12. nov 2019

Teine pilk Pöff 2019 kavale: nägemata filmid

Nähtud asjust oli juba juttu, siit tosin filmi, mida ise vaataks, kui õnnestub. Kõik on uued, käesolevast aastast.

Suurtähelised pealkirjad viitavad Pöffi ja Just Filmi veebidesse.




  AJANIHKED ("Synchronic", USA). Õudukas. Bensoni ja Moorheadi seitse aastat tagasi nähtud "Resolution" oli üllatav, leidlik ja veenev metafüüsiline pisihorror. RT85% pole ka paha.

  ANTIGONE (Kanada). Montreali lavastajanna Sophie Deraspe'i sisserännudraama, taustaks antiikmüüt ja Sophoklese mu teada veel maakeelde tõlkimata kolmas Teeba-tragöödia. Toronto festivalilt aasta parima kanada filmi auhind. RT88%.

  ATLANTIS ("Atlantida", Ukraina). Lugu Ukraina lähitulevikust pärast seda, kui sõda Venemaaga on võidetud. Veneetsia Orizzonti programmi võidufilm pluss veel paar auhinda. Hollywood Reporteri arvustus.

  EMMA ("Ema", Tšiili). Pablo Larraini "Ei" oli kunagi huvitav lugu sellest, kuidas tšileenod Pinocheti maha hääletasid. Tema "Emma" sai Veneetsias tudengižürii auhinna. RT83%.





  ESIMENE ARMASTUS ("Hatsukoi", UK-Jaapan 2019). Ultravägivalla ja sõgeda loovuse kroonimata keisri Takashi Miike saja teine täispikk on kindel friigikaup. Tristan ütleb, et võrratu. Loe ka tema intekat Miikega. RT96%.

  JÄNESPÜKS JOJO ("Jojo Rabbit", Uus-Meremaa). Hitlerjuugendi-komm Taika Waititilt, kes tegi kunagi võluva vampiirimokumentaali "What We Do in The Shadows". Tema "Jojo" on juba saanud hunniku auhindu eesotsas Toronto festivali publikupreemiaga ja saab kindlasti veel. Jaanuari algul jõuab see ka kinolevvi.

  OLEG (Läti). Juris Kursietise mitu auhinda saanud sotsrealistlik draama läti võõrtöölisest Belgias tundub väga paljulubav. Tristan kiitis vendi Dardenne meenutavat filmikeelt ja andis 8/10. Hollywood Reporteri arvustus.

  PSÜHHOOSIA ("Psykosia", Taani). Marie Grahtø on debütant, film verivärske, nii et vettehüpe tundmatus kohas. Inspiratsioon Bergmanilt ja omanäoline pildikeel - kõlab veidi hirmutavalt, aga siuksed need Pöffi sünopsised kipuvad olema. No vähemalt huvitavad teemad: hullar, psühhoos ja enesetapukalduvused, missa hing veel ihkad.





  PÕLEVA TÜTARLAPSE PORTREE ("Portrait de la jeune fille en feu", Prantsusmaa). Céline Sciamma ("Tomboy", "Mu elu Suvikõrvitsana") ajalooline lesbidraama. Cannes'i parim stsena ja Queer-palmioks (mis sai esimest korda naislavastajale). RT98%.

  SALAJANE HAIGLA ("The Cave", Taani-Süüria). Ohtralt auhinnatud dokk naisarstidest sõdivas ja seksistlikus Süürias. Publikupreemia Torontost. RT97%.

  TÕDE ("La vérité", Prantsusmaa-Jaapan). Väga hea jaapani lavastaja Hirokazu Kore-Eda ("Poevargad") esimene Euroopas valminud, mitte-jaapanikeelne, Lääne staaridega film. Seda võiks vast ka kinolevvi oodata, aga mine neid mesilinnukesi tea, kas ja millal.

  VARJATUD ELU ("A Hidden Life", USA). Kunstkinoklassik Terrence Malicku eelmine film oli küll valus jura, aga "Elupuu" ja varasemad asjad on olnud aegumatud meistriteosed, nii et andkem talle ikka võimalus end veel tõestada. RT79%.




Meeldivaid öid.



November has tied me
To an old dead tree
Get word to April

11. nov 2019

Pilk Pöff 2019 kavale: soovitused ja muud nähtut

Mõned asjad ei muutu iial. November, it only believes in a pile of dead leaves and a moon that's the color of bone. Ja ühes sellega saabub Pöff, mille veeb vähemalt esialgu ei toimi nagu ikka, oma kava teha ei saa, ja kavavoldik pole vist ka veel trükist väljas. Üdini tuttav ja harjumuspärane värk. Vähemalt kataloog on käes ja mingil kujul ka üleval, vaatame, mis seal pakutakse.

Esmamulje kavast on, et üllatavalt paljut ei pakuta. Nii hõredat festikava nagu polekski veel näinud. Aga see vast eraldi pikem jutt, jäägu teiseks korraks. Hetkel märgiks vaid, et too mittepakkumine on järjekordne argument oktoobris toimuva Riia festivali poolt. Hästi lühidalt: Riia on tore linn, kuhu saab lihtsalt ja odavalt kohale; erinevalt Helsingist, kus ju ka vahva festivalisegi mitu, saab seal mõistliku hinnaga ööbida; Riia fest on noor, suht väike, entusiastlik, publikusõbralik ja demokraatlik; muuhulgas saab seal näha ka sääraseid olulisi ja auhinnatud filme, mida Pöff miskipärast ei näita. Ühesõnaga: Riia on puhas rõõm, aiva head mälestused.

Pöff 2019 kava juurde tulles aga: alustaks  juba nähtud filmide paremikust.

Viited pealkirjade küljes mu varasemaile säutsudele nende kohta. Pöffi veebist, kui see töötab, leiab need filmid pealkirjade-autorite järgi. Sama Just Filmi ja Piletilevi veebidega, mis töötavad juba praegu.




Algatuseks paar Just Filmi asja. Tundub muideks, et lisaks töötavale veebile esineb Just seekord üldse nii tugevalt, et põhi-Pöff paistab selle kõrval veits nagu OK boomer. Ja ma ei räägi siin mingist noortenišist, vaid Justi kavva kuulub teraseim ja universaalsem nähtud asi terve festivali peale:

  Kanadalanna Geneviève Dulude-De Celles’i noore neiu kasvulugu KOLOONIA (“Une Colonie”, 2018). Soovitaks suisa kõigile, aga kuivõrd kolmest seansist kaks on juba välja müüdud, siis ärge vast sellest liiga laialt rääkige, enne kui endal pilet olemas.

  SINU KORD! ("Espero tua (re)volta" / "Your Turn"). Haarav ja õpetlik dokk protestimisest ja vägivallatust vastupanust Brasiilia koolinoorte näitel. Meie praegust valitsust ja kliimastreike arvestades ajakohane ja vajalik visuaalne õppematerjal.




Head asjad Pöffi põhikavast:

  Läti animaatori Gints Zilbalodise ühemehe-animevägitükk ÄRA ("Projam" / "Away"). Me oleme oma animatsioonikoolkonna üle ikka uhked olnud, aga paistab, et lätlased ei jää alla, et mitte öelda enamat.

