27. nov 2017

Anarhist kolooniast / Park Yeol / Anarchist from Colony

"Park Yeol" / "Anarchist from Colony", Lõuna-Korea 2017. Rež Lee Je-hoon. 129 min.


"Hakkame koos elama, ma olen ka anarhist," ütleb kangelanna algatuseks äsja kohatud kangelasele, võites kohe ka minu kui vaataja südame. Peagi peavad mõlemad tegelased juba seltsimeeste rakukesega koosolekut ja arutavad tegevuskava, hääletades, kas anda kere peale žurnalistile, kes on sotside kohta halvasti öelnud. Otsustatakse anda.

Terve see film on nagu meie viimasel ajal suurtel kiirustel ja hulgakaupa kapist väljuvate uus-antikommunistide ärritamiseks loodud. Kujutan elavalt ette, kuidas vahvad valgekaartlased Koppel, Hõbemägi ja Espak seda nähes ja koreakeelset "Internatsionaali" kuuldes näost kaameksid läheksid ning koos filmi põhipaha, varbavahedeni õela jaapani ministri Mizuno Rentarōga röögataksid: "Kuradi kommarid, nad on kõikjal!"

Filmi tegelased eesotsas nimikangelase, anarhist Pak Yeoliga on reaalsed ajaloolised kujud. Korea immigrantide massiline tagakiusamine ja tapmine Jaapanis ning muud sündmused, millest jutt, on valdavalt tõepoolest toimunud. Kuid traagilisest lähtematerjalist hoolimata pole "Anarhist kolooniast" mingi masendav katkuhauas sobramine, vaid pigem kerge, hoogne ja rõõmsameelne lugu armastusest, anarhiast ja võimudega ülbitsemisest. Kuigi põhiliseks tegevuskohaks on vangla, on lugu üpris nunnu, romantiline ja optimismi sisendav, nii et raske on pahaks panna liigset pikkust, pakse värve, suhtelist lihtsakoelisust ja melodramaatilisi võtteid.

Sest kõigest hoolimata mõjub "Anarhist kolooniast" hea näitena sellest, kuidas ajalugu valulemata ja värske pilguga käsitleda, minetamata seejuures ei infot ega ideoloogilist sõnumit. Samuti äsja festivalil esilinastunud "Igiteele" mõeldes tundub, et meie kandi filmitegijail oleks ses vallas korealastelt üht-teist õppida.



"Anarhist kolooniast" Pöffil. Hinnanguid: IMDB (7/10).

19. nov 2017

Stalini surm / The Death of Stalin

"The Death of Stalin", Prantsusmaa-UK 2017. Rež. Armando Iannucci. 107 min.


Poliitika on ammendamatu koomika-allikas ja huumori kool. Mitte ainult Trumpi puhul, vaid päris tihti tundub, et poliitikute suurim, ehk isegi ainus vaieldamatult positiivne roll ongi naeruväärsus ja pilkeobjektiks olemine. Nende kallal on hambaid teritatud läbi aegade ja poliitnaljast pole kusagil maailmas puudust. Konkurents on tihe, kvantiteedi kuhjumisest sünnib omajagu ka kvaliteeti, mille taustal silma paista pole lihtne. Šotlasel Armando Iannuccil on korda läinud juba aastakümneid tipus püsida. Teravamat, tihedamat ja lustakamat poliitsatiiri kui tema loodud BBC komöödiasari "The Thick of It" ning selle järglased - mängufilm "In the Loop" ja HBO komöödiasari "Veep" - annab otsida.



Iannucci leivanumber on permanentne kriis ja kaos võimukoridorides, pidev tulekahjude tõrjumine ja sitt ventilaatoreis, mida küünilised poliitmanipulaatorid üritavad energiliselt kontrollida ja siluda, räusates ja ropendades värvikamalt kui voorimehe vanaema. Macchiavelli ja Rain Rosimannus on nende kõrval idealistlikud noored särasilmad-maailmaparandajad. Intrigeeritakse nagu "House of Cardsis", aga nalja saab ka palju.

