9. aug 2018

Anname tuld! Utøya, 22. juuli

“Utøya, 22. juli”, Norra 2018. Rež. Erik Poppe. 90 min. // Sirpi kirjutatud lugu.


Seitse aastat tagasi tappis paremäärmuslane Anders Behring Breivik kahe terroriünnakuga Oslos ja selle lähedal Utøya saarel 77 inimest ja vigastas sadu. Esimeses neist sündmusist tehtud mängufilmis “Utøya, 22. juuli” näitab Erik Poppe saarel üle tunni kestnud tapatööd reaalajas põgenevate ohvrite vaatenurgast, jälgides väga lähedalt ühte tüdrukut. See vahetu kohalolu tunne, mida Poppe dokumentaalsust taotlev realism on mõeldud looma, ei ole mugav, ei ole olukord, kus keegi ihkaks viibida. Hiljuti kirjutasin siin “Pärilikust” – selle lavastaja Ari Aster annab vaatajale žanrifilmi raamistiku, millele toel too saab hiljemalt filmi lõpuks kogu õuduse kenasti sildistatud horrorisahtlisse pakkida, sinna jätta ja unustada. Korraks võib jube olla, aga see on ju kõigest film.

Poppe karm dokuminimalism ei paku midagi säärast – ei mingit leevendust harjumuspäraste dramaturgiliste või kunstiliste kaunistuste näol. Nagu rünnaku ohvreil pole väiksel saarel mõrvari eest kuhugi peitu pugeda, pole “Utøya” vaatajal pääsu teadmisest, et ta näeb tegelikku tragöödiat. See tõeline, leevendamata, pealtnäha kunstiliselt töötlemata traagika ei mõju katartiliselt, vaid pigem traumaatiliselt, templina mällu. “Päriliku” seansil kõkutas osa noort publikut filmi kulmineerudes, stseenide üha horrorlikumaks muutudes alatasa valjusti naerda. Võimalik, et see oli närviline reaktsioon kõheduse peletamiseks, ekraanil toimuvast distantseerumiseks. “Utøya” puhul ei kujutaks publiku naeru hästi ette.



See ei tähenda loomulikult, et võimalikke reaktsioone saaks olla vaid üks. Eks iga kunstiteose mõju vastuvõtjale sõltu alati suuresti vastuvõtjast ja nii julgelt omanäolise filmi puhul eriti. Võtame näiteks siinsete arvustajate seinast seina ulatuvad reaktsioonid: kes peab filmi vajalikuks ja mõjuvaks, kes pigem või üldse mitte. Viimaste puhul paistavad kõhklusi tekitavat nii Poppe ebaharilikud vormivalikud – üksainus käsikaamera, üksainus terve filmi pikkune monteerimata võte – kui ka kujutatud sündmuste suhteline värskus. Heidetakse ette kunstilise üldistuse, kunstilise eesmärgi puudumist; küsitakse, kas polnud liiga vara neist sündmustest filmi vändata. Hendrik Alla tundub olevat oodanud traditsioonilisemat struktuuri ja teemakäsitlust, rohkem mõrvarit ja taustainfot, ning põrutab otse, et seda filmi poleks üldse pidanud tegema.

Eks me kõik, kriitikud ja mittekriitikud, lähtu kunstielamuste hindamisel eelkõige oma emotsioonist, mis ei ole kuidagi vaieldav ega vaidlustatav. Kui meeldib, siis meeldib, kui ei, siis ei; tundus köitev, järelikult ongi köitev; tundus igav, järelikult ongi igav. Aruteluruumi justkui ei jää, kuivõrd ühelgi argumendil pole jõudu panna kedagi oma maitseotsusest taganema. Aga miks peakski? Dialoogiks piisab, kui saame erinevaist maitseotsustest lähtuvaid ja neid põhjendavaid argumente kõrvutada. Säärane arutelu on meie avalikus filmiretseptsioonis suhteliselt harv luksus, vähemalt välismaa filmide puhul. Oleks patt juhus kasutamata jätta.



Esiteks – tundub, et üldjuhul on mõttekas võtta asju sellena, mis nad on, selmet heita neile ette, et nad pole seda, mis nad ei ole ega püüagi olla. Vladislav Koržets ütles kunagi umbes nii: tahta, et oleks kuidagi teisiti kui on, on omane neile, kes pole võimelised mõistma, et on nigu on. Filmide puhul võiks sellest lähtudes proovida arvestada teose sisemise loogika ja sihiga. Kunstilise valiku ja eesmärgi osas ei näe ma “Utøyas” midagi juhuslikku ega usu, et film kukkus säärane välja, kuna Poppe ei osanud teisiti. Kas me Malevitši musta ruutu vaadates nuriseme, et pildi alumisse nurka pole üksildast kukekest maalitud või servale taustalugu prinditud? Enamasti vist mitte.



