3. juuni 2020

Suvetüdruk / Une fille facile

"Une fille facile", Prantsusmaa 2019. Rež Rebecca Zlotowski. 92 min.


Vabadusega kisuvad lood juba mõnda aega hapuks. Poliitikas on vabaduse vastu sõdivad jõud pikalt edukad olnud ja tasapisi pulti tõusnud. Paljud on arvanud, mõned ehk usuvad siiani, et sellest pole midagi: nad ainult praalivad, ei tee tegelikult midagi, normaliseeruvad. On hea mõte lasta laamendav joodik rooli, küll ta seal rahuneb ja muutub võluväel Jaan Tõnissoniks. Peab ju muutuma, kuis teisiti. Ja kui ka ei muutu, siis mis nad ikka teha saavad. Ungariski saab ju veel meelt avaldada ja guljašsi helpida, pole hullu midagi. Hirmud on üle paisutatud, kõik on omad, elu läheb edasi. Ja eks ta lähebki, selles pole küsimust. Küsimus on kuidas.

Tänavune kriis näitas praktiliselt ette, mida ja kuidas teha saab. Kuidas soovi korral saab mitte ainult meeleavaldamist, vaid ka kõikvõimalikke muid vabadusi piirata vaat et ükskõik kui palju ja ükskõik kuidas, ilma et see mingit tõsisemat vastuseisu või isegi küsimusi tekitaks. Veidi hirmu ja vualaa: kaalukale osale elektoraadist pole ükski käsi liiga kõva, ükski kong liiga kitsas, ükski režiim küllalt range. Build the wall! Vähesed kahtlused või vastuhääled kuulusid meil pea eranditult neile, kelle vabadusideaal valdavalt piirdub vabadusega osta ja müüa. Too vabadus on, kui seda mitte äripimedalt absolutiseerida, ju kah osake üldisest inimlikust vabadusest, kuid paraku just see osa, mille tulevik märkimisväärselt tume ei paista, vähemalt mitte muude vabadustega võrreldes. Turud toimivad ka Hiinas.



Neile, kes hoolivad vabadusest veidi laiemas mõttes ja enamais mõõtmeis kui pelk äri, jääb jätkuvalt aegluubis rongiõnnetuse jälgimise nukker rõõm, ja vaikne lootus, et vähemalt isiklik vaimne vabadus on mingil määral võimalik säilitada iga korra ajal, olgu see kui tahes jälk. Nliiduski oli. Mind vabadus on huvitanud väga, kirjutas Viiding keset kõige kibedamat stagnaaega, kui ma ei eksi (ei saa hetkel kontrollida). Muidugi, kes meist Viiding on, visaku esimene kivi, mina mitte, aga oma väike huvi vabaduse kui sellise vastu on mulgi. Sestap huvitab mind Albert Serra nihilistliku "Vabaduse" kõrval ka Rebecca Zlotowski "Suvetüdruk", mis kergemeelse pealispinna varjus võtab tegeleda ka isikliku vabaduse küsimusega praktilise vabameelsuse näitel.

Esmapilgul ehtprantslaslik suvitusfilm, lihtne ja pretensioonitu kasvulugu, täiskasvanuks saamise stoori noorest Naïmast ja tema sõbrannast Sofiast, pealkirjas mainitud kergemeelsest tüdrukust. Naïma alles otsib oma teed elus, vanem ja kogenum Sofia paistab talle ahvatleva eeskujuna. Sofia ise tundub esialgu üle võlli keeratud näitena tüübist, keda kõnekeel tunneb siltide nagu tibi, beibe või bimbo all, kui piirduda vaid leebematega. Häbitult puhas seksklišee, väljanägemine hoolega tuunitud täispuhutavaks nukuks, käitumine asjakohaselt provokatiivne. Ei häbene ka jõukailt härradelt, kellega seksib, raha ja hinnalisi kingitusi vastu võtta. Päriselus sai teda mängiv Zahia Dehar kunagi kuulsaks alaealise prostitutuudina pedofiiliaskandaalis, kuhu teise poolena oli segatud Prantsuse vutikoondis.



Selliste tegelaste käsitlemiseks on mitu harjunud vaateviisi või lahendust, millest enamik sisaldab moraalset hinnangut: otsene iha ja selle välja elamine erootilisis fantaasiais; seksuaalse vabaduse idealiseerimine eneseteostusena; vabanduste-põhjuste otsimine, näiteks raskest lapsepõlvest; põlglik, justkui üleolev, aga võib-olla selle varjus ka ihalev karikeerimine; hukkamõist, olgu varjamatu või varjatum nagu traditsioonilistes õudukais, kus seksikuse kui patu palk kipub olema kiire ja kole surm. Tundub, et enamik neid vaateviise on eelkõige meeste pärusmaa, kuigi see võib teatud määral olla optiline efekt, sest eks ole meestel läbi aegade olnud rohkem võimalusi filme teha.

Zlotowski väldib naisena elegantselt nii kõiki neid hästi sissetallatud radu kui ka püüdlikult neutraalset distantsi, vaataja niiöelda fakti ette seadmist, et sundida ta ise nullist välja mõtlema, kas ja mida nähtu tähendama peaks (veel üks ootuspärane lahendus). Ta näitab Sofiat usutavalt mitmeplaanilisena ja tema vabameelsust teadliku ja realistliku eluvalikuna, millel on nii plusse kui miinuseid, nii ilmseid kui vähem ilmseid. Kaadrikaupa vaadates võib ju küsida, mis eristab Zlotowski "Suvetüdruku" meelelisust ja vabameelsust Abdellatif Kechice'i "Mektoubi" omast, kuid filmide kui terviku kontekstis on selge, kuidas ja miks üks on taluvuspiirini ja üle selle tüütu vuajeristlik kitš, teine mitte.



Siit jõuan vist seksismi, milleks soopõhiseid eristusi vahel peetakse, ehkki mumst kaldub järgnev väide pigem truismi valda: naistel on filmides reeglina rohkem ja huvitavamat öelda naiseks ja meestel meheks olemise kohta. Ma ei pea selle all muidugi silmas mingeid normatiivseid soorolle või kohustust mingite soopõhiste liistude juurde jääda. Kõrvalpilk, Teise pilk võib olla värskendav vaheldus. Pean silmas seda, et isiklik kogemus, elu puudutus annab enamasti tõhusamat materjali ja nüansse, millele lugu ja karaktereid ehitada. Teise ja teistsugusese kujutamisel on märksa raskem stampe ületada, kergem neisse kinni jääda. Mitte et stampidele ehitamine oleks vale, aga puhtalt nende pinnalt võib olla raskem huvitavalt mõjuda: isegi kui teha uusi tehteid või stambile sihilikult vastu töötada, võib tulemuseks kergesti kujuneda pelgalt vastasmärgiline või mõne veidi kohendatud parameetriga stamp, mis ei pruugi olla ei veenev ega huvitav. Enamasti on köitvam kuulata neid inimesi, kes räägivad asjust, mida nad omast käest hästi tunnevad ja teavad. Mäng standardklotsidega võib, aga ei pruugi elama hakata.