Türanni kõngemise järel nõukogude ladvikus tekkinud võimuvaakum oleks nagu ideaalne Iannucci materjal. Ja milline koomiline driimtiim on osadesse värvatud! Ei jõua üles lugedagi, mainin ainult kolme: Michael Palin (Monty Python), Paul Whitehouse (Fast Show) ja Steve Buscemi (mis iganes Tarantinost Coeniteni).

Kõlab nagu intergalaktilise edu retsept. Mis saaks viltu minna?



Saab see, et nii ideaalsete eelduste puhul on pettumus käbe tulema. Tulemus peaks ju ka ideaalne olema, aga tundub kuidagi... leige ja lahjavõitu. Vaatajale, kel vähegi eelteadmisi Iannuccist ja nõukogude ajaloost, pole "Stalini surmal" märkimisväärseid üllatusi pakkuda.

Kui "The Thick of It" oli justkui samm edasi BBC kaheksakümnendate sarjast "Yes Minister!", toimis selle kaasajastatud, uue sajandi versioonina, siis "Stalini surm" mõjub pigem sammuna "Yes Ministerist" tagasi. Siin on kerget, aga tuntavat tarbimiskuupäeva ületamise ja tolmu maitset.

Nii "Yes, Ministeris" kui Iannucci varasemais töis oli ühelt poolt poliitintriigide võlli keeramist, teisalt aga rippus pidevalt õhus ka küsimus, kas asjad võimukoridorides mitte enam-vähem sedamoodi ei käigi. Mõnes mõttes sarnane naljakas-sest-tõsi-efekt nagu NO-teatri poliitprojektide puhul. Iannucci tegelased tundusid korraga nii koomilised kui ka tõepärased. "Stalini surmas" napib aga mõlemat aspekti. Stalinismi ja nõukogude riigi tegelikku verist absurdi Iannucci ületada ei suuda, ajalugu päris pea peale keerata ei söanda ning tegevus ja tegelased kipuvad jääma pelkadeks karikatuurideks. Mõnigi neist tüüpidest - näiteks Simon Russelli Beria ja Jason Isaacsi Žukov - on päris tore, aga ühtegi "Thick of Iti" Malcolm Tuckeri mõõtu monumentaalset sotsiopaatilist tornaadot pole. Ja rabavat ropendamist napib, mis on slaavi kunstrõveduste võlumaailmale mõeldes lausa kurb.



Iannucci koperdab siin kergelt samale rehale, millele varem on kahe jalaga hüpanud Chaplin ja Sacha Baron Cohen oma diktaatoritega. Veits liiga suur tükk on ette võetud. Eks verise ja sadistliku türannia üle olegi raske tõepoolest naljakat nalja heita, eriti kui selle õnnetud ohvrid ka kaadris hoida nagu siin.

Otseselt paha komöödia "Stalini surm" ju pole, aga hõiskama ka ei pane. Klassi priimuse, üldise lemmiku ootuspärane, ontlik, kuid säratu sooritus. Nagu iPhone 8.




"Stalini surm" Pöffil. Hinnanguid: Andrei J. Liimets (4.5/5), IMDb (7.7/10), Rotten Tomatoes (97%).

18. nov 2017

Hooldusõigus / Jusqu'à La Garde / Custody

"Jusqu'à La Garde" ("Custody"), Prantsusmaa 2017. Rež. Xavier Legrand. 93 min.


Minu jaoks üle aastate esimene Pöffi seanss ja kohe täistabamus. Screen Internationali kriitikute valik toimis taas. "Hooldusõigus" on nii raju, et ma isegi ei tea, kas söandan seda kellelegi soovitada. Kohe tuli meelde, miks tasub festivalidel käia - saamaks lahti tüdinud tundest, et kõik on juba nähtud, et tõesti suurtest filmielamustest saab rääkida ainult minevikuvormis.

Lühidalt võiks "Hooldusõigust" kirjeldada argidraama-katastroofipõnevikuna suhete kokku varisemisest. Abielude, ka lastega abielude lõhkiminek on igapäevane asi, kui ränk see igal üksikjuhul asjaosalistele ka poleks. Ometi mõjus "Hooldusõigus" mulle õõvastavamalt kui ükski pärisõudukas mäletamatuist aegadest saati. Vägev, raputav elamus, inimlikult puudutav, aga seda selles mõttes nagu veoauto alla jäämine on puudutus.