“Utøyas” näen ma samasusugust läbimõeldud kontseptuaalset tervikut, mille tugevus seisneb paljuski just minimalismis, loobumistes: muusikast, tavapäraseist jutustamisvõtteist, mõrvarikesksusest, näpuga näitamisest. Nõus, et filmi vorm ja temaatika toovad loomuliku võrdlusena meelde Gus Van Santi koolitulistamise-draama “Elevant”, kuid autorite sihid tunduvad olevat päris erinevad, kui mitte lausa vastandlikud. Van Sant rõhus terve oma tõsielusündmusist tõukuva surmatriloogiaga, kuhu kuulus ka “Elevant”, pigem eksistentsialistlikule tühjusele, absurdimaigulisele võõritusefektile.

Triloogia kõigi kolme filmi pinge ja mõju seisnes eelkõige traagiliste sündmuste häirivas kontrastis ükskõikse, külmalt emotsioonitu pilguga, mis inimputukate tegevust ja kannatusi justkui igaviku seisukohalt jälgib. Poppe seevastu paistab esmapilgul sarnase dokumentalistliku võttestiku abil taotlevat just võimalikult suurt emotsionaalset kaasatust ja lähedust, vähimagi distantsi puudumist ohvritega. On imetlusväärne, et ta suudab seda nii valusa teema puhul teha sentimentaalsusse ja pateetikasse libisemata. Arusaadav muidugi, et vaataja tunneks end paremini mõrvari võimukas või jumala mõnusas positsioonis ning et tal võib tekkida soov sunnitud lähedusele sõrad vastu ajada.



Teine joon, mis Poppet ja Van Santi ühendab, on vaataja usaldamine tähendusloome asjus. Hollivuudlikult (näiteks spielberglikult) puist, punaseks pintseldatud ümarat lugu ja sõnumit ning moraalilugemist väldivad mõlemad. Poppel ei puudu kahe peategelase tausta tutvustamine ega kunstilised kujundid, kuid need on ootamatult paigutatud ja delikaatselt üle rõhutamata jäetud. Tänu sellele ei mõju kujundid pealetükkivalt, vaid loomulikult ja ühtlasi saavad ehk tõhusamalt esile tõusta.

Säärased kujundid on troostitu ilma ja kohutava sündmustiku taustal ainsa helge värvilaiguna esinev kollane jope ning vaiksel, murduval häälel enda ja kaaslase lohutuseks lauldud sõnad: “Su sees on pimedus, mis võib panna su end tühisena tundma... Aga mina näen su tõelisi värve, mis säravad sellest läbi... ära karda neid näidata.” Üldtuntud, lõputult käiatud hitt ootamatus kontekstis, mis laseb selle sõnumit uue nurga alt paista. Valgus ja pimedus, hirm ja julgus, täiuslik armastus ja selle vastand – kui suurt või millist kunstilist üldistust veel vaja?



Teiseks, mis puutub õigeaegsusse: aeg peab ilmselt seitsme aasta taguste juulisündmuste käsitlemiseks küps olema, sest tänavu oktoobris valmib samadest sündmustest veel üks, kordi suurema eelarvega mängufilm – Paul Greengrassi “22. juuli” (eelmine tööpealkiri “Norra”). Kõigil, keda Poppe nägemus ei rahulda; kõigil, kes tahaksid teistsugust filmi ja rohkem Breivikku, on küllap põhjust rõõmustada. Inglane Greengrass on terroriteemal vana kala, kes on muuhulgas vändanud vahest siiani parima 9/11-mängufilmi “United 93”. Pole põhjust oodata, et ta seegi kord lati alt läbi libiseks ja on hea meel tõdeda, et tema filmi näitetrupp koosneb norrakaist. Kuid see, et norralaste enda käsitlus oma lähiajaloo jubedaimast sündmusest linastub varem kui kellegi teise oma, tundub küll ainult õiglane. Ses mõttes ei valminud “Utøya” mitte liiga vara, vaid peaaegu viimasel hetkel.

Kolmandaks, mis puutub nii eesmärki kui õigeaegsusse – mõlema osas tasub panna tähele filmi lõpus tegevuse lõpule järgnevaid tiitreid, eriti just viimast neist. See võib kärsitumal, saalist lahkuma kiirustaval vaatajal märkamata jääda ja võib jääda segaseks sellele, kes ei loe ingliskeelset originaaltiirit, vaid vigaseid eesti-vene subtiitreid (nukker, et Estinfilm nii ebakommertsliku filmi maaletoomise tänuväärt saavutust nii täbara tõlkega õõnestab). Kohendatud tõlkes ütleb see tiiter: “Paremäärmuslus kasvab Euroopas ja terves Läänemaailmas. Terroristi arusaam sellest, kes on vaenlane, elab edasi, ja säärased vaated on tõusuteel.”



Van Santi terroridraama pealkiri viitas elevandile, keda pimedad käsikaudu uurides kirjeldavad, kes kuidas: saba katsuja nöörina, londi katsuja voolikuna, jala katsuja sambana. See tähendamissõna inimliku perspektiivi paratamatust piiratusest ja erinevate, võib-olla ka ühitamatute vaatenurkade paljususest kirjeldab hästi meie suhet kõigega siin ilmas, olgu tegu massimõrvade või kunