijôban: Jo", Jaapan 2007. Rež. Hideaki Anno, Masayuki, Kazuya Tsurumaki.

---

Apokalüptiline anime kaugest tulevikust, kus inimkond kaitseb end mäesuuruste mehhadega veelgi võimsamate tehis- või energiaolendite inglite vastu. Evangelioniks ehk Evadeks nimetatavaid mehhasid juhivad teismelised piloodid, kelle suhted ja eluraskused täidavad pause madinate vahel. Film kuulub ülipoppi Neon Genesis Evangelioni meediafrantsiisi, mis sisaldab animet, mangasid, mänge, nukke ja muud nänni. Teemale pani aluse Hideaki Anno loodud 26-osaline animeseriaal (1995-96) ja paralleelselt ilmunud manga, käesolev film on esimene neljast täispikast animest uues seerias "Rebuild of Evangelion", mis taasesitab originaalsarja loo ja arendab seda edasi. See taustainfo aitab ehk mõista loo silmatorkavat seriaalilikkust. Esmamulje on täpselt selline, nagu alustaks tundmatu sarja vaatamist kuskilt keskpaigast - mingit sissejuhatust pole, tundub, et vaatajalt eeldatakse teema tundmist juba ette. Õnneks pole tegevusliine liiga palju ja üldine konflikt saab kähku selgeks, nagu ka loo struktuur, mis on ilmselt otse sarjast võetud: iga episoodi kohta üks lahing järjest vägevamate inglitega. Lahingute vahel selgitatakse umbes samas mahus tausta ja suhteid. Kogu kompott on varjamatult suunatud varateismelisele ja veelgi nooremale publikule, eelkõige poistele.

Peategelasel Shinji Ikaril on keeruline suhe isaga. Kangelaslikud noored tunnevad end üksikuna, keegi ei mõista neid, nad kaitsevad end kõrvaklappidega maailma eest, ihkavad ja ühtlasi kardavad lähedust. Ei puudu ka kerged erootilised vihjed. Ses mõttes nagu tüüpiline noorteseriaal, aga õnneks on tempo kiire ja meelde jääb pigem loo huvitavam osa - suurejooneline, visuaalselt nauditav ulmemärul, milles ei puudu religioosne mõõde. Sellest paar sõna seoses teise osaga.

.

Arvamus sarjast: AhtoK (7/10). Hinnanguid filmile: IMDB (7.9/10), Spellbound (7/10), Xipe (5/10), LiveForThis (7/10), MNC Broz Tito (6/10).

Esimene rühm / Fâsuto sukuwaddo

"First Squad" / "Pervõi otrjad" / "Fâsuto sukuwaddo", Jaapan 2009. Rež. Yoshiharu Ashino.

---

Natside ebaterve suhe segaste teadlaste ja mustade jõududega sündis koos Kolmanda Reichiga või õige veidi hiljem. Arvasin, et hiljemalt Wolfensteini lossis saime selle teemaga ühele poole, aga ei - idee on nagu metsa alla visatud kilekott, mis jääb sajandeiks keskkonda reostama.

Rohelised venelased Šprits ja Klimov on säästlikud seltsimehed, kes vedasid mõlkis ja läbi roostetanud kontseptsiooni garaaži, lappisid, kust vaja, juba Brežnevi ajast saati kuuri all hallitanud punapropagandaga ja voilà! Peaaegu nagu uus.

Ka tegelaste leiutamiseks ja disainiks ei raisanud kokkuhoidlikud slaavlased uut materjali, vaid tarvitasid ainult kõvasti pruugitud varuosi. Tänu sellele saab siin üle mitme-setme aja näha igivanu, ammu surnuks peetud tuttavaid nägusid nagu Obi-Wan, T-101 ja Eddie.

Töökate jaapani sõprade abiga valminud lõpptulemus polegi kõige kehvem - veidi kulunud moega, aga piisavalt tihe ja lühike, mitte liiga igav. Nagu Datsun Cherry juppidega parandatud Moskvitš - parema puudumisel ajab asja ära, kuigi vaimustusest niutsuma just ei pane.