Pean end suhteliselt karastunud filmivaatajaks, aga Xavier Legrand suutis mul füüsiliselt närvi püsti ajada ja klombi kurku tõmmata. Saavutus on seda hämmastavam, et lavastaja ja stsenaristina on mees debütant. Ta ei näita midagi visuaalselt võigast, ta ei lähe ka ekraanivägivallaga šokeerimise kui lihtsama vastupanu teed. Selle asemel kruvib ta pinget ja ohutunnet tasapisi, vaoshoitud vahenditega lausa talumatuisse kõrgustesse.

Ralf kritiseeris feissis, et liiga lihtne lugu, midagi ei juhtu. Ma leian, et tõhusalt töötab see lugu just tänu minimalismile. Raske ja valus vaatamine on see elulise ja psühholoogilise realismi tõttu. Just nii kaovadki piirid, sellistesse kuristikesse laskuvadki inimesed ja nende suhted. Nii võib päriselt juhtuda ja juhtubki, ka meil siin ja praegu.



Seetõttu tasuks "Hooldusõigust" vaadata kõigil, kes suhtevägivalla teemadel sõna võtavad - mitte kui lahendust, vaid kui illustratsiooni problemaatika teadvustamiseks. Eelkõige muidugi neil sel teemal häälekail enda konservatiivideks pidajail nagu näiteks pruunparteilased, kes hääletasid hiljuti riigikogus perevägivalla ohjeldamisele suunatud Istanbuli konventsiooni vastu, põhjendades seda absurdse väitega, et meil perevägivalla probleemi polevat, tegu olevat islamimaailma murega. Tolle jutu juurde võiks "Hooldusõiguse" euroopaliku lahkumineku kõrvale vaadata Asgar Farhadi "Naderi ja Simini lahkuminekut", mis näitab võrratult kultuursemat lahutust ja suhteprobleemide lahendamist Iraanis. Aga noh, las see praegu jääda.



Teiseks meenus Hooldusõigust" vaadates veel üks suurepärane, suuresti erinev, kuid omal kombel emotsionaalselt sama mõjuv film: Dardenne'ide "Jalgrattaga poiss", kus samuti peategelaseks väljapääsmatus olukorras väike poiss.

Ja kolmandaks sisulise puutepunktita Aronofsky "Ema!" - omaette võetuna huvitav ja värskelt rokkiv eksperiment, mida oli lõbus vaadata. Legrand'i brutaalse efektiivsuse ja sihikindla meisterlikkuse kõrval paistab "Ema!" aga tõsiseltvõetav nagu vahukomm ränikivi kõrval - kallis, hoolega nikerdatud, kuid tarbetu ekstsentriline nipsasjake kaminasimsil, kaugel sellest, et olla aasta tipp.

"Hooldusõigus" on mu silmis peaaegu laitmatu. Kes julgeb, see vaatab.




Pikemalt sellest filmist.

"Hooldusõigus" Pöffil. Hinnanguid: Ralf (6/10), IMDb (7.7/10), Rotten Tomatoes (94%).

16. nov 2017

Pilk Pöff 2017 kavale

Kosmos on teadupärast peadpööritavalt, hingematvalt suur. Nagu Douglas Adams kirjutas: sa võid arvata, et apteek on kaugel, aga kosmosega võrreldes on see tühi-tähi. Kosmos on nii suur, et käib inimesele igas mõttes üle jõu. Sestap olemegi vaikselt loobunud unistusest vallutada ilmaruum ning keskendunud jõukohasemaile ülesannetele nagu võltsuudiste tootmine ja kommenteerimine.

Pöffi kava on veidi väiksem kui universum, aga ka sellest mingi ülevaate saamine ja vaatamisvalikute tegemine kipub olema inimvõimeid ületav ettevõtmine. Tänavu üritasin üle mitme-setme aasta südikalt minna sinna, kuhu kellegi jalg pole varem astunud, ja uurida, mis pimeduses peidus. Siit aruanne.