Müstilise kaunitari kuju, kellest Kaarin Kivirähk äsja Feministeeriumis kirjutas, on hea näide sedasorti stampidest. Siin tahaks aga lisada, et teistpidi on üks kohaliku retseptsiooni populaarsemaid stampe üldistada suhteliselt juhuslikke üksikmuljeid mõnest stseenist või kaadrist uljalt eesti filmile tervikuna, tehes ülekohut lõviosale kodumaistest filmidest, millel ei pruugi käsil oleva üldistusega suurt pistmist olla. Koeralohistamine ja nii edasi. On muidugi hea, et meil tehakse filme märksa rohkem kui enamik inimesi vaadata jõuab, arvajad kaasa arvatud, aga kui juba tervikust rääkida, siis kas ei võiks vaadata ja meenutada ka neid arvukaid filme, mis ahvatlevana kõlavat üldistust ei toeta? Unustamata seejuures naiste loomingut, millel on eesti filmikorpuses oluline osa.



Ent tagasi teesi "naised naistest" juurde: see printsiip avaldub mitte ainult kasvulugudes, kus heade hiljutiste näidetena meenuvad kohe Geneviève Dulude-De Celles’i "Koloonia" ja Mia Hansen-Løve "Maya". Või tuntuma, kuigi ka vähem üllatavana Greta Gerwigi "Ladybird". Kasvulugudest nagu ei meenugi praegu ühtki head teistpidist, vastassoost rääkivat näidet, kui selleks mitte pidada Kechiche'i "Adèle'i elu", mis tundub siiani vajalik vaatamine (ehkki võiks ju ette heita sama mis "Mektoubile"). No küllap neid ikka leidub, kommenteeritagu.

Aga jah, tihti on see ka muis žanreis nii, näiteks sellesama Mia Hansen-Løve särav "Tulevik" või Joanna Hoggi "Mälestus". Muidugi on ka igasugu erandeid igas suunas, aga üldise printsiibina võib vast küll arvata, et mida rohkem naiste tehtud filme, seda rohkem on loota huvitavaid naistegelasi ja huvitavaid naiste lugusid. Ega kesisus ja keskpära - nagu näiteks Gerwigi tänavune "Väiksed naised" - kuskilt kuhugi ei kao, aga no säsi on alati vaja, sest esiteks maitseasi, mumst polnud Céline Sciamma paljukiidetud "Põleva neiu portreel" ka õieti midagi pakkuda peale esteetika. Ja teiseks on siin ikkagi kvantiteedi ja kvaliteedi vahel sama seos, mida näeme eesti filmi arengus.



Ja et siinne seksism binaarseks ei jääks: mida rohkem saavad transsoolised filme teha, seda rohkem võib oodata huvitavaid filme transsoolistest ja nii edasi. Tõsi küll, maailmas, mis on võtnud kursi vabadusest eemale, tagasi omasüülisse alaealisusse, ei maksa vast lootusi liiga kõrgele seada, eriti väikeriigis, mille filmivald sõltub pea täielikult riigivõimust. Olgem õnnelikud, kuni meie ekraanidel veel saab näha midagi muud kui tööeestlust, rahvusklassikat, vapraid vapse ning puritaanlikult karskeid, ent samas pidurdamatult viljakaid kangelasemasid. Veel saab.

Pealinnas on hetkel avatud lausa kaks kino ja neis jookseb lausa kaks head prantsuse filmi naistest: Filippo Meneghetti elatanud daamide armastuslugu "Deux" ja seesinane Zlotowski, kelle tugevus ei piirdu naissoo kujutamise või ka noore naise eluvalikute ja vabaduse-võimaluste vaatlemisega. Ta küsib vabaduse ja õnne, unistuste ja elu vahekorra järele ka laiemalt, üldinimlikus mõttes: mida me tahame ja mis siis, kui selle saamegi. Kes millist vabadust suudab kanda ja kuidas. Tore on unistada suvearmastusest supelrannas või õndsast laisklemisest paradiisisaarel, aga kuidas see elatava eluna toimida võiks?

Samas ega ei pea midagi küsima, võib lihtsalt nautida ilusat ilma ja inimesi. Vaba valik. Raskepärane see film küll pole.




"Suvetüdruk" kinos: Artis. Hinnanguid: IMDB (5.4/10), Rotten Tomatoes (100%).

25. veebr 2020

Harley Quinn: Röövlinnud / Harley Quinn: Birds of Prey

"Birds of Prey (and the Fantabulous Emancipation of One Harley Quinn)", USA 2020. Rež. Cathy Yan. 109 min.


Naisi võimestavate filmide esiletõus peavoolus on kahtlemata üks praeguse aja märke. Selliste tugevate kangelannadega filmide, kus kinoajaloos juurdunud soorollid on pea peale pööratud; kus jõulised naispeaosalised näitavad koha kätte kõrvalosades või statistidena esinevate meestele.

Ja nagu ikka ja igal pool on tarvis kriitilist massi keskpärast ja kehvagi materjali, mille pinnalt saaksid võrsuda tipud. Siin võib näha paralleeli naiste alaesindatusega poliitikas, kus kipub kerkima küsimus, kuidas säärased naispoliitikud nagu, ütleme, Helle-Moonika Helme või Riina Solman saaksid olla märk emantsipatoorsest edenemisest või üldse millestki vähegi rõõmustavast. Poliitilises mõõtmes on printsiibi hästi sõnastanud ajakirjanik Hille Hanso: naiste esindatusega parlamendis ja valitsuses võib rahule jääda alles siis, kui seal on lolle naisi sama palju kui lolle mehi.

Sama lugu sääraste filmidega nagu käesolev (DC Comicsi filmitoodangule tüüpiliselt) keskpärane, üsna mõõdukast pikkusest hoolimata tühjalt veniv oopus, või ka Greta Gerwigi lavastuslikult tudisev ja raskesti talutavalt seebine "Väiksed naised". Need filmid on tuleviku väetis. Ja eks asjad ikka tasapisi edene ka. Kasvõi koomiksitandril on "Röövlinnud" Patty Jenkinsi "Wonder Womaniga" võrreldes selge edasiminek.

Hea, et kompost on olemas, ja hea, kui see kellelegi jaksu annab, aga samas ega seda tingimata vaatama ei pea. Piisab täiesti, kui olla lihtsalt teadlik selle olemasolust ja kasutegurist ühiskondlikus ökosüsteemis.




"Harley Quinn: Röövlinnud" kinodes: Forumcinemas, Apollo, Viimsi. Arvamusi: IMDB (6.6/10), Rotten Tomatoes (78%).

7. veebr 2020

Koerad ei kanna pükse / Koirat eivät käytä housuja

"Koirat eivät käytä housuja", Soome-Läti 2019. J.-P. Valkeapää. 105 min.


Domina ametit pidanud Sandra Jõgeva võrdles sest filmist rääkides sadomasondust Muhu väina regatiga - no et pealtnäha arulage tegevus, aga inimene tahab teravaid elamusi. Küllap, kuid kinopildina võib sadomaso erinevalt regatist vaataja jaoks sama lõbus olla kui see võrdlus. Nagu sügisel juba piiksusin, siis antud juhul ongi, mistõttu tahaks Sandraga veidi vaielda. Pole ei SM-stseenide realism ega psühholoogilise tõsiseltvõetavuse nappus selle filmi puhul põhilised. Põhiline on ikka sestsamast arulagedusest tulenev jaburuse efekt, kerge koomika, samuti nagu kunagi näiteks Polanski sadomaso-tükis "Veenus Karusnahas" oli. Ja see on teretulnud, sest eks seda lihtsalt tõsimeelset või ka tõsimeelset kämp-sadomaso nühkimist ole juba omajagu nähtud, sealhulgas küllalt igavat, nii et väga ei viitsiks.