  Kuulsa türgi-saksa lavastaja Fatih Akini splätterlik sarimõrvarifarss KULDNE KINNAS (suupärasem oleks muidugi "Kuldkinnas" - originaalis "Der Goldene Hanschuch", ingliskeeli "The Golden Glove"). Lögane friigikämp, mitte igaühele. Mumst lõbus.

  Sergei Loznitsa arhiivimaterjalidest kokku monteeritud monumentaaldokk RIIKLIK MATUS (“Государственные похороны” / “State Funeral”). Ainult vastupidavaile: aeglane ja massiivne, aga ka mõjuv nõukatotalitarismi betoonmonument.

  Ja tänavuse Pöffi araabia fookuse vanadest filmidest oskan soovitada tõhusat palestiina põnevikku OMAR (2013).




Mind otseselt väga ei kõigutanud, aga okei kraam:

  Kogenud Hiina lavastaja Wang Xiaoshuai kolmetunnist peredraamat NÄGEMISENI, MU POEG ("Dì jiǔ tiān cháng" / "So Long, My Son") vaatasin BAFICI-l. Ühelt poolt üldinimlik, teiselt poolt ehthiinalik suur, suuri tundeid täis lugu. Ilus, täpselt ja hästi jutustatud asi, mis annab pildi Hiina oludest ja ühiskonnast läbi aastakümnete.

  Tuntud läti lavastajanna Laila Pakalniņa erakordselt kauni mustvalge kaameratööga kunstdokk LUSIKAS ("Spoon").

  Robert Eggersi mustvalge vanakooli horrorstiliseering MAJAKAS ("Lighthouse", ma ütleks "Tuletorn"). Tristani lemmik. See tuleb juba detsembris kinodesse ka.




Last, also least - vaadata oma vastutusel, kui just paremat teha pole, eriti ei soovitaks:
  • Leedu dokk ANIMUS ANIMALIS - huvitav teema, kasinavõitu teostus.
  • Austria dokk KOSMOSEKOERAD ("Space Dogs") - leidub häid kaadreid, aga tervik ei toimi, liiga kunstiks punnitatud.
  • Leedu mängukas NOVA LITUANIA - tapvalt igav, tolmune ja sarmitu mustvalge ajalootund.



Lisalugemist: nägemata pöfifilmid, mida ise vaataks.

29. okt 2019

Riga IFF 2019: Fatih Akin, Xavier Dolan, Laila Pakalniņa ja PJ Harvey



KULDKINNAS (“Der Goldene Handschuh”, Saksamaa 2019). Misse splätteri tunnustatud eesti vaste oligi? Rupskiooper? No mitte päris. Kuulsa saksa türklase Fatih Akini groteskne sarimõrvarifarss on pigem lögapulm seitsmekümnendate Hamburgi kõige rämedamais mülkais. Kui just psühholoogilist sügavust ei otsi ja sedasorti vaatepildid nagu kehavedelikud, vaglad ja ultravägivald ei häiri, siis laitmatu rõvelust. Muljetavaldav lõusta- ja saastagalerii - nagu noor Noé ja vana Seidl kohtuksid Jeunet-Caro stiilitunnetuse ning Sam Raimi huumorimeelega. Ilmselt aasta värdjalikem peategelane, kellega võrreldes Jokker tundub sarmika kaunishingena. Kriitikud, paistab, seda nalja väga ei mõista, ju seepärast, et tõestisündinud lugu, aga why so serious? Kas sihuke lausirve pole äkki elutervem suhe sarimõrvarndusse kui ameerikalikult harras kultus? Tõsi, ega Tarantinogi äsja Mansoni-peret tõsiselt ei võtnud, kuid Akin on tihedam, ühtlasem ja lustakam.
★★★☆




ANIMUS ANIMALIS. A story about people, animals and things (Leedu 2019). Jahimehed, topisetegijad, veterinaarid. Iseenesest huvitav dokumentaalvaade inimlooma suhteile teiste olenditega, aga kahjuks teeb filmile, khm, karuteene vilets võttetehnika, millega on tänapäeval juba raske leppida. Pakun, et isegi neli põlve vana telefon teeks paremat pilti. Pühalikku kunstitaotlust ja njuueidž-muusikat oleks vast ka võinud tips vähem olla.
★★☆




PÄEV, MIL MAAILM JÄI SEISMA ("The Day the Earth Stood Still”, USA 1951). Võluv ulmeklassika, mille vaatamiseks Riia festivali põhilinastuspaik, Splendid Palace’i barokne teatrisaal ideaalselt sobis. Moodsate kunstfilmide vahele äärmiselt tervitatav vaatamine, nagu postkaart kujuteldavast lihtsamast ajast. Ses mõttes võib ju aru saada, miks mõned hirmsasti viiekümnendaid taga igatsevad ja neid mingis imaginaarses vormis taaskehtestada püüavad. Kuigi tegelikult, nojah. A vana ulme retrospektiivi võiks keegi meilgi teha, eesotsas sellesama filmiga. Ja kesse muu ikka olla saaks kui kino Sõprus.
★★★★




LUSIKAS (“Spoon”, Läti-Norra-Leedu 2019). Üleilmse tööstustsivilisatsiooni dokkportree läti ühelt tuntuimalt režissöörilt Laila Pakalniņalt. Millised ressursid ja millise potentsiaali on inimkond rakendanud ühekordse prügi tootmisse, mis jääb sajandeiks planeeti reostama. Globaalne võrgustik, kõik on omavahel seaotud, aga suht keerukalt ja vihjeliselt. Vaataja elu liiga lihtsaks ei tehta, peost ei toideta. Ei teagi, mis täispunktidest puudu jäi: kas ise üle väsind või on film ikkagi veidi liiga pikk, aeglane ja hajus - aga tehniliselt on see nii täiuslikult teostatud, et raske vaielda. Juba ainuüksi Gints Beržinsi mustvalge kaameratöö kehastab puhast ilu nagu Arne Maasiku fotod. Võistlevail dokkidel polnud sellele midagi vastu panna, ja ega mängukailgi suurt mitte.
★★★




JOHN F DONOVANI SURM JA ELU (“The Death and Life of John F Donovan”, Kanada 2018). Esimene pärast “Kujutletud armastuslugusid” nähtud Xavier Dolan, mida ma otseselt ei vihanud. Osalt võis asi olla selles, et jõudsin seansile umbes paarkümmend mintsi hiljem, tänu millele sain kahe tunni kitši asemel piirduda inimlikult hallatava sajakonna minutiga. Aga jah, tundus nagu mõnevõrra söödavam kui varem. Ikka suhted emaga, paksud värvid ja suurtes kogustes vaevutalutavat sülti, aga naaatuke justkui vaoshoitumalt kui varem. Ja kes siin kõik veel mängivad.
★★☆




NOVA LITUANIA (Leedu 2019). Kvaasiajalooline draama sõdadevahelisest Leedust, mille kohale kogunevad üha tumedamad geopoliitilised pilved. Ekstsentrilisel geograafiaprofessoril tuleb idee asutada tagavara-Leedu, koloonia, kus natsioon saaks emamaad vältimatult ees ootava naabreile alla vandumise puhul uuesti alustada ja edasi kesta. Ajalooline kontekst meilegi tuttav, mõte intellektuaalselt intrigeeriv, aga filmi võime huvi äratada piirdub ilmselt rahvusliku turuga, kui sedagi. Ja polnud see ka kuigivõrd visuaalselt rafineeritud, nagu lubati. Lihtsalt mustvalge. A festivalil sai see peaauhinna.