Järgnev pole mitte soovitusnimekiri, vaid asjad, mis pakuvad mulle endale huvi, mida tahaks ise vaadata, inshallah. Ette näinud pole ma uutest Pöffi filmidest suurt midagi - täpsemalt olen näinud ainult kolme asja, mis peaksid kõik peagi ka festariväliselt meie kinolevisse jõudma:
  • ARMASTUSETA (Нелюбовь / Loveless, Venemaa 2017). Vene autorikino suurkuju Andrei Zvjagintsevi viies teos on mõnevõrra ootuspärasem ja skemaatilisem emakese Venemaa allakäigu portree kui eelmised ("Jelena", "Leviaatan"), kuid siiski ilus eepika, väärib vaatamist. Žürii preemia Cannes'ist. Viiteid: Pöff / Sõprus / Wiki.
  • FANTASTILINE NAINE (Una Mujer Fantástica / A Fantastic Woman, Tšiili 2017). Kurb lugu noorest transseksuaalist, kelle eakas armastatu ootamatult sureb. Mumst mõnevõrra plakatlik, mitte nii vahvalt vahetu ja veenev kui Sebastián Lelio eelmine film, vananeva naise armastuse-otsinguist rääkinud "Gloria", aga kriitikud üldiselt kiidavad. Berlinale Hõbekaru. Viiteid: Pöff / Wiki / IMDb / Rotten Tomatoes (93%).
  • IGITEE (Ikitie / The Eternal Road, Soome-Eesti-Rootsi 2017). Antti Tuuri romaani põhjal vändatud ajalooline melodraama Ameerikast heas usus Stalini-aegsesse Nõukogude Liitu kommunismi ehitama tulnud soomlastest. Kahjuks on huvitav teema filmiks vormistatud üpris pateetilise kitšina. Päris nii kohutav sült kui Antti Jokise "Puhastus" see pole, aga ega palju puudu ka ei jää. Viiteid: Pöff.
Vanemast nähtud stuffist mainiks ära Flandria fookuse raames näidatava Michaël R. Roskami kriminulli HÄRGA TÄIS (Härjapea / Bullhead / Rundskop, Belgia 2011), mis küll millegagi meelde ei jäänud, nii et tänavuse Pöffi avafilmina näidatava Roskami uusteose VÕIDUSÕITJA JA VÕLLAROOG (Le Fidèle / Racer and the Jailbird) osas ma teab mis suuri lootusi ei hellitaks.



Traditsiooniliselt on vaatamismaterjali valikul üpris vähe abi Pöffi ametlikest programmidest ja äärmiselt kõikuva tasemega sünopsistest, mis jutustavad kohati filme ümber lõpustseenini välja. Nagu ikka, on siin üks erand: alati saab loota Screen Internationali kriitikute valikule, mis sisaldab ainult pärjatud ja tähelepanuväärt kraami. Siit on juba jutuks olnud Zjagintsevit ja kuulsa mehhiklase Guillermo del Toro VEE PUUDUTUST (The Shape of Water) ka meie kinolevisse oodata, ülejäänuid vaevalt küll. Mulle tunduvad neist eriti huvitavad:
  • FOKSTROTT (פוֹקְסטְרוֹט‎‎ / Foxtrot, Iisrael 2017), mille režissööri Samuel Maoze "Liibanon" on üks paremaid sõjafilme, mida kunagi näinud olen. "Fokstrott" sai Veneetsias teise koha (žürii preemia e Hõbelõvi). Viiteid: Pöff / Wiki / IMDb / RoTo (100%).
  • HOOLDUSÕIGUS (Jusqu'à la garde / Custody, Prantsusmaa 2017). Xavier Legrand'i draamale on jagatud terve posu auhindu, sealhulgas parima debüüdi ja parima režii preemiad Veneetsiast. Viiteid: Pöff / IMDb / RoTo (85%).
  • SUVI 1993 (Estiu 1993 / Summer 1993, Hispaania 2017). Carla Simón Pipó lugu orvuks jäänud tüdrukust. Hulk auhindu, muuhulgas Berlinale parim debüüt. Viiteid: Pöff / Wiki / IMDb / RoTo (100%).