Valkeapää huumor on küll laadilt Polanski filmist üsna erinev - mõrkjas ja ehtsoomelikult napisõnaline, vaat et kaurismäelik. Eeskätt sünnib siin nali tüüpilise aeglase ja introvertse soomelikkuse kuvandi kokkupõrkest kuuma ja higise teemaga, tüüpsoomlaslike karakterite asetatusest ootamatusse situatsiooni. Lisaks pakub Valkeapää näpuotsaga paari tõepoolest teravat elamust Takashi Miike laadis. Ja kaheksakümnendaile viitavat sündibiiti. Ning pildiliselt on asi silmapaistvalt kenasti üles võetud. Väheste korralikult valitud vahenditega tehtud minimalism, püsib lausa üllatavalt hästi koos ja kontrolli all.

Deitmuuvi või peoeelse meeleoluloojana igati arvestatav.



"Koerad ei kanna pükse" kinodes: Sõprus, ArtisCinamon, Elektriteater. Arvamusi: IMDB (7.2/10), Sandra Jõgeva (EE ja ERR).

6. veebr 2020

Emma / Ema

"Ema", Tšiili 2019. Rež. Pablo Larraín. 102 min.


Larraín on Tšiili kino tuntuim lavastaja Sebastián Lelio kõrval, kes sai paar aastat tagasi üsna teenimatu Oscari oma transoopusega "Fantastiline naine". Teenimatu seepärast, et kui eksootiline teema kõrvale jätta, siis oli see nominentidest selgelt nõrgim. Larraín oli tolle filmi produ ja tema enda uus taies sihib kergelt samasse auku, seda siis kerge seksiga epateerimise ja ladinaameeriklastele pahatihti armsa seebiooperliku sentimendi mõttes. Ainult et selles filmis pole niigi palju erilist kui Lelio loos oli.

Oma eelmises filmis "Jackie" kujutas Larraín kõigi eelduste järgi sügavalt ebahuvitavat seltskonnategelast, värskelt lesestunud presidendiproua Kennedyt, kuid oskas teda Natalie Portmani esituses päris huvitavalt näidata, võrreldes, ütleme, selliste naiskuulsusi kujutavate magedustega nagu "Raudne leedi" või "Grace of Monaco".



Pablo uus film räägib, vastupidi, potentsiaalselt huvitavast naisest, aga teeb seda täiesti ebahuvitavalt. Maailmaga pahuksis olev kangelanna võiks ju olla vägev nihilist - ei ta hooli lapsest, kelle ära annab, ega iseendast, ega üldse kellestki ega millestki, või kui, siis veidi ehk tantsimisest ja promiskuiteedist -, aga paraku pole siin mingit radikaalset, leoscaraxilikku või albertserralikku libertiinlust, vaid ainult nüri, kujutlusvõimeta rutiinne mäss, ettevaatlik enesehävitus, mis ei jõua isegi poolele teele. Kangelanna pirtsutamine mõjub lihtsalt tüütult ja tantsustseenidki on tuimalt, eimidagiütlevalt üles võetud.

Ainus meeldejääv moment ja võib-olla üldse terve filmi ainus point on leegiheitjaga öistel tänavatel vehkimine, mis ei ütle ka midagi ega seostu õieti millegagi, aga näeb vähemalt tore välja. Aga kas selleks mängufilmi vaja oli, kahtlen väga.

Eriti kasin tundub kogu see lugu sellele mõeldes, milline revolución Tšiilis praegu käib. Võiks nagu leida küll midagi muud, millest filme teha peale igavate inimeste tühjade eneseotsingute, mis kuhugi ei vii. Hea küll, põhimärul läks Tšiilis lahti alles sügisel, kui Larraínil asi juba purgis oli. Aga Valparaíso, kus filmi tegevus toimub, on iidamast-aadamast tore linn, juba Pablo Neruda kirjeldas seda kui salapärast, hingekäristavat, tulist ja lärmakat, kobrutavat ja libuderikast. Filmis pole midagi säärast, libuderikkus ehk mööndustega välja arvatud. Linnagi ei näe märkimisväärselt.



Ja plastkirsiks poroloontordil on eesti pealkiri - järjekordne tugev argument Keele Instituudi kauaaegse kadaka-anglosaksiku võõrnimepoliitika vastu, mis nõuab nimede justkui-originaalipärast kirjutamist. Jah, hispaania keeles kirjutatakse nimi Emma ühekordse konsonandiga: Ema, nii et reeglite järgi on siin kõik jokk. Aga jokkimise tulemus on see, et pealkiri omandab eesti keeles tähenduse, mida tal olla ei tohiks, sest filmi peategelane on kõike muud kui ema. Ta pole isegi rongaema, vaid antiema.

Rääkimata sellest, et film linastus meil esmalt Pöffil kõrvuti Rodrigo Sorogoyeni (palju parema) filmiga "Madre", mis räägib tõepoolest emadusest ja mille pealkiri jäeti siis ka igaks juhuks tõlkimata, sest Larraín, ja "Madre" on ju ometi igati viisipärane eestikeelne pealkiri, mikstas pole. Ning samuti rääkimata veel paljudest "Ema" nimelistest filmidest, mille pealkiri kah sisuga seotud on, no kasvõi näiteks Kadri Kõusaare ja Darren Aronofsky omad võiksid veel suhteliselt värskelt meeles olla.

Nii et olgu jääv meile Keele Instituut ning kanged keelemuretsejad isamaalased kerigu koos ülejäänud valitsusega kuu taha, selmet instituuti ahistada. Aga seepärast ei pea veel kõiki instituudi arvamusi ja soovitusi alati puhta kullana võtma ega pimesi järgima. Argentiina, mitte Argentina - just nagu Tšiili ja mitte Chile.



"Ema" kinos: Artis, Elektriteater. Arvamusi: IMDB (6.8/10), Rotten Tomatoes (86%), Tristan Priimägi (ERR).

2. veebr 2020

DocPoint 2020: Pühendus Samale, Südamering, Mehed ja pojad, Kilpkonn ja jänes...

Teine käputäis DocPointi filme. Suurtäheliste pealkirjade küljes viited festivali kodukale nagu eelmiseski postituses.



PÜHENDUS SAMĀLE ("For Sama", UK/USA/Süüria 2019). Tänavuse DocPointi tuntuim ja küllap ka olulisim film - teine tänavu Oscarile nomineeritud Süüria sõja dokk meil pimedail öil näidatud "Salajase haigla" ("The Cave") kõrval. Kumbki ei pruugi olla tehniliselt ideaalne lihvitud teemant, aga sõja puhul oleks seda ka patt nõuda. Sõja tegelikkus mõjub niigi, nurgelisel moel ehk isegi vahetumalt. "The Cave" pingutas muusikalise emotsiooniga kergelt üle, "Samā" puhul aitab mõjule kaasa ka suurem vaoshoitus helides.