VIIMNE SÜGIS (“Síðasta haustið” / “Last Autumn”, Island 2019). Vaikne dokumentaalne agrolugu traditsioonilise lambakasvatuse lõpust väikses rannakülas. Lihtne, pretensioonitu kvaliteediga, tagasihoidlike vahenditega, justkui põlve otsas tehtud, teralisel filmil. Läheb aega, kuni tööle hakkab, aga lõpuks hakkab, luues päris kena ja omanäolise kaduvikumeeleolu.
★★★




SKANDINAAVIA VAIKUS (Eesti 2019). Kena mustvalge pilt, ilusad droonivaated ja värk, näitlejad teevad oma parima, aga stsena... Lobisemine pole probleem, seda isegi siis, kui pealkiri lubab vaikust. Lobisemine on probleem, kui midagi isikupärast ega huvitavat pole öelda. Meenub, kuidas äsja nähtud Joanna Hoggi "Souveniris" küsib filmiõpetaja tudengilt, miks too tahab teha filmi elust, millega tal pole kogemust ega isiklikku seost. Ei ole nii, et kui pruukida kõige paksemaid võimalikke värve, kirjutada intsestist, tapmisest ja vanglast, siis see automaatselt mõjub ja avaldab muljet. On pigem vastupidi: need on teemad, mille ettevaatamatu ja pealiskaudse trööpamisega on kerge mõjuda tühjalt, võltsilt ja piinlikult.





KAKSIKELUD (“Doubles vies” / “Non-fiction”, Prantsusmaa 2019). Heas mõttes kirjanduslik film: Olivier Assayas’ intelligentne dramöödia keskealiste heal järjel kirjanike ja kirjastajate elust meie ajastul, mil raamatud on arvuteile lõplikult alla vandumas. Terane, teravmeelne ja täiskasvanud meelelahutus umbes sarnases vaimus nagu Robertson Daviese või David Lodge’i romaanid. Väga tekstipõhine asi, kiire ja tihe dialoog, mille jälgimiseks oleks vaja laitmatut prantsuse kõnekeele mõistmist või vähemalt korralikke subtiireid endale arusaadavas keeles. Antud juhul polnud kumbagi võtta ning ingliskeelne pealelugemine andis üldmulje sisust, kuid ei lasknud lugu ja näitlejatöid vääriliselt nautida.
★★★




VALGE, VALGE PÄEV (“Hvítur, Hvítur Dagur” / “White, white day”, Island 2019). Aeglane islandi draama elatanud, kuid veel täies jõus leskmehe leinast, suhtest lapselapsega ja kahtlusest, et naine polnud truu. Minu jaoks liiga pikk ja igav lugu, õnnnestus lausa magama jääda. Aga võib-olla lihtsalt vale hetk. Iseenesest on siin häid kaadreid. Peotäis auhindu, RT100%.
★★




KOER NIMEGA RAHA (“A Dog Called Money”, Iirimaa-UK 2019). Dokk PJ Harvey albumi “The Hope Six Demolition Project” sünnist on enamat kui tavapärane muusika illustratsioon või fännimaterjal. Kabul, Kosovo, Washingtoni agulid - siin on koos maailmad, millel pealtnäha justkui puuduks seos, aga ometi tekib tervik, ja mitte ainult lauljanna isiku kaudu. “What I’ve seen - yes, it’s changed how I see humankind. I used to think progress was made, we could get something right.” Vaimustav kaameratöö filmi loojalt, iiri fotograafilt Seamus Murphylt.
★★★☆




Eelmised festivalifilmid: Putin, Lukašenka, Stalin, väiksed tüdrukud ja piiritu porduvabadus

25. okt 2019

Riga IFF 2019: Putin, Lukašenka, Stalin, väiksed tüdrukud ja piiritu porduvabadus



KOLOONIA (“Une Colonie”, Kanada 2018). Noore quebeclanna Geneviève Dulude-De Celles’i väga sümpaatne mängufilmidebüüt. Hiljutisist võrreldavaist teismeliste tütarlaste suureks sirgumise lugudest meeldis veel rohkem kui “Lady Bird” või kandalanna Jasmin Mozaffari “Firecrackers”. De Celles tundub mõlemast sisukam - omapärasem kui esimene, universaalsem kui teine. Peagi näitab seda Just Film, aga sellest ei maksa end heidutada lasta - juba noorte peaosaliste pärast soovitaks igas eas ja vanuses vaatajale. Terane kolonialismi ja hierahiate käsitlus pealekauba. Inimlik ja ilus film.
★★★




VÕRGUTUSKOOL (“School of Seduction” / “Школа соблазнения”, Venemaa 2019). Korduvalt pärjatud dokumentalist Alina Rudnitskaja vaatleb vene naiste eneseteostust meessuhete ja abielu kaudu. Väga lõbus, aga ka zvjagintsevlikult kurb. Seda filmi tasuks meilgi näidata, et teadvustada, milline ühiskond, mis pereväärtused ja mis mentaliteet see on, mida mõned eestlasedki idanaabri tsaariga kaasa rõkates jutlustavad. Mitte et meie komberuumis oleks kõik imeline, eks, aga säärasest, izvinite, huinjaast oleme õnneks piisavalt kaugel, kuni me veel pole rõkkajaile kogu võimu kätte andnud. Nii DocPoint kui ETV võiksid selle filmi üles korjata.
★★★☆




MU VANAEMA ELAB MARSIL (“Моя бабушка с Марса”, Valgevene-Ukraina-Eesti 2018). Noore valgevenelase dokk vanaemast, kes elab okupeeritud Krimmis, kuhu mööda ilma laiali pillatud perel pole lihtne prouat vaatama sõita. Tema kaheksakümnendaks juubeliks tulevad nad siiski kohale. Tsiviilelanike toimetulek kriisipiirkonnas on huvitav, kuid seitsmekümne minuti täitmiseks paistab loetud päevade jooksul üles võetud materjali olevat vähevõitu olnud ning lähisuhe filmitavaiga autorit veidi seganuvat. Tagasihoidlike vahenditega üles võetud kergelt koduvideolik lugu jääb mõnevõrra hõredaks.
★★




STRIPTIIS JA SÕDA (“Strip and war” / “Стриптиз и война”, Valgevene-Poola 2019). Lugu stripiga tegelevast atleetlikust valgevene adonisest, kes elab vanaisa juures. Taat on medaleist kilisev-kolisev nõukogude veteran, kes pojapoja elukutsevalikuga kuigi rahul pole. Taustaks valgevene postsovetlik militarism, nõukapropa, Lenin, Stalin, Lukašenka, pioneerid, tankid tänaval. Hea ere põlvkondade ja maailmade konflikt. Toredad on nii vanamehe sõnelused pojapojaga kui ka poisi esinemised. ★★★




KOSMOSEKOERAD ("Space Dogs", Austria-Saksamaa 2019). Luuleline dokk Moskva hämarais nurgatagustes roitvaist hulkurpenidest, kelles kehastuvat esikosmonaut Laika hing. Poeetilise ideega on veidi üle pingutatud, liialt näpuga näitama kiputud. Tekitas tõrke, kuigi koerakaadrid on head. Raske ette kujutada, kuidas saavutada selliseid suuri plaane omatahtsi ringi jooksvaist, autosid purevaist ja kasse murdvaist koertest. Lõpuni ei vaadanud.