Ülejäänud kavast püüavad esmajärjekorras pilku muidugi elavad klassikud ja muidu kõvad tegijad. Meie levitajate, eelkõige Hea Filmi ja Musta Käe kiituseks nentigem, et suur osa neist filmidest on ka festivalijärgselt varem või hiljem meie kinolevvi tulemas, nii et kui kannatust jagub, pole otsest põhjust neid tingimata just Pöffil vaadata. Esmalt olgu siiski mainitud stuff, mille siinseisse kinodesse saabumine on alles küsitav või vähetõenäoline:
  • TUNDMATU SÕDUR (Tuntematon sotilas / The Unknown Soldier, Soome 2017). Kolmas ekraniseering Väinö Linna klassikalisest Jätkusõja-romaanist, režissööriks Aku Louhimies ("Paha maa", "Vuosaari"). Soomes aasta hitt ja üle aegade suurim avanädalavahetus, nii et paneksin tegelikult imeks, kui see meie kinolevvi ei jõuaks. Aga esialgu pole jõudmise kohta andmeid. Viited: Pöff / IMDb / Wiki.
  • PIDU (The Party, UK 2017). Inglise veteranlavastaja Sally Potteri ("Ginger ja Rosa") komöödia on pälvinud paar väiksemat auhinda ja kriitikute pea üksmeelse heakskiidu. Viited: Pöff / Wiki / IMDb / RoTo (93%).


Edasi kuulub tõenäoliste kinolevvi mittejõudjate hulka paar säärast nime, kelle kätetöö puhul on raske ette arvata, kas see ka vaadata kannatab, aga ega neid mesilinnukesi ei või iial teada:
  • ÜHE VÄIKESE FILMISTUUDIO TÕUS JA LANGUS (Grandeur et décadence d'un petit commerce de cinéma, Prantsusmaa-Šveits 1986) on uue laine käilakuju Jean-Luc Godard'i panus prantsuse riigiteles kaheksakümnendail linastunud kriminullide sarja ja karta võib, et säärasena pigem kurioosum kui hädavajalik vaatamine. Telefilm on valminud 1986, mitte tänavu nagu Pöffi kodukas väidab. Viiteid: Pöff / IMDb.
  • VAGURAKE (Лагідна / Кроткая / A Gentle Creature, Prantsusmaa-Saksamaa-Holland-Leedu 2017). Ukrainlase Sergei Loznitsa esimene mängufilm ("Minu õnn" / "Щастя моє") säras oma laastavas kaamoses ja misantroopias võimsalt, teine ("Udus" / "У тумані") mitte nii väga. Kolmandas Dostojevski kallale minek äratab kerget umbusku. Viiteid: Pöff / Wiki / IMDb / RoTo (68%).
  • RAEVUKAS JÄRELMÄNG (Outrage Coda, Jaapan 2017). Need ajad, mil ülem-yakuza Takeshi Kitano nimi oli kindel kvaliteedimärk, on vist küll ammu möödas, a mine tea. Viiteid: Pöff / IMDb / Wiki.