Dokfilm pole üldiselt tõhus mitte niivõrd infoallikana, kuivõrd võimalusena saada teemaga inimlik kontakt, saada justkui oma silmaga vastus intervjuude lemmikküsimusele: mis tunne on. Süüria dokkides näeme, mis tunne on tsiviilisikuil, naistel ja lastel sõjas, kus valitsusväed ja vene õhujõud sihipäraselt tsiviilisikuid mõrvavad ja haiglaid puruks pommitavad. Mis tunne on, kui plahvatustes ja vene pommide all hukkuvad lähedased, lapsed ja imikud on igapäevane asi. Kui väiksel poisil jääb sõpru järjest vähemaks, sest kes ei sure, põgenevad. Ja nii aastate kaupa.

Karm, empaatiliselt võttes ehk isegi raskesti talutavalt valus, kuid üksiti väga vajalik vaatamine. Pärast selle nägemist ei tohiks kellelgi tekkida küsimust, miks Süüriast põgenetakse. Pigem võib tekkida küsimus, miks kõik viimseni sealt ei põgene. "Samā" peategelasteks on filmi autori Waad Al-Kateabi pere, kes jääb kõigest hoolimata koos lastega viimse võimaluseni varemeis Alepposse, üritades kodulinnas midagi ära teha.

Need, kellel seda filmi kõige rohkem oleks vaja näha - kõikvõimalikud poliitvariserid ja pagulaspaniköörid, kes kuulutavad lastehaiglaid pommitava sõjaroimari tõe allikaks - kahjuks ei näe seda niikuinii. Burgessilt tuntud Lodovico teraapiat neile paraku teha ei õnnestu. Meil teistel aga tasuks küll vaadata. Et jätkuks arusaamist ja meelekindlust variseridele ja kaosekülvajaile vastu seista.




KILPKONN JA JÄNES (Eesti 2020). Animaator Ülo Pikkovi kümnemindine lühidokk paistab sedalaadi videokunstina, mille vormi saab üsna ammendaval lause-paariga kirjeldada. Auto armatuurlaualt on eri aegadel filmitud auto salongi, kus roolis istub autor ja kõrvalistmel vana daam, kirjade järgi autori ema. Autor roolib, ema enamasti tukub. See stseen kordub väikeste variatsioonidega; kuupäev, kellaaeg ja liikumiskiirus on ekraani nurgas kirjas. Aeg-ajalt paistab autoaknast väljas liikuv hiigelkilpkonn, viidates ilmselt nagu filmi pealkirigi Zenoni paradoksile: jookse, välejalg, jõua, Achilleus, palju tahad, kilpkonna sa kätte ei saa.

Aga ega ei pea olema Platon ega Aristoteles mõistmaks, et Zenon viskas villast. Kindla vahemaa läbib Achilleus iga naks kiiremini, ja kindla aja jooksul jõuab kaugemale, edestades kilpkonna mõlemal juhul. Iseküsimus muidugi, kas ettejõudmine peaks olema eesmärk. Festina fucking lente, nagu äsja kirjutas Jüri Kolk kenas matuseloos, mida saab lugeda siit. Pole pikk jutt, aga ehk mõnevõrra selgem kui kõnealune film nii eesmärgi osas kui selles, kuhu miski jõuab või viib.




MEHED JA POJAD ("Miehiä ja poikia" / "The Happiest Man on Earth", Soome 2019). Joonas Berghälli, "Miesten vouro" autori uus dokk on samuti "meeste kord". Hea, et jutt on lihtsate inimeste, täpsemalt siis lihtsate meeste suurtest muredest, mis on nii tavalised, et ei ületa uudisekünnist, või kui, siis vahest kuiva statistikana. Ületöötamine, ülekaalulisus, alkoholism, kõikvõimalikud terviseprobleemid, naistest madalam keskmine eluiga, kaaslase leidmine, vähene võimalus oma lapsi näha nii töökoormuse tõttu kui pärast lahkuminekut. Kõik see on Eestiski levinud, lihtne suhestuda. Enamik neist hädadest on Berghällile omast käest hästi tuttavad ja ta näitab suure empaatiaga neid vaikseid soome mehi, kes tasakesi kõnelevad asjust, millest üldiselt pigem vaikitakse. Üks neist meestest on režissöör ise.

Hea, et kogu asi on kenasti üles võetud. Ja hea, et kõik lood pole ainult kurvad, mõned on ka muredest edukalt üle saanud - peamiselt seeläbi, et töötavad vähem, nagu meil soovitab Fred Jüssi.

Mitte nii hea, et pilt saab kokku kirjuvõitu, veidi laialivalguv ning kõige kohale heisatud meesõigusluse lipp pigem lahjendab ja nivelleerib lugude isiklikkust. Jah, elu on raske, jah, ka meeste muresid tuleks tähele panna ja neist rääkida, aga kas just esimeses ja kolmandas isikus, ainsuses ja mitmuses korraga. Ihkaks nagu rohkem keskendumist, selgemat fookust. Midagi sellist nagu Aku Louhimiehe “Jäises linnas”. Või et kui põhiteema on meeste ületöötamine ja sellest tingitud probleemid, siis rääkidagi sellest ja jätta teised jutud teistesse filmidesse.




ARMASTUSEST ("About Love", India 2019). Omaenda perekonna filmimine on algajale filmitegijale käepärane materjal, aga et sellest korralikku filmi saada, peaks algaja suutma end materjalist distantseerida. Peaks suutma oma isiku ja isiklikud suhted filmitavaisse vaat et täielikult taandada, suutma näha lähedasi kiretu kõrvalpilguga, eriti kui materjali ise ka kokku lõigata. Peaaegu üleinimlik ülesanne, aga kui sellega toime ei tule, siis kipub välja tulema koduvideo. Ja just sinna auku debütant Archana Atul Phadke film mu silmis kukubki. Mind huvitab küll India, sealne elu ja sealsed inimesed, tõenäoliselt märksa rohkem kui keskmist vaatajat, aga see film ei suutnud mus vähimatki huvi äratada. No küllap saaks praeguse täispika materjalist enam-vähem toimiva lühika kokku lõigata, kui mõni proff selle kokku monteeriks.




SÜDAMERING (Eesti 2020). Uusvaimsus on tänuväärt filmiteema - ikka on huvitav, kui keegi mõtleb ja teeb teisiti kui üldiselt tavaks. Margit Lillak tegeles uusvaimsete asjadega juba oma eelmises filmis, kodusünnituse-dokis "40+2 nädalat". Tema uus film räägib kommuunielust - taas hea teema, kohe meenuvad toredad näited nii mujalt kui meilt: Vinterbergi mängukas "Kollektivet", Netflixi doksari "Wild Wild Country" ja kohaliku dokitipuna Jaan Tootseni "Uus Maailm".

Erinevalt viimasest näitab Lillak eelkõige lugu kommuuni aastatepikkuseks veninud lagunemisest, põhjuseks isiklikud suhted ja armukolmnurk. See konflikt võtab kogu filmi enda haardesse, domineerides nii võimsalt, et muud mahub siia õige vähe. Me ei saa suurt midagi teada sellest, miks kommuun kokku tuli, ega sellest, mis põhimõtteil, mis reeglite järgi ta toimima ja püsima oli mõeldud. Me ei saa õieti teada sedagi, mis täpselt on pealkirjas mainitud südamering või kuidas see töötab. See kõik jääb mõnevõrra õhku rippuma, vihjeliseks ja varju.