RIIKLIK MATUS (“Государственные похороны” / “State Funeral”, Holland-Leedu 2019). Sergei Loznitsa mammutdokk Stalini matustest on kokku pandud avaldamata arhiivikaadreist. Pealtnäha ametlik, kommenteerimata ja muutmata propagandamaterjal, nõretavad järelehüüded ja puha, muuhulgas Lavrenti Berialt. Aga kaadri taha jäänule mõeldes tabab see film isikukultuse, deržaava ja nõukategelikkuse olemust kordi vahedamalt kui ükski Iannucci. Jõhker õõvaorg, mõjuv ja mõtlemapanev asi, ning teema kohta üllatavalt vaadatav. Parim pärast “Štšastje majod” nähtud Loznitsa. See võiks olla kohustuslik nõukanostalgikuile ja neile toladele, kes ei suuda Nõukogude Liidul ja Euroopa Liidul vahet teha. Vilksamisi näeb siin muide ka Eesti NSV-d.
★★★☆




HOOAEG (“Säsong” / “The Ridge”, Rootsi 2019). Ootamatu vaade moodsale maaelule. Ühtse narratiivita, visuaalselt põnevate ja üllatavate pildikeste rida, midagi doki ja mänguka vahepealset, üpris tekno värk. Masinad, robotid, elutruu virtuaalsimulatsioon. Pluss võõrtöölised. Ja energiajook viinaga. Kunstipärane festivalikraam.
★★☆




KUI ME HOBUSEVARGIL KÄISIME (“Ut og stjæle hester” / “Out Stealing Horses”, Norra 2019). Norra aasta film Per Pettersoni samanimelise romaani järgi. Vana mees meenutab oma lapsepõlve dramaatilisi sündmusi viimase ilmasõja aegadest. Vastupidi eelmainitud rootsi filmile on see hästi vanamoodne ja traditsiooniline, lausa tammsaarelik maaelu-eepika. Eesti keeleski ilmunud raamat võib olla hea, pole lugend, aga suuri tundeid ja pisaraid tulvil tagasivaateist koosneva filmina mu jaoks veniv, liigkirjanduslik heietus. Nei takk, ei usu sihukesse emomisse mitte üks teps. Aga korralikult üles võetud muidugi, oma publik on sel ikka, Stellan Skarsgård mängib ja puha. Kuigi Eestis vist väga pole, sest alles see tuli meil kinno ja juba läind.
★★




SÜSTEEMILÕHKUJA (“Systemsprenger” / “System Crasher”, Saksamaa 2019). Noortekas pöörasest kõurikplikast, kellega ükski institutsioon hakkama ei saa. 9-aastane tirts märatseb, röögib, ropendab, varastab ja vägivallatseb nagu jumal juhatab. Plika on vägev, tema käitumine üles võetud energiliselt nagu “Lola jooks”, aga kahjuks veab stsena mõnevõrra alt. Filmi autor Nora Fingscheidt on asja üsna sentimentaalseks ja väheusutavaks keeranud just täiskasvanute käitumise osas. Ettearvamatu karakter on hea, aga lugu mõjub lapsikult läbimõtlematuna. Tulemus oleks oluliselt parem saanud, kui potentsiaalselt väga huvitavat teemat oleks võetud vähem härdalt, suudetud end vaos hoida ja sentimendiga säästlikumalt ringi käia. Praegu tasub seda vaadata eelkõige tüdruku pärast, keda mängib Helena Zengel. Just Film näitab seda pealkirja all “Süsteemi error”.
★★★




VABADUS (“Liberté”, Prantsusmaa 2019). Prantsuse vabamõtlejaist-libertiinidest aadlike orgia aastal 1774. Esmalt kirjeldavad projekti, siis teostavad, aga see kõik pole kaugeltki kelmikas, pikantne ega erootiline. Pasolini “ Salò” on sellega võrreldes nooremale koolieale adapteeritud markii de Sade. Albert Serra “Vabadus” pole isegi pornograafiline. Genitaalid ekraanil on veel suht süütu osa asjast. See on räme, karvane ja lehkav film-abjekt, mis peksab vaatajat aegluubis jalaga kubemesse ja näkku. Kogu pano toimub metsas, valdavalt öises, vaevu valgustatud metsas, on üles võetud piinavalt aeglaselt ning näeb otsustavalt - kuigi mitte püüdlikult, vaid hoolimatult - inetu ja eemaletõukav välja. Selge, et siin on käsil on midagi enamat kui pelgalt ebakonventsionaalne seks. Siin pürgitakse inimolemise piire ületama. Serra sihikindel publikukiusamine on edukas: rahva lahkumist oli saalis kuulda alates esimesest veerandtunnist ja edasi kaks tundi kuni lõpuni välja. Mulle meeldis, Tristanile vist ka. Vaatamiskogemusena on lähim pähe tulev paralleel Germani “Raske on olla jumal”, kust just säärane lihalikkus puudu jäi.
★★★★




Eelmised festivalifilmid: Roy Andersson, Ken Loach, Agnès Varda, soome sadomaso jne


Järgmised festivalifilmid: Fatih Akin, Xavier Dolan, Laila Pakalniņa ja PJ Harvey

23. okt 2019

Riga IFF 2019: Roy Andersson, Ken Loach, Agnès Varda, soome sadomaso ja läti anime

Esimesed üheksa tänavusel Riia festivalil nähtud filmi.
Hinded neljatärnisüsteemis nagu Ekspressi tabelis. Hall tärn täispunkt, valge pool punkti.



ÄRA ("Projām" / "Away", Läti 2019). Festari avafilm, unenäoline animeeritud teekond kujutlussaarel. Fantastiline, kuid sirgjooneline dialoogita lugu üpris animelikult kaunis stiilis. Tore metafüüsika, ühtlasi silmapaistev jõu-ja ilunumber, sest kogu täispikk multikas on algusest lõpuni, stsenast ja pildist elektroonilise muusikani ühe noore mehe, Gints Zilbalodise kätetöö. Usun, et üsna universaalselt võluv asi, võiks korda minna nii lastele kui täiskasvanuile.
★★★☆




VILISTAJAD ("La Gomera" / "The Whistlers", Rumeenia 2019). Värvikate tüüpide ja keeruka intriigi poolest briti traditsioone meenutav, kerge erootika ja huumoriga vürtsitatud kriminull, mille erijooneks on väiksel Kanaari saarel La Gomeral kasutatav vilekeel el silbo. Sedasorti pätifilmid pole päris minu rida, aga suuremaile krimisõpradele on sel asjal vast mõndagi pakkuda.
★★☆