Ja jõuamegi nende tegijate-hittideni, mis festivalijärgselt kinno tulemas. Arvata võib, et need müüvad ka Pöffil mehemoodi, nii et kui tahta need festivalil ära näha, tasub varakult pileteid varuda.
  • ÕNNELIK LÕPP (Happy End, Prantsusmaa-Austria-Saksamaa 2017). Vana hea Michael Haneke, Austria inimvihkajate kuningas. Viiteid: Pöff / Wiki / IMDb / RoTo (65%).
  • STALINI SURM (The Death of Stalin, UK-Prantsusmaa 2017). Šotlase Armando Iannucci käe alt on varem tulnud energilise ja ropu poliitsatiiri pärlid "The Thick of It", "Veep" ja "In the Loop". Ja Hruštšovi mängib siin Buscemi. Viiteid: Pöff / Wiki / IMDb / RoTo (97%).
  • SUGUPOOLTE HEITLUS (Battle of the Sexes, USA 2017). Spordifilm, kuid autoreiks Jonathan Dayton ja Valerie Faris ("Little Miss Sunshine"), peaosades Emma Stone ja Steve Carell. Viiteid: Pöff / Wiki / IMDb / RoTo (84%).
  • KOLM REKLAAMTAHVLIT LINNA SERVAS (Three Billboards Outside Ebbing, Missouri, USA-UK 2017). McDonaghi-vennaste teravmeelsusele võib kindel olla. Selle filmi taga on neist noorem, Martin ("In Bruges", "Seven Psychopats"). Hulk auhindu. Viiteid: Pöff / Wiki / IMDb / RoTo (95%).
  • REIS HISPAANIASSE (The Trip to Spain, UK 2017). Staažika briti eksperimenteerija Michael Winterbottomi toodang on üsna kõikuva tasemega, kuid tema reisi-sitcomi eelmised hooajad - "The Trip" ja "The Trip to Italy" - pakkusid igati muhedat kerget loba-meelelahutust. Viiteid: Pöff / Wiki / IMDb / RoTo (85%).


Mõistlik inimene - ei väida, et ma ise säärane olen - pööraks muidugi jutuks olnud staaridest rohkem tähelepanu neile auhinnatud filmidele, mida siinseis kinodes edaspidi enam näha ei pruugi saada. Näiteks:
  • ABRILI TÜTRED (Las Hijas de Abril, Mehhiko 2017). Mehhiko lavastaja Michel Franco on mu silmis heas kirjas sestsaati, kui nägin tema vägevat koolikiusamise- ja kättemaksudraamat "Pärast Luciat". Tema uus film sai Cannes'is Un Certain Regard programmi žürii preemia. Viiteid: Pöff / Wiki / IMDb / RoTo (60%).
  • ÕNNISTATUD MAA (God's Own Country, UK 2017). Stsenarist-režissöör Francis Lee debüüt on veel üks film Screeni kriitikute valikust. Hunnik priise. Viiteid: Pöff / Wiki / IMDb / RoTo (99%).
  • MONTPARNASSE BIENVENUE (JEUNE FEMME) (Prantsusmaa-Belgia 2017). Samuti Screeni valikust. Debüüdipreemia Kuldkaamera Cannes'ist lavastaja Léonor Sérraille'le. Viiteid: Pöff / Wiki / IMDb / RoTo (100%).
Pärjatud ja seeläbi huvipakkuvaid asju on muidugi veel palju - "Solvang", "Hannah", "Proua Hyde", "Lähedus", "Lepitus" ja nõnda edasi.

Rääkimata sellest, et tahaks näha veel venelasi (näiteks "Paganad" ja "Arütmia"), skandinaavlasi ("Talvevennad", "Energiajook"), korealasi ("Anarhist kolooniast", "Taksojuht"), vietnamlasi ("Isa ja poeg"), taisid ("Samui laul", "Palvetaja enne koitu"), hindusid ("Armastus ja Shukla", "Buddha.mov"), aga ka dokke ("Kuningas Cnut"), jänkide bollivuudismi ("Basmati Blues") ja veel igasugu värki. Kuid kõike muidugi ei jõua vaadata ega isegi siinkohal üles lugeda.



Selle asemel juhin lõpetuseks tähelepanu ära ühele kavva peidetud vanemale haruldusele. Sõpruse kevadisel Bukowski-filmide retrospektiivil oli saal nii puupüsti rahvast täis, et osa kirjandusest, filmindusest, alkoholismist ja porduelust huvitunuid jäigi vist ukse taha. Tookord näidati suurel ekraanil ära kõik siiani vändatud Bukowski-mängukad peale ühe. Pöff täidab selle lünga - Flandria fookuse raames linastub PÖÖRANE ARMASTUS (Crazy Love, Belgia 1987). Proosit!

Lisalugemist Pöff 2017 kava teemal: Soprano (Filmidest ja muusikast), Ra Ragnar Novod (Delfi Kinoveeb), Andrei J. Liimets (Maaleht).