Tänu fragmentaarsusele ja kärbes-seinal-vaatepunktile jääb kommuuni tegevusest ja rituaalidest jaburam ning tegelastest veidram ja arusaamatum mulje kui oleks ehk võinud jääda siis, kui film püüdnuks asja rohkem seletada ning tegelasi ja nende mõttemaailma rohkem tutvustada. Draama on tugev ja veenev, tausta ja selgitavat inffi aga napib. Eelkõige on see film raevukast armukolmnurgast, millele uusvaimne kommuun on eksootiliseks lavaks ja kulissideks.

Vaadata tasub sellegipoolest, ükskõikseks see asi vast ei jäta. Kes DocPointil ei jõudnud, siis filmi näidatakse kohe pärast festivali ka kinodes. Sõprus, Artis, Elektriteater, ehk veel kuskil.



Eelmine DocPoint 2020 postitus: veel mõnest filmist.

31. jaan 2020

DocPoint 2020: Võrgutuskool, Buda Aafrikas, Tarkovski: film kui palve...

Paar tänavuse DocPointi filmi, mida tasuks tähele panna. Eestikeelsed suurtähelised pealkirjad viitavad festivali kodukale.



VÕRGUTUSKOOL ("School of Seduction" / "Школа соблазнения", Venemaa 2019). Kolm köitvat lugu naiste eneseteostusest tänapäeva Venemaal, kus see käib eelkõige läbi meessuhete. Üks mu kahest põhisoovitusest terve tänavuse DocPointi kavast, niipaljukest kui ma sest näinud olen (teine on muidugi "Pühendus Samale"). Varem Alina Rudnitskaja filmi kohta piiksutule lisaks ainult niipalju, et kuigi teema on tõsine - näeme ju väärtusi ja soorolle, mille poole püüdlevad ka eesti konservid -, on seda ka päris lõbus vaadata, vähemalt esialgu, kuni vooglaidudel-solmaneil-helmeil pole veel õnnestunud meil samasugust ühiskonnakorda kehtestada. Nii et nii veenev kui ka meelt lahutav asi. Palju õnne, naised, nagu ütleb nendesamade konservide suur eeskuju ja rollimudel Vladimir Vladimirovitš Putin: teie täidate maailma iluga. Naine kaunistab elu.




BUDA AAFRIKAS ("Buddha in Africa", Lõuna-Aafrika Vabariik/Rootsi 2019). Postkoloniaalse Aafrika nägu on ajalooliselt suuresti Euroopa koloniaalvõimude tegevuse tagajärg. Tänapäeval aga kasvab seal hoopis Hiina mõju nagu ülejäänud planeedilgi. Võib kindlalt öelda, et praegusel hetkel panustab Hiina Aafrika haridusse mitmel erineval tasandil rohkem kui ükski teine riik, kirjutas meil mullu Aafrika-asjatundja Rein Kuresoo. Mustal Mandril toimuv mõjutab aga teadagi otseselt üha enam Euroopat, sealhulgas meid.

Nicole Schaferi debüütfilm avab seda koloniaalsõlme hiinlaste Malawisse rajatud lastekodu ja selle kasvandike kaudu. Inimlikult huvitav lugu orvu valikuist äärmiselt erinevate maailmade põrkumispunktis on huvitav ka vaatena budismile, millest me Läänes oleme kõige üldisemal tasandil harjunud mõtlema eelkõige kui kõige inimsõbralikumast religioonist ja rahusadamast, mis seisneb otsatus om-mani-padme-humis, dalai-laama tarkuseterades ja rätsepistmes mediteerimises. Ent nagu ideoloogial ikka on budismilgi pärismaailmas ka vähemroosilisi, vähem-lootosõielisi väljundeid. Ja kui Barbet Schroederi dokk “Le vénérable W” näitas meile mõne aasta eest buda munka Birma massimõrvade ideoloogina, siis Nicole Schaferi “Buda Aafrikas” näitab budistlikku misjonit, mis ei jää kuigi kaugele näiteks dokist “Jumal armastab Ugandat” tuttavast evangelistlikust misjonist.




ANDREI TARKOVSKI: FILM KUI PALVE ("Andrey Tarkovsky. A Cinema Prayer", Itaalia-Venemaa-Rootsi 2019). Mullu Pöffil linastunud Tarkovski-dokk on samuti nagu “Varda par Agnès” põhjalik õppetund autorifilmi ajaloost: režissööri kommentaar oma filmograafiale, mis sobiks hiilgavalt täiendama tema retrospektiivi füüsilisel kandjal või kinos. Tarkovski retrokas oleks meie kinodes väga teretulnud, meeleldi vaataks neid filme järjest suurelt linalt.

Režissööri poja Andrei juuniori koostatud “Film kui palve” on ühelt poolt hegellik ood Vaimule: elu mõte on tõsta vaimsuse taset. Idee, et inimkonna vaimne areng ei jõua materiaalsele järele, kõlab praegu ehk veelgi aktuaalsemalt kui Tarkovski päevil möödunud sajandi lõpul. Me lämbume ka sõjata, hävitades oma ökoniši.

Teisalt pakub film huvitavat sissevaadet vene intellektuaalide mõttemaailma surematult slavofiilsesse poolde. Tarkovski kargas küll nõukogude võimu eest ära Läände, kuid uskus sellest hoolimata hardalt emakesse Venemaasse ja tema maailmaajaloolisse missiooni. Vene kannatus on eriline, vene õigeusk on eriline, vene hing on eriline ja tänu sellele kõigele peitub maailma lootus just Venemaas. Mis siis, et läbi aegade on meil üks deržaava olnud võikam kui teine, ikkagi oleme meie need, kes maailma päästavad. Vot tak. Господи, помилуй!




GENERAL MAGIC (USA 2018). Mullusui meil Pärdi filmipäevadel linastunud dokk nutifoni leiutamisest ja põrumisest 90ndail, netiajastu koidikul, ammu-ammu enne esimese ai-telefoni turuletulekut aitab mõista meie praegust tehnoloogilist tegelikkust, mis pole ju mingi paratamatu antus, vaid kõigest üks realiseerunud võimalus, mis lähtub kellegi kunagistest teadlikest valikuist, inimestest, kes neid valikuid tegid, ning aegadest ja oludest, mis siis valitsesid. Ka psühholoogilises plaanis huvitav lugu geniaalseist visioonidest, üleelusuurusist ambitsioonidest ja unistustest ning nende teostumisvõimalusist. Startup ja ükssarvik aastakümneid enne startuppide ja ükssarvikute ajastut.



Veel DocPoint 2020 filme: "Pühendus Samale", "Südamering", "Mehed ja pojad"...

24. jaan 2020

Fred Jüssi. Olemise ilu

"Fred Jüssi. Olemise ilu", Eesti 2020. Rež. Jaan Tootsen. 62 min.


Üks meie aja märke on rumalate vanade meeste domineerimine. Vaevalt et neid nüüd rohkem on kui mõnel muul ajastul, aga nad on kuidagi eriti pildil, ja valjuhäälsemalt kui kunagi varem. Kõik muu jääb justkui nende varju. Ava mis tahes kanal, kogu eeter on nende kiilaspäid, harjasvuntse, oranže tupeesid ning rumalat ja tüütut vada täis. Kui olla ise ka juhtumisi vananev mees nagu siinkirjutaja, siis hakkab tekkima tunne, et midagi head küll ees ootamas pole, kusjuures surm on vältimatu nürimeelsusega võrreldes veel üsna väike mure.