KOERAD PÜKSE EI KANNA ("Koirat eivät käytä housuja" / "Dogs Don't Wear Pants", Soome-Läti 2019). Keskealine pereisa, kelle naine on uppunud, leiab tröösti sadomaso võlumaailmast. Kui siit realistlikku usutavust mitte otsida - ja miks peaks - siis meeliülendav keskööfilm. Linnar Priimägi ütles kunagi umbes nii, et porno teeb talle nalja. Siinne sadomaso on veel lõbusam. Kena seltskondlik meelelahutus, mis püsib pikantsel teemal, kohatisel šokiväärtusel ja väljapeetud kaameratööl. Midagi takashimiikelikku on selles. Võrreldavaist asjust - märksa nauditavam kui näiteks tänavu meil linastunud Yann Gonzaleze "Nuga südamesse" ("Knife+Heart"). Auh!
★★★




LÕPUTUSEST ("Om det oändliga" / "About Endlessness", Rootsi 2019). Esimese hooga raske öelda, kuidas eksistentsialismiklassik Roy Anderssoni uus teos eelmistega suhestub või neist erineb. Nüansside eritlemiseks peaks nad kõik üle vaatama. Uus tundus igatahes taaskohtumisena inimesega, keda oled varem imetlenud ja kes pole oma imetlusväärsusest grammigi kaotanud, vastupidi. Sama väljapeetud nukkernaljakad natüürmordid, seesama humanism, aga köidab üha enam. Ei oskagi nagu kohe seda helget traagikat piisavalt üles kiita. No siin on Hitler ka - kui see ei too rafast kinno, mis siis veel?
★★★★




VARDA PAR AGNÈS (Prantsusmaa 2019). Tänavu siit ilmast lahkunud prantsuse uue laine klassiku luigelaul - dokk, kus särtsakas vanaproua Varda annab ise oma mitmekülgsest loometegevusest ülevaate ja selgitab taustu. Hariv ja huvitav, kuid kahe tunnipikkuse seeriana telesse mõeldud asi tundus kinos korraga vaatamiseks veidi liiga pikk, põhjalik ja inforohke. Tähelepanu kippus hajuma.
★★☆




MÄLESTUS ("The Souvenir", UK-USA 2019). Joanna Hoggi kammerlik keskklassi armulugu kaheksakümnendaist. Vihjeline, mängib nüanssidel, hoiab vaataja mõistatamas, aga hoiab ka huvi ja loob avara poeetilise ruumi, kus mõnus viibida. Ebatavalised tegelaskujud, leidlikud stseenilahendused, mõjub värskelt.
★☆





SORRY WE MISSED YOU (UK 2019). Ei oska seda pealkirja hetkel hästi tõlkida, ilma et mitmetähenduslikkus kaduma läheks. Ühelt poolt on see kullerfirma silt filmist, teisalt viitab tippvormis vanameister Ken Loach sellega töölisklassile, kelle muredest keegi ei hooli. Seekord räägib ta pärast majanduskriisi üha enam levinud tööampsumajandusest ja prekaraarsest tööjõust, kes on näiliselt iseenda peremees, aga tegelikult veel halvemas olukorras kui varem, sest puuduvad igasugused garantiid ja turvavõrk. Kas eesli koormat võib lõputult kasvatada? Tegelased sümpaatsed, realistlik lugu põhjalikult läbi kirjutatud, kaasakiskuv ja mõjuv. Sisuldasa on siin mõndagi ühist Todd Phillipsi "Jokkeriga", aga Loach on argisem, elulisem. Tugevamaid ja teravamaid asju, mida talt näinud olen.





TULETORN ("The Lighthouse", USA-Kanada 2019). Vanaaegse õuduka stiilis vormistatud sünge lugu kahest majakavahist. Cannes'i kriitikute nädala priis, meil kiitis Tristan kõvasti (siin ja siin). Mind jättis suht külmaks. Nagu kalmaari. Tähendab, kunstilise saavutusena kahtlemata muljetavaldav: 4:3 formaadis kaunis mustvalge pilt, uhke kaameratöö ja võimsad rollid, eriti Dafoelt. Ainult et milleks see kõik? Natuke sihuke arhetüüpse eesti kunstfilmi vaib: kivine rand, tuul, vihm, kajakad, majakas, äkki ilmuv üksik tiss ja aina kasvav äng. Tundub, et aeg on küps Sulev Keeduse järgmine mängukas Cannes'i läkitada.





SÜNONÜÜMID ("Synonymes", Prantsusmaa-Iisrael 2019). Tänavune Berlinale võitja, üpris kummaline film, heas mõttes. Midagi päris samasugust pole varem näinud. Selge narratiivita tabamatu ime. Tundub, et kõne all on Euroopa ja Iisraeli vastandus (mida eriti ei selgitata) ja immigratsiooniteemad. Vist. Aga kogu ses kummastavuses on mingit kaasakiskuvat vabadust. Siin pole midagi triviaalset. Sõnum jääb salapäraseks, aga väga hea näeb välja ja igav ei hakka. Nagu festivalifilmiks loodud.




Järgmised festivalifilmid: Putin, Lukašenka, Stalin, piiritu porduvabadus jne

2. okt 2019

Ükssarvik

"Ükssarvik" / "Unicorn", Eesti 2019. Rež. Rain Rannu. 107 min.


Mäletab veel keegi sellist kohalikku rohujuuretasandi kriminulli nagu "Vasaku jala reede"? Meenub justkui, et kui veelgi maalähedasemal tasandil valminud talgufilmis oli vast põhiline tegemisrõõm, siis "Reedet" oli ka üsna lõbus vaadata. Ja veel meenub, kuidas Ilmar Raag toona kirjutas, et sellised entusiasmipõhiseid filmid on meil regulaarne, ette programeeritud nähtus, milletaolisi saab ikka ilmuma. Tõsi ta on: ka idufilm "Ükssarvik" on sedasorti kino, kus värskete tegijate ind on tunda ja jõuab ka vaatajani. Filmi entukas klapib teema omaga.

On ju idufirmandus osa meie rahvuslikust ennastõnnitlevast e-edu mütoloogiast: eestlased on maailma parimad progejad, igaühel on oma startup, perset pühivad meil robotid ja nõnda edasi. "Ükssarvik" üksiti nii surfab sel müüdil kui ka lammutab seda. Ühelt poolt teemasse uskudes, teisalt heites selle üle eneseiroonilist nalja. "Losing the money is a feature, not a bug." Ingelinvestor Kuusela, hehe.

Asjas sees olevate tegijate huumor kisub küll kohati siseringiteemaks, mis võib potentsiaalset publikut pelutada. Aga leidub ka üldarusaadavamat sarmi. Tänu sellele ja kohaliku filmiskeene jaoks uudsele valdkonnale valguse heitmisele kannatab film valutult vaadata, mis siinse kinotoodangu alumise otsa puhul ei pruugi sugugi alati nii olla.





Nagu kunagi "Reede", nii pole ka "Ükssarvik" tehniliselt ja läbikirjutatuse tasemelt just ühtlane. Kõik naljad pole ehk õnnestunud, on liigseid puust ja punaseks kordusi, kahtlase väärtusega pealelugemine, piinlikke riime, äriesitluse maiku, eriti alguse poole. Rahulikult oleks võinud asja vähemalt veerand tundi lühemaks kärpida. Seansil viibinud paarikümnest inimesest lahkus enne lõppu kolm.