"First Squad" kodukas ja treiler. Film JAFFil. Arvamusi: baka.ee, MNC Broz Tito (4/10), Trash (4/10), Trash hoiatab, Arvo kiidab.

Metropolis / Metoroporisu

"Metropolis" / "Metoroporisu", Jaapan 2001. Rež. Rintaro.

---

Anime tuleviku megalinnast ja maailma valitsejaks saama määratud fembotist põhineb Fritz Langi klassikalisel ulme-tummfilmil ja Osamu Tezuka mangal, mille viimane olevat loonud vaid Langi teose postrist inspireerituna, ilma et ta oleks filmi näinud. Et siis vanainimeste laps ja keerukas sugupuu - võib-olla sellest ka segasevõitu lugu. Film algaks justkui keskelt, tegelasi ja tegevuspaika tutvustamata - et pihta saada, mis toimub, tasuks detailne sisukokkuvõtte et te läbi lugeda nagu balleti puhul. Ega tea, kas sestki abi on. Mul näiteks ei hakanudki huvitav, isegi kui üht-teist pikapeale klaarus. Niigi nõrgapoolse loo esitus on nii juhuslikus tempos ja naivistlik, et see nullis minu jaoks peaaegu kogu suurepärase visuaali tekitatava mulje, kuigi Metropolise tehnika, sise- ja välisarhitektuur on tõesti äärmiselt fantaasiarikkad, suurejoonelised ja detailsed kunstiteosed. On selge, et filmi on teinud terve hulk silmapaistvaid kunstnikke.

Pakuks välja kaks võimalust: kas vaid pildikeelt vabalt valdavad meistrid püüdsid ise stsenaariumi kirjutada ja kukkusid eepiliselt läbi, või siis läksid nad kirjameestega raha pärast tülli ja nood keerasid projektile meelega käru. Tulemus on kaunis nagu "Suvesõjad", aga veel palju igavam kui "Sky Crawlers".


Filmi treiler. "Metropol" JAFFil.

Sky Crawlers / Sukai Kurora

"Sukai Kurora" / "Sky Crawlers", Jaapan 2008. Rež. Mamoru Oshii.

---

Alternatiivajalooline anime lapslendureist põhineb Hiroshi Mori samanimelisel raamatusarjal ja on mõnevõrra keerulisem, mitte vist päris väikelastele mõeldud ulme. Viide Camus'le loo alguses annab märku, et võõrandumise teema on tõsiselt ette võetud. Idee on huvitav, siin on teraseid mõtteid sõja teemal, kuid lugu  ei arene kuigivõrd - sündmused lihtsalt järgnevad üksteisele, suuresti kordudes. Pole erilist pinget, on palju küsimusi, millest mõnele aeg-ajalt ka vastatakse. Filmi tegelaste unenäolise reaalsustajuga on see kooskõlas, kuid asi kipub siiski venima - sisutiheduse poolest oleks film oma pool tundi lühemana ehk paremini töötanud. Pildi poolest saab näha peamiselt arvutis sepistatud animatsiooniga ja see nägi suurel ekraanil küll võimas välja, eriti just lennumasinad ja õhulahingud.


"Sky Crawlersi" treiler. Film JAFFil. Arvamusi: Trash (7/10), Danzumees (2/10), Susi, Noora Yue.

Osamu Tezuka lühianimed

Tezuka on anime- ja mangaklassik, keda peetakse Jaapani Disneyks, nii et mõttes ootasin JAFFile tema lühifilme vaatama minnes midagi klassikaliselt disnilikku: muinasjutte, perehuumorit ning loomade tantsu ja tagaajamist. Õnneks asjata.

"Astro Boy" ("Tetsuwan Atomu-no hatsukoi", 1981). Astro Boy on superkangelane, kelle jaapanikeelne nimi tähendab 'Võimas Aatom'. Selle taga peitub laboris sündinud robotpoiss, umbes nagu Aatomik või Superman, kel veel abiks omadusi, näiteks lasernuga sõrme otsas. Tezuka kuulsaim kangelane nägi mangana ilmavalgust juba 1952, edaspidi on temast lisaks arvukaile koomikseile tehtud rida filme, videomänge ja animeseriaale. Käesolev teise seeria viimane episood räägib Astro Boy armastusest robotneiu Noka vastu, kellele on sisse ehitatud neutronpomm. Tundus eriti jaapanlik, positiivselt pöörane asi: robotite traagiline armastus, tuumarelvad, kosmoseraketid, dinosauruse välimusega tapjarobotid, Cronenbergi-hõnguline puänt. Mullu valminud täispikka "Astro Boyd" näeb tänavusel JAFFil ka.