Sel taustal on Jaan Tootseni filmid, juba mitu tükki järjest, abiks meenutus ununema kippuvast enesestmõistetavast tõsiasjast: vana mees ei tähenda tingimata rumalat meest. On ka tarku. Ja isegi kui endal pole lootustki nii targaks saada, on neid mehi vaadates lohutav mõelda, et eks igaüks realiseeri oma potentsiaali, nagu oskab, ja ehk saab ikka ise ka midagi ära teha, et hennustumist-priidustumist vältida.



Muidugi on see ka ilus film, nii sisult kui vormilt. Lausa teispoolselt, üleajaliselt ilus. Vormilt Tootseni seni perfektseim, laitmatult kokku pandud. Miski ei logise, ei midagi liigset, Jüssi jutt ja Joosep Matjuse pilt on hästi tasakaalus. Mõlemad tuntud headuses, tähendab, puhas rõõm. Nagu Viiding:

Kõrges rohus suures rahus tillukene mees
kuulab aja voolamist, ta pilk on pilvedes.
Suur on suvi, ilm on hele, kõik on alles veel,
aga juba teises rahus - - - - -

Hoopis teises. Ja ta märkab: rohus lamab mees
nagu tume täpp või koma ajapildi sees.”




Palju õnne täistabamuse puhul ka Taska Filmile, kelle toodangu seas, niipalju kui ma seda näinud olen, on see tipp mitte ainult viimase kümne aasta jooksul, vaid läbi aegade.




Nukrus on ka taustal, teadagi: looduse hävitamine, maa lagedaks raiumine. Nagu Jüssi filmis ütleb: “Mul ei ole jäänud siin palju elada, aga mul on hea meel, et mul ei tule seda kõike näha - majanduse tõstmist ja tootmist.”

Selline, sõbrad, on fakt, mis on sõnastatud ratsionaalse mõttena. Fakt ja mõte, millest mõnigi end faktitõe ja ratsionaalsuse esindajaks pidav, looduskaitsele emotsionaalsust ette heitev arvaja vaevalt et oskab undki näha.

Olles sest ratsionaalsuse ja looduskaitse küsimusest juba üksjagu kirjutanud, ei hakka siin pikalt, ütlen ainult niipalju, et ratsionaalsus ei seisne mitte ratio lipuga vehkimises ja vastandumises emotsioonidele, mis millegipärast oleksid justkui omased ainult teistele, mitte übermensch- vastandujale. Ratsionaalsus ehk mõistuspärasus ehk mõistlikkus seisneb asjade läbi mõtlemises. Ja seda me siin filmis näemegi: läbimõeldud olemist.

Imetlusväärne ja innustav.




"Fred Jüssi. Olemise ilu" kinodes: Sõprus, Artis, Forumcinemas, Apollo, Tartu Elektriteater jne. Arvamusi: Tõnu Õnnepalu (Sirp), Eliisa Pass (EPL), Olev Remsu (ERR), Juhan Raud (PM), Juku-Kalle Raid (EE).

12. jaan 2020

Jänespüks Jojo / Jojo Rabbit

"Jojo Rabbit", USA 2019. Rež Taika Waititi. 108 min.


Taika Waititi on uus Peter Jackson. Mitte kui lihtsalt suurim Uus-Meremaa filmilooja pärast Jacksonit ja Jane Campioni. Waititi käekiri ei sarnane kummalegi kuigivõrd. Aga tema andelaadi värskuses, vaimukuses ja mitmekülgses haardes on midagi jacksonlikku.

Kunagi ulja lögahuumoriga alustanud, üsna vähetuntud ja mõõdukalt edukas Jackson tuli sajandivahetusel "Sõrmuste isanda" näol toime enam-vähem võimatu missiooniga. Nii kaaluka ja laialt loetud kirjandusklassika ekraniseeringult oodatakse otsatul hulgal erinevaid, lausa vastandlikke asju: eeposlikku väge, psühholoogilist veenvust, filmilikkust koos tekstitruudusega, meeldimist nii raamatu fännidele, kriitikuile kui ka massidele.

Jackson ületas ootusi nagu meil äsja Tanel Toom. "Sõrmuste isanda" filmitriloogia maine ei jää Tolkieni teosele alla.



Waititi oli "Jänespüks Jojot" ette võttes juba kõrgemalt lennanud režissöör, kes oli mitme toreda väikse autorifilmi otsa lavastanud Marveli koomiksivabrikule üleilmse kassahiti "Thor: Ragnarok". Ning raamat, mille põhjal ta "Jojo" stsenaariumi kirjutas – Christine Leunensi "Vangistatud taevas" – võib olla mõõdukas menuk, kuid on ajatu ja üldtuntud klassika staatusest kaugel. Mille poolest see siis Jacksoni vägitööga võrrelda kannatab?

Autoritaarseist režiimidest, diktaatoreist või totalitarismist naljaka filmi tegemine pole põrmugi kergem kui ilukirjandushiidude filmiks tõlkimine. Eriti kui tegu on veriste režiimidega. Ja eriti raske on teha sellist filmi, mis oleks ühtaegu nii naljakas kui ka tõsiseltvõetav. Selliseid tuleb haruharva ette, kui üldse.



Head kurba ja traagilist totalitarismikino jagub, hiljutiseks näiteks on Terrence Malicki martüürium "Varjatud elu". Puudust pole ka lihtsalt tõsistest headest filmidest nagu näiteks Ksenija Ohhapkina "Surematu", eesti dokumentaal totaalsõja-ideoloogiast tänapäeva Venemaal. Tõsiseid ja kurbi diktatuurifilme võiks lehe täis loetleda. Ainuüksi holokaustikino on mahukas omaette žanr, ohtralt auhinnatud.

Naljakaid tuleb aga tikutulega otsida. Klassikaline verstapost on Charlie Chaplini paroodiline "Suur diktaator", mille süda on kahtlemata õigel kohal, kuid armastatud koomiku tugevamate teoste hulka see ei kuulu, ja tänase pilguga vaadates pole kuigi naljakas. Lõbusamat Hitleri-huumorit pakkus kuuekümnendail Mel Brooksi "Produtsendid", ent seda möödaminnes, filmi teemaks polnud natsism. Uue sajandi huumoriässadest on dikatuuride teemal lahjapoolselt esinenud parimadki: Sacha Baron Cohen ("Diktaator") ja Armando Iannucci ("Stalini surm").

Waititi pakub rohkem ja terasemat diktatuurinalja kui eelmainitud kokku. Hea küll, huumorimeel on individuaalne, must eriti, mõistan, et igaühele ei pruugi kõik naljad peale minna. Küllap ei aja isegi Monty Pythoni ogar Hitleri- ja natsihuumorisketš "Maailma naljakaim nali" tervet inimkonda ühtviisi naerma. Aga Waititi ei teegi ainult nalja.



Natside maneerid, räuskamine, püromaania, jaburad vandenõuteooriad ja loosungid ning lõputu heilhitler teretamise asemel paistavad muidugi totrad nagu iga teinegi totalitarism. Seda kõike on lihtne pilada, selle üle on lihtne irvitada. Kuid nagu iga teinegi totalitarism on võimul olev natsism kogu oma tobeduse juures ka ilge, ohtlik ja mõrvarlik nähtus. Ja imekombel oskab Waititi – isa perekonnanimi muide, ema poolt Cohen – kogu natsi- ja juudinaljade tulevärgi all ka seda mõõdet säilitada. Ohutunnet, isegi traagikat.