Ehk suurim stsenaarne probleem on püüd olla korraga nii naljakas kui ka tõsiseltvõetav - jätta muljet, et absurdina esitatud idundusel on ühtlasi ka tugev sisu taga. Säärane kahel toolil istumine pole dramaturgiliselt vast parim valik. Vahest oleks võinud veelgi julgemalt komöödia ja parodeerimise teed minna ning mitte anda järele kiusatusele tegelasi siidkindais kohelda - seda eriti üleidealiseerituse all kannatava kangelanna osas. Arhetüüpse Eesti mehe suhtlus- ja kuramaažioskused on seevastu kenasti esitatud.





Nagu "Reede", on ka "Ükssarvik" põhimõtteliselt kelmilugu, ainult et sedakorda mitte-kuritegelikku laadi. Ratsa rikkaks, jah, aga kullapalaviku läbi, milles keegi otseselt väga ei kannata. Idee ja hoo poolest natuke nagu Scorsese "Wall Streeti hundi" algusosa - ainult et idufilmis ei tehta otseselt kellelegi liiga, sest põhiinvestorid on püstirikkad börsimängurid, kelle kaotused on abstraktsed numbrid.

Eks samalaadseid itipõhiseid ameerika unelma jahtimise lugusidki ole mujal omajagu vändatud, alates Apple'i loo korduvalt jutustatud versioonidest ja lõpetades näiteks Beavise ja Buttheadi looja Mike Judge'i sarjaga "Silicon Valley". Aga meil siin ja meie kontekstiga seoses on see uus asi, ja säärasena teretulnud. Piisavalt värskelt mõjuv ja ladna asi, pole liiga uimane ega piinlik. Väike, leidlike detailidega ladus kodumaine meelelahutus.




"Ükssarvik" kinodes: Artis, Forumcinemas. Hinnanguid: Andrei Liimets (ERR, 8/10), Mart Noorkõiv (Sirp).

8. sept 2019

Ükskord Hollywoodis / Once Upon a Time in Hollywood

"Once Upon a Time in Hollywood", USA 2019. Rež. Quentin Tarantino. 161 min.


Ennekõike on see nostalgiatripp. “Meil polnudki valida, tuli aga vananeda, tahtsid sa seda või mitte. Kõige eest hoolitses aeg, ja aeg on nüüd selleski süüdi, et ma sind jälle näha tahan. See on juba teatud iga, kus hakatakse uuesti hellusega minevikule mõtlema,” kirjutas kunagi poolsajandi künnise ületanud Friedebert Tuglas.

Samuti mõtleb tänavu viiekümne kuueseks saanud Quentin Tarantino oma lapsepõlve Hollywoodist, kus ema ta käekõrval kinno viis. Väiksel Illimaril polnud õndsal tsaariajal suurt muud vaadata kui siga, vokiratast ja päikselaike seinal, põlvepikkune Quentin sai möödunud sajandi kuldseil kuuekümnendail juba vesterneid ja neo-noir-kriminulle vahtida. Heldimus ja igatsus on samad igal ajal, vana mees tahab ikka koju, mida pole enam olemas. Vahe on selles, et kui üks kirjeldab minevikuna mälu ebakindlat jäädvustust möödanikust, siis teine midagi veelgi ebamäärasemat – mälupilti juba algselt fiktiivsest, välja mõeldud, võltsitud tegelikkusest. Mitte jäljendust ega koopiat, vaid mitmekordset, kõigis astmeis suvaliste moonutustega koopia koopiat. Mitte varju koopaseinal, vaid mälestust unes nähtud varjust. Fantasmi, simulaakrumit.





Ometi pole sest ühti, sest eks eeskätt või lausa ainult nõnda minevik meile kättesaadav olegi sel üldkehtiva ainutõeta ajastul, mida parema sõna puudumisel on nimetatud modernsusele järgnevaks ehk postmodernseks. Viimane pole mingi tont ega vandenõu, millena seda vahel – kas siis lihtsameelsusest või ka halvas usus – püütakse serveerida, vaid kõigest ajajärku märkiv nimetus nagu antiik või keskaeg. See pole ka midagi revolutsioonilist. See post aeti püsti juba päris ammu, möödunud sajandil, ja leidub neidki, kes väidavad, et praeguseks oleme temast juba möödas, jõudnud mingi post-postini. Ent kuni ses küsimuses mingit vähegi üldisemat üksmeelt pole, jäägem konservatiivideks ja rääkigem alalhoidlikult postmodernsusest.

Mälu küsimuses iseloomustab meie aega üldine arusaam, et oma mälu võib petta, rääkimata teiste mälestustest, mis pealegi tihti omavahel vastuolus. Ajaloo vallas pole ühte vaieldamatult valitsevat ajalootõde, ühe õige ajaloo asemel on palju erinevaid. Komberuumi udusust arvestades pole vist liiast taas üle rõhutada ka ilmset: ainutõe puudumine ei tähenda kõigi tõdede, lugude või ajalugude absoluutset võrdust. Ikka on alust arvata, et mõned lood tõenäolisemad, tegelikkusega lähemalt seotud kui teised.





Kunsti, sealhulgas mängufilmi puhul ei pruugi tõde (kui seos tegelikkusega) olla põhiküsimus, kuid see pole ka päris tähtsuseta. Meie huvi selle vastu ilmutab näiteks sageli mängufilme avav tiiter väitega, et tegu on tõestisündinud looga. See annaks justkui kaalu, tõsiseltvõetavust.

Tarantino kui peenem poiss muidugi nii lihtsaid laiatarbetrikke ei kasuta. Tema taotleb tõsiseltvõetavust risti vastupidisel kombel, kunskoppi, rõhutades kujutatu fiktiivsust enam-vähem igal võimalikul postmodernil moel, millest põhiline on intertekstuaalsus, tekstidevahelised seosed. Filmisõber Tarantino omalooming koosneb valdavalt varasema kino ideist, motiividest ja stiilist, allusioonidest ja viiteist neile. Postmodernistina ta ei varja taaskasutust, vaid rõhutab seda teadlikult, isegi uhkelt. Seetõttu on tema loomingut meilgi peetud nii ilmseks paroodiaks, et selle sedastusega piirdumist saavat pidada kriitikute ametikretinismiks. Ärme siis piirdu.





Küllap tasuks algatuseks eristada paroodiat ja pastišši sel moel, nagu seda teeb ameerika mõtleja Fredric Jameson. Vahet maksab teha, kuna arenenud kapitalismi ehk hiliskapitalismi tingimustes on kultuur sedavõrd heterogeennne, nii paljudeks stiilideks ja koodideks killustunud, et kaovad valitsev ideoloogia ja norm, mida parodeerida. “Nagu paroodiagi on pastišš iseäraliku, isikupärase stiili jäljendus, keelelise maski kandmine, surnud keeles kõnelemine,” ütleb Jameson. “Ent see on säärase mimikrina neutraalne praktika, kus puuduvad paroodia madalad ajendid, kust on amputeeritud satiiriline laeng, kust puudub naer… Pastišš on niisiis tühi paroodia, pupillideta silmadega kuju.”