"Hüppamine" ("Janpingu", 1984) on lühiklipp, mille sisu vastab pealkirjale. See koosneb ühe lapse esimese isiku vaatepunktist esitatud taevani küündivaist hüpetest, maandumisega iga kord eri paigas. Nutikas ja nauditav.

"Pildid näituselt" ("Tenrankai-no e", 1966) ja "Metsalegend" ("Mori-no densetsu", 1987) on eksperimentaalsemad projektid, mis koosnevad väga erinevais stiilides joonistatud sketšidest, mis on on kohati päris vaimukad ja teostustehniline mitmekesisus on muljetavaldav, aga kunstitaotlust kipub liiast saama, ja et mõlemad on päris pikad, võib vaatajal igav hakata. Kunstniku eneseteostusena huvitavad, aga suurem huviga oleks vaadanud veel paari Astro Boyd.

Tezuka paistab igatahes huvitav tegija olevat - ootan huviga samuti JAFFil linastuvaid "Astro Boyd", "Metropolist" ja "MWd", mis kõik põhinevad tema mangadel.


Osamu Tezuka lühifilmid JAFFil.

Suvesõjad / Samâ wôzu

"Samâ wôzu" / "Summer Wars", Jaapan 2009. Rež. Mamoru Hosoda.

---

"Nüüd me räägime," ütlesin kaaslasele, kui juba filmi esimesel minutil ilmus linale suurejooneline virtuaalmaailm ja seal madistavad fantaaasiaolendid. Just sellist asja olen ma siia vaatama tulnud - JAFFile siis. Järgnevalt näidati ka inimesi ja niiöelda tavareaalsust - silmarõõm seegi. Kasvõi selline väike detail: enamasti, kui animatsioonis kujutatakse pilvi, siis isegi kui need on realistlikult joonistatud, püsivad nad kas paigal või liiguvad ühes suunas, jäädes seejuures kujult muutumatuks. Siin saab näha ka loomulikult hõljuvaid ja kuhjuvaid pilvi. Sama uhkelt on välja joonistatud kõik maastikud, interjöörid ja tegelased - ilma et oleks selget piiri käsitöö ja arvutis sündinu vahel.

Lugu seisneb küllalt ootuspärases virtuaalreaalsuse ja tavareaalsuse põimumises. Virtuaalilmas möllab kurjus, kelle kasvav võim hakkab ulatuma ka välisilma. Paar teismelist avastab, et nad pole asjata kogu oma elu arvutis veetnud, sest nende oskusi on nüüd tarvis. Moraal oleks siis justkui: mängige, lapsed, nii arvuti- kui lauamänge, mängige kogu oma hingest ja kogu oma väest, ühel päeval päästab see maailma. Lisaks ulatuslik perekonnalugu ja veidi tärkavat armastust, et lisada inimlikku puudutust, ja et kõik sihtgrupid oleksid kaetud. Loogikast ja järjepidevusest liiga palju ei hoolita.

Hosoda eelmise filmi "Tüdruk, kes hüppas läbi aja" stsena oli ehk mõnevõrra ärksam ja vähem moosine. Aga milleltki, mis näeb väga hea välja, polegi õiglane lisaks veel sügavmõttelisust nõuda - keegi ei oota ju, et mõni supermodell või filmidiiva tuleks ühel ilusal päeval lagedale üldväljateooriaga. Mitu auhinda pälvinud "Summer Wars" on vahva vaatemäng lapsele sinus - mida suuremalt ekraanilt, seda uhkem.




"Summer Warsi" algus ja treiler. "Suvesõjad" JAFFil 2011 (P 17.04 Tartus, T 19.04 Tallinnas). Hinnanguid: IMDB (7.6/10), Rotten Tomatoes (76% fresh), baka.ee foorum, LiveForThis (9/10).