Saab nutta ja saab naerda, nagu öeldakse, aga ka lootus jääb.



Ja lisamõõtmena näitab Waititi ideoloogilise ajupesu psühholoogiat, jättes natsid dehumaniseerimata, kui aktuaalset moesõna kasutada.

Peategelane, innukas noorhitlerlane Jojo pole pelk karikatuur ega ka karikatuurne koletis, vaid tavaline väike poiss, kes usub siiralt kogu natsijama, mida kuuleb, sest see ongi kogu tema maailm. Kõik, mida ta tunneb ja teab, paistab ütlevat, et on hea aeg olla nats.

Mida teevad need, kes nii ei arva, näiteks Jojo ema? Nad teevad, mida saavad. Abiks valem ka meie päevil, mil räägitakse, et maailm olla taas persekursil. Lootus on sama mis Jacksoni Tolkieni-eeposes: ka väikseim olend võib maailma kurssi muuta.




Eesti Ekspressi kirjutatud lugu.



"Jänespüks Jojo" kinodes: Sõprus, Artis, Forumcinemas, Apollo, Cinamon, Elektriteater. Arvamusi: Tauno Vahter (EPL), Tristan Priimägi (ERR), Andrus Vaarik (ERR).

3. jaan 2020

Maaliline pilk filmiaastale 2019

Kokkuvõtteid ja tabeleid tuleb aastavahetuseti nagu kosest, rohkem kui ükski hing lugeda jaksab või viitsib, aga eks ta aitab endal veidi mõtteid korrastada ja pärast on sihuke petlikult soe ja õdus tunne nagu oleks tegelikult midagi ära tehtud ja salve saadud. Veits nagu moraalne kohustus ka. Detsembris ei jõudnud mõnele päringule vastata, palun vabandust ja raputan tuhka pähe. Püüan tänavu tublim olla, mittepioneeri ausõna, tahaks ju ikka hellitada hegeliaanlikku lootust, et kuskil on mingi progress, kasvõi lokaalseimal, indiviidi tasandil.

Osaleda jõudsin vaid filmiajakirjanike ühingu EFÜ Maali-hääletusel. Sellest siin enda ja aasta kokku võtmist alustakski.



Eesti filmi ekstrahea aasta
Hegeli järgi, kui tast juba juttu tuli, on kvaliteet ja kvantiteet olemise määratlused [Bestimmung], mis võivad teineteiseks üle minna ja lähevadki. Eesti filmi käekäigu põhjal tundub, et saksa dialektikul oli õigus, kvantitatiivne kasv loob uut kvaliteeti.

Filme oli palju, võtame või täispikad: tosin mängukat, kuusteist dokki, kolm multikat. Ja tippude kvaliteet kõrgub üle aastate.

Dokke tehakse meil kõige rohkem ja ka nende tase on üldiselt tugevaim. Dokiaastad on siin vennad, stabiilselt head, tähelepanu saavad dokid aga vähevõitu, nii et räägiks kõigepealt just neist.

Üsna levinud rahvusliku enesekuvandi taustal, mis sisaldab sageli lausa kirglikku usku oma usuleigusse, ei pruugi teoloogilised teemad meil viljakad tunduda. Ometi nad on, dokfilmis juba traditsiooniliselt. 2019. aastal lisandus sellesse nišši lausa kaks aasta parimat dokki: Vallo Toomla "Marju Lepajõe. Päevade sõnad" ja Marko Raadi "Matusepäevikud".



Mõlemad avavad huvitavalt inimolemisi põhiküsimusi, mis on samad nii usklikel kui uskmatuil. Kumbki film ei sunni midagi peale, mõlemad annavad õrnalt tarkust juurde.

Muuhulgas on sedasorti sisuline teoloogiale mõtlemine hea vasturohi usku ja moraali jutlustavale variserlusele, mis meil üha enam häält tõstab, käskida ja keelata ihkab. Teoloogiline teadlikkus aitab märgata ajuliiva, millele vundamentalismi valekantsel rajatud on.



Teoloogiadokkide haritud elutarkusele pakkus kolmanda tipuna kontrasti nooruslik, kuid samuti põhiküsimustega tegelev dokk: Marta Pulga täispikk debüüt "Aasta täis draamat" - köitev, hästi avatud portree sümpaatsest, avalast noorest inimesest. Marta Pulga puhul tuleb ära märkida ka lühidokk "Kodumaa karjed" kui meie filmis haruldane sotsiaalselt tundlik pilk teravaile ja olulistele vastuoludele ühiskonnas, millest eesti kino reeglina miskipärast pingsalt mööda vaatab. Võetagu eeskuju, need on teemad, millega tuleks märksa rohkem tegeleda.




Edasi meie ajalooline au ja uhkus – animatsioon. Ajalooline muuhulgas ses mõttes, et koolkond, käsitööoskus ja kunstimeisterlikkus on iidamast-aadamast võimsad, samas midagi kunagiste hiilgeaegadega võrreldavat polnud nagu nii ammu kohanud, et ega enam väga ei oodanudki muud kui tavapäraselt korralikke lastefilme ja hermeetikasse kalduvat kõrgkunsti.

Mikk Mäe ja Oskar Lehemaa "Vanamehe Film" muutis harjunud trendi. Positiivne üllatus igas mõttes, nii huumori poolest kui ka tervikloona lähtepunktiks olnud lühiklippide taustal. Varasemast täiesti sõltumatu, uus peterjacksonlik sõna meie kuulsusrikkas animatraditsioonis. Šuuršaavutuš, ütleks lausa uuš alguš.




Laast, midagi muud kui liist: mängufilmid. Ei mingit üllatust ega kahtlust, nende seas oli tipp Tanel Toomi "Tõde ja õigus", mis muud. Tammsaarel joppas ekraniseerijaga: nii laia haardega, terviklikku ja veenvat eesti mängufilmi ei meenu Veiko Õunpuu "Sügisballist" saati.

Eriti kõva sõna, kui mõelda väljakutse mastaabile: kohustuslik kirjandus, üleelusuurune puuslik ja klassika, mida tolle staatuse tõttu suurt keegi lugeda ei malda, sest milleks. Hulljulget ettevõtmist saatis edu, Toom naases lahingust kilbiga. Kõigile meeldis, negatiivset kriitikat nagu polekski, kui välja arvata pisinurinad grimmi ja muude nanodetailide üle.

Kindlasti oleks põnev vaadata, mida Toom meie aegumatu aarde järgmiste jagudega teeks, kuid kohaliku mängufilmi üldise ajaloo-, agroduumi- ja klassikakeskuse taustal ihkaks tegelikult rohkemgi näha tema nägemust siin ja praegu olevast.



Lisaks Toomile pakkus mängufilmirõõmu ka kasvav žanriline mitmekesisus Rain Rannu meeldivalt mittesüldisest komöödiast "Ükssarvik" friigiulme ja horrorini, mida esindasid Mart Sanderi "Kõhedad muinaslood", Miguel Llansó "Jeesus juhatab Sind kiirteele" ja Urmas Eero Liivi "Kiirtee põrgusse". Kõik eesti filmiloo kontekstis omamoodi enneolematud asjad.