Teisisõnu: pastišš mitte niivõrd ei irvita ega pilka, kuivõrd lihtsalt imiteerib midagi. Teeskleb, simuleerib, on simulaakrum. Nagu historitsism arhitektuuris, mille heaks näiteks on siinmail Friedebert Tuklast vaid mõni aasta noorem Vasalemma mõisahoone. Ent kui tollal jäljendati arhitektuuris mingit kindlat, antud juhul gooti stiili, siis postmodernne arhitektuur võib jäljendada juhuvalikut ajaloolistest vormidest ja segada need peadpööritavaks eklektika-seljankaks, mida näeme üheksakümnendail Rannamõisa kerkinud niinimetatud Lollidemaal, või parema näitena Frank Gehry loodud Praha Tantsiva Maja hämmastavas koosluses ümbritseva ajaloolise hoonestusega.





Filmivallast toob Jameson postmodernse pastiši esindajatena välja seitsmekümnendate nostalgiafilme, mis koloniseerivad esteetiliselt viiekümnendaid ja kolmekümnendaid: Lucase “Ameerika graffiti”, Polanski “Chinatown” ja Bertolucci “Konformist”.

Ent kuivõrd pastišlikkus on üldine, lausa valdav postmodernistlik kunstipraktika, siis mis on Tarantino pastiši eriomadused lisaks fantastilisuse ja simuleerituse rõhutatult esiplaanile toomise? Ainuüksi tekstikeskne ja tegelikkusekauge klaaspärlimäng tsitaatide ja viidetega ei paistaks ju silma ega köidaks publikut kuigi kaua. Viidete, nimede ja seostega žongleerida pole teab mis kunst, seda oskab teine, nimetagem seda kuidas tahes – paroodiaks, pastišiks või austusavalduseks (hommage). Pelgalt selle najal kaugele ei seila, kui osav sa ka poleks.

Tarantino on seilanud ja köitnud. Tema pole teps mitte igaüks. Ta on üks tuntumaid tänapäeva režissööre, elav legend, kelle iga teos on sündmus, ja nii juba enam kui veerand sajandit.





See tähendab, et need filmid, või vähemalt kaalukas osa neist, toimivad või vähemalt on kunagi toiminud hoolimata sellest, et need ei räägi oma tsitaadirohkusele vaatamata justkui millestki, nagu on märkinud Juhan Raud, lisades, et nii “Vihane kaheksa” kui “Vabastatud Django” on vaid stiilsed kättemaksufantaasiad. Ja veel: “Mitte et kunsti peaks saama mingi allegooria võtmes lahti muukida, aga ülejäänud maailmaga võiks ju kuidagi siiski suhestuda.”

Tarantino ilmselt nii ei arva, sest seda suhet tuleb vaatajal tema uuemale loomingule vaat et jõuga külge pookida. No näiteks, et eks maailmas ole ju samuti pahad, rassistid ja natsid, ja oh seda lusti, kui neist ekraanil rupskeid ja rosoljet tehakse. Et küllap on autoril, kes kirjutab dialoogi rea “kärvake, natsitõprad!” süda õige koha peal või nii. Aga no mis suhe maailmaga see ka on. Soovide täitumine, Wunscherfüllung kõige lihtlabasemal kujul. Sitt purgis on sada korda elulisem, ütleb inimolemise ja universumi kohta märksa enamat – rääkimata koeralohistamisest või, taevas hoidku, “Tõest ja õigusest”, mille ärkamisaegse agroängiga meil ei pruugiks ju enam eriti pistmist olla, aga ennäe, võta näpust.





Raua sõnadele polegi palju muud lisada, kui et need kehtivad ka Tarantino ülejäänud selle sajandi filmide kohta, käesolev Hollywoodi-nostalgia kaasa arvatud. Ja et üksiti puudub neis kõigis arvestatavalt sidus, arenev ja pinget hoidev lugu. Seda asendab üsna juhuslike, lõdvalt seotud stseenide või episoodide ääretu tasapaks rida, mis tipneb lopsaka, uuskeeli öeldes eepilise vägivallaorgiaga. Üldjoontes video-tapamängu või klassikalise pornofilmi miinimumstruktuur.

Millest siis legendaarsus? Jah, Tarantino oskab stseene üles ehitada, valdab filmi pinda, nagu on nentinud Karlo Funk, kuid eks ole seegi oskus üha tavalisem maailmas, kus miljardeil, umbes igal kolmandal inimesel on filmimisvõimeline kaadervärk taskus. Samuti saab ainult nõus olla, et “huligaanlik ja vaimukas piiride rikkumine on Tarantino filmisarmi keskne joon”, ent seegi joon ilmnes pigem möödunud kui sel aastatuhandel.

Piire, niipaljukest kui neid filminduses üldse veel leidub, rikuvad juba ammu märksa lennukamalt teised, ütleme kasvõi Lars von Trier. Ja mis vaimukusse puutub, siis viidatud arvustuses käsitletud “Djangost” jäi meelde ainult üks tõepoolest naljakas stseen – kukluxklanlaste kimbatus peakottidega. Vähevõitu ligi kolmetunnise filmi kohta. Kunagi Tarantinost tublisti šnitti võtnud Martin McDonaghiga ei anna võrreldagi.





Tarantino kogu geenius avaldus üheksakümnendate alguses tema kahes esimeses autorifilmis “Marukoerad” ja “Pulp Fiction” ja mõnevõrra ka paaris samal perioodil kirjutatud stsenas, mille lavastasid teised. Sealt kogu tema legendaarsus.

1994. aasta maiks, kui “Pulp Fiction” Cannes’is esilinastus, oli Tarantino elutöö sisuliselt tehtud, ja vaata, see oli väga hea.

Kui ta oleks pärast seda palmiokstele puhkama ja pinsile jäänud, poleks me suurt millestki ilma. Edasi tulevad vaid järelmõtted, postskriptumid, mis kordavad tuima järjekindlusega mõnda sõna või lauset varem juba hästi ja põhjalikult ära öeldust, lisamata enam midagi vältimatult vajalikku. Sauruse korinad, nagu kirjutas Metallica kohta Alvar Loog käesoleva aasta kultuuriarvustuses, mis õiglases maailmas vääriks vähemalt Tuglase preemiat. Ja Tarantino puhul mitte kuigi kõbusad korinad.

Samas mõttes nagu Loog kirjeldab Metallicat ühe kuulajapõlvkonna biitlitena, on Tarantino tollesama X-põlvkonna Godard, ja “Pulp Fiction” on tema “Viimsel hingetõmbel”. Uus testament.

Sa muutsid kõik, Quentin, ja andsid kõik, mis suutsid anda. Mul polnud ükskõik, sind kroonib võit, ma teadsin kindlalt. Ent Võidust on nüüdseks veerandsada aastat möödas ja Teist Tulemist võime ootama jäädagi. Viimsepäeva laupäevani, nagu kord ja kohus. Erinevalt Godard’ist või isegi Metallicast pole Tarantino end märkimisväärselt taasleiutada suutnud, ei heas ega halvas. Ta kordab algusest lõpuni käidud teed.





Milles siis tema üheksakümnendate alguse rõõmusõnum seisnes? Juba mainitud aspektidest alustades: need filmid olid küll pastišid, kuid seejuures vaieldamatult toimivad ka iseseisvate teostena, mida saab nautida viiteaparatuuri süvenemata, allusioonidele mõtlemata, tsitaadiallikaid tuvastamata. Nostalgia: jah, kuid mitte konkreetse ajastu simulaakrum, vaid ajatu hüperreaalsus, mille muusikavaliku ja autode põhjal võiks paigutada autori lapsepõlve ja noorusse, kuue- ja seitsmekümnendaisse, kui mobiiltelefonid asja anakronistlikult kaasaja maailmaga ei seoks. Teravmeelsust tihedalt nii situatsioonides kui éricrohmerlikult argilobisevais dialoogides maast ja ilmast, Le Big Macist ja Madontsist.

Lugude lähtepunktid võisid olla teadlikult valitud võimalikult arhetüüpsed, lausa kulunud, aga lood ise olid tänu põhjalikult läbi komponeeritud, leidlikule esitusele köitvad. Need stsenaariumid ei püsinud ainult üksikstseenidel kui singlihittidel, vaid viisid vaataja sujuvalt ühest tugevast stseenist teise, ilma et tal jõudnuks igav hakata. Seda nii Tony Scotti lavastatud “Tõelise romansi” küllalt traditsioonilises sirgjoonelises kulgemises kui ka “Pulp Fictioni” iseenesest anekdootlikult lihtsate, kuid ootamatult tükeldatud ja ajalise järgnevuseta kokku segatud lugude põimingus (mis on ehk põhisüüdlane sajandivahetusel ja uue algul laialt möllanud hüperlink-filmide buumis).





Ja kui ühe evangeelse Tarantino maailma oma turjal kandva vaala nimi on Vaimukus, siis ülejäänud kaks on Ultravägivald ja Cool. Esimene neist on omamoodi julmuse teater, mis meid üles äratab, südant ja närve virgutab. Asjata põlgas julmusteatraal Antonin Artaud kino, mis mõrvab meid peegelpiltide ehk simulaakrumitega. Kui “kõik, mis tegutseb, on julmus”, nagu ta sedastas, ja enamik rahvast käib “kinos, estraadietendustel või tsirkuses, et rahuldada oma nälga vägivaldsete vaatemängude järele, mille sisus tal ei tule pettuda”, siis õnnestub kinol vast pareminigi kui teatril “meie vitaalsus tervenisti proovile panna, seada meid silm silma vastu kõigi meie võimalustega”.

Artaud’ eksitus võis tulla sellest, et tema aja, möödunud sajandi kolmekümnendate (üksiti Tukla "Väikse Illimari" kirjutamis- ja ilmumisaja) kinos oli julmus alles lapsekingades. Ultravägivalda polnud veel leiutatud, ei mõistena ega ekraanil. Kuuskümmend aastat hiljem, Tarantino tuleku ajaks oli see kenasti välja töötatud, kuid peavoolukinos veel äärmiste võimalusteni viimata vahend vaataja raputamiseks – seda eriti koostöös hävitava huumoriga, mida Artaud samuti vajalikuks pidas.

Kubricku eeskujul ajab Tarantino vaatajal juhet kokku ultravägivaldsete olukordadega – nagu näiteks kurikuulus kõrvalõikus või Samuel L. Jacksoni burgerimonoloog –, kus üksiti visatakse nalja ja ollakse otsatult cool.





Cool on üks angloameerika popkultuuri põhimõisteid, millel eesti keeles kuigi täpset vastet pole. Jahe, kõigutamatu, härimatu, äge, lahe, zen ja nõnda edasi, aga ennekõike vast kõnekeeles normaalne selle sõna tunnustavas mõttes: normaalne djuud, normaalne muusika. Ja too viimane – teisisõnu ootamatu vähetuntud taustalugude valik heliribal – on üks Tarantino tabamatu cooli põhilisi kehtestusvahendeid. Oli.

Sest uues filmis pole muusikavalik iseenesest paha, aga Quentini hiilgeaegadega võrreldes jääb ikkagi lahjapoolseks, liig ootuspäraseks nagu muudki komponendid. Vast meeldejäävaim hetk on Rollings Stonesi üldtuntud “Out of Time” - suuresti tänu sellele, et lugu kõlab režissööri eneseirooniana:

You're obsolete my baby
My poor old-fashioned baby
I said baby, baby, baby, you're out of time.

Sama irooniat kannab üks kahest peategelasest, Leonardo di Caprio mängitud vesternistaar, kel karjäär lõppemas ja pisar silmas mõttest, et ta pole enam oma ala parim, et ta on iga päevaga üha kasutum. Siin tundub kõlavat Tarantino sisehääl. Võib-olla on see tema kõige isiklikum film. Samas on see emomine ikkagi trafaretne ja veidi halenaljakas. Uncool pole Tarantino rida. Kuid ka tema cool on viledaks, peaaegu olematuks kulunud.





Brad Pitti kehastatud kaskadöör on küll igati cool, kuid sümpaatne eelkõige tänu Pitti sarmile. Kirjutatud on ta üpris ühemõõtmeliseks: lihtne prole, üle linna kõvamees, kelle puhkehetki sisustavad õlu, koer ja telekas. Tegelaskuju ainus intrigeeriv külg on see, et ta on tapnud oma naise, aga ruttu selgub, et seegi pole enamat kui nürivõitu Wunscherfüllung. Samuti nagu ihalev pilk teismeliste suunas, mis päädib küll ontlikult karske keeldumisega, kui ihad realiseeruma hakkavad.

Tarantinol pole siin suurt miskit tarka öelda ei kuuekümnendate, Hollywoodi, Charles Mansoni ega vägivalla kohta. Ta lihtsalt jahvatab sihitult nagu Simpsonite vanaisa Abe, põlastades jõudumööda noori, kuradi hipisid, nagu meil Mihkel Mutt või Viivi Luik niinimetatud lumehelbekeste põlvkonda. See kõik mõjub pastiši ja paroodiana halvas mõttes, eelkõige autoparoodiliselt.





Nõus Tõnu Karjatsega, et “Ükskord Hollywoodis” tekitab huvi Tarantino pastiši allikate – nende filmide vastu, mida ta imiteerib, aga õigupoolest pole selle huvi rahuldamiseks vaja ligi kolm tundi kinos passida. Võib lihtsalt ette võtta mõne tema lemmikfilmide nimekirja, neid on nett täis.

Kui aga on tahtmine ikkagi ära näha, mis miraakliga Tarantino sedakorda on maha saanud - sest iga ta oopus, olgu see milline tahes, on siiski sündmus, millest räägitakse -, siis piisab, kui vaadata “Hollywoodi” esimest kümmet ja viimast kahtkümmet minutit. Ülejäänud aja võib kodus edasi kerida või kinos silma looja lasta. See kõik pole karjuvalt halb, küll aga valdavalt keskpärane, veniv, nahkne ja igav.

Sa ei pea nii vaguralt leebesse öösse astuma, Quentin. Sul on veel võimalus. Do not go gentle into that good night.




Sirpi kirjutatud lugu.


"Ükskord Hollywoodis" kinodes: Forumcinemas, Apollo, Tartu Elektriteater: Hinnanguid: IMDB (8/10), Rotten Tomatoes (85%), Tauno Vahter / ERRTõnu Karjatse / ERR, Andrei Liimets / PM, Ragnar Novod / Kinoveebi podcast.