Väljamaa värk
Maailma on rohkem kui Eestit, rajataguseid filme rohkem kui kohalikke, nii üldse kui meie kinodes. EFÜ levifilmide hääletusel lähevad arvesse filmid, mis on meie kinodes linastunud üle kümne seansi. Seda valmimisdaatumist sõltumata, nii et tavapäraselt võtab osa tabelist enda alla varasema aastanumbriga toodang. Tuleb ju hulk auhindadele pürgivaid ja neid ka pälvivaid filme ridamisi välja aasta lõpus ja kunstfilmisektor näitab eelmise aasta toodangut tasapisi kevadeni. Eks see aastataguste elamuste värsketega kõrvu pingeritta seadmine üks posimine ole, aga noh, iga edetabel on.

Üldmulje leviaastast: ehk õige veidi lahjem kui eelmine, aga kaugeltki mitte kehv aasta. Märgin ära ka levitajad, au ja kiitus neile.


Mu levifilmide esikümme 2019:
  1. PIIR ("Gräns", Ali Abbasi 2018) – A-One Films
  2. SOOSIK ("The Favourite", Giorgos Lanthimos 2018) – Hea Film (Estonian Theatrical Distribution oü)
  3. KAHJUKS EI OLNUD TEID KOHAL ("Sorry We Missed You", Ken Loach 2019) – Must Käsi
  4. PARASIIT ("Gisaengchung", Bong Joon-ho 2019) – Must Käsi
  5. SILVIO ("Loro", Paolo Sorrentino 2018) – A-One
  6. JOKKER ("Joker", Todd Phillips 2019) – Acme Film
  7. TÜDRUK, KES MUUTIS ILMA ("Tenki no ko", Makoto Shinkai 2019) – VLG Filmid
  8. TRUU MEES ("L'homme fidèle", Louis Garrel 2018) – A-One
  9. TÄHTEDE POOLE ("Ad Astra", James Gray 2019) – Hea Film
  10. HÄVITAJA ("Destroyer", Karyn Kusama 2018) – VLG Filmid
Märkimisväärselt meeldisid ka "Nugade peal" ("Knives Out", Acme), "Roheline raamat" ("Green Book", Acme), "Tõde" ("La vérité", BestFilm) ja "Eile veel" ("Yesterday", Forum Cinemas).




Tschüß. Ülejäänud filmiaastast edaspidi.



PS. Tänavused ametlikud Maali-võitjad leiab siit.

19. nov 2019

Pöffi-tärnid 2019

Hinded 23. Pimedate Ööde filmifestivalil nähtule. Maks neli tärni (★★★★), min pool tärni (). Võrdsete tärnidega filmid tähestiku järjekorras:
  • AGULILINNUKESED ("Scheme Birds", Rootsi/UK) - ★★★★
  • ESIMENE ARMASTUS ("Hatsukoi", Jaapan) - ★★★★
  • JÄNESPÜKS JOJO ("Jojo Rabbit", Uus-Meremaa/Tšehhi) - ★★★★
  • MIND POLE ENAM SIIN (“Ya no estoy aqui”, Mehhiko/USA) - ★★★★
  • OLEG (Läti) - ★★★★
  • VARJATUD ELU ("A Hidden Life", USA) - ★★★★
  • AAFRIKA UNELM ("The Great Green Wall", UK) - ★★★☆
  • ATLANTIS ("Атлантида", Ukraina) - ★★★☆
  • DISKO ("Disco", Norra) - ★★★☆
  • MEEMAA ("Honeyland", Makedoonia) - ★★★☆
  • MEIE KAKS (“Deux”, Prantsusmaa) - ★★★☆
  • SALAJANE HAIGLA ("The Cave") - ★★★☆
  • TAGASI! ("Rewind", USA) - ★★★☆
  • MADRE (Hispaania/Prantsusmaa) - ★★★☆
  • TÕDE ("The Truth", Prantsusmaa/Jaapan) - ★★★☆
  • WILCOX (Kanada) - ★★★☆
  • AJANIHKED (“Synchronic”, USA) - ★★★
  • ANDREI TARKOVSKI: FILM KUI PALVE ("Andrey Tarkovsky. A Cinema Prayer", Itaalia/Venemaa) - ★★★
  • ARMASTUSEGA, MATTI (“Rakkaudella, Matti”, Soome) - ★★★
  • ERAND ("Undtagelsen" / "The Exception", Taani) - ★★★
  • HÄRG ("Бык", Venemaa) - ★★★
  • KAJA ("Echo", Island) - ★★★
  • KRISTUSE IHU ("Corpus Christi", Poola) - ★★★
  • ONU ("Onkel", Taani) - ★★★
  • SARAH' JA SALEEMI JUHTUM ("The Reports on Sarah and Saleem", Palestiina) - ★★★
  • SUREMATU ("Immortal", Eesti/Läti) - ★★★
  • UUELE RINGILE (“A Bump Along the Way”, Iirimaa/UK) - ★★★
  • VIIMANE VALGE (“Last Male Standing”, Holland) - ★★★
  • ÜHE LAPSE RAHVAS ("One Child Nation", USA/Hiina) - ★★★
  • ANTIGONE (Kanada) - ★★☆
  • KUS SA OLED, AADAM ("Де ти, Адаме?", Ukraina) - ★★☆
  • MALPASO (Dominikaani Vabariik) - ★★☆
  • PATT ("Il peccato", Venemaa / Itaalia) - ★★☆
  • PÕLEVA TÜTARLAPSE PORTREE (“Portrait de la jeune fille en feu”, Prantsusmaa) - ★★☆
  • WATSON (USA) - ★★☆
  • BAGDADI VARJUD (“Baghdad in My Shadow”, Šveits/Saksamaa) - ★★
  • BOMBAY ROOS ("Bombay Rose", India) - ★★
  • EMMA ("Ema", Tšiili) - ★★
  • JOHN DENVER TRENDING (Filipiinid) - ★★
  • KURITÖÖ ON KÕNELDA PUUDEST ("Talking About Trees", Prantsusmaa/Sudaan) - ★★
  • LIL’BUCK, TÕELINE LUIK (“Lil’ Buck, Real Swan”, Prantsusmaa) - ★★
  • TUKKUV LINN ("Thành Phố Ngủ Gật", Vietnam) - ★★
  • JEESUS JUHATAB SIND KIIRTEELE ("Jesus Shows You the Way to the Highway", Hispaania/Eesti/Etioopia) - ★☆
  • METSA BOYZ ("Boyz in the Wood", UK) - ★☆
  • LÄBI MUSTA KLAASI ("Сквозь чёрное стекло", Venemaa) - ★☆
  • SAATAN JALGE VAHEL ("El Diablo entre las Piernas", Mehhiko) - ★☆
  • SALAJANE (“Al Acecho”, Argentiina) - ★☆
  • PALJASJALGNE KEISER (“The Barefoot Emperor”, Belgia) -
  • VASTUPIDI (“Kontora”, Jaapan) -
  • ARMASTA MIND ÕRNALT (“Love Me Tender”, Šveits) -
  • PSÜHHOOSIA ("Psykosia", Taani) -

Kokkuvõttes jäi skoor korralikult plussi: head ja väga head sai nähtud rohkem kui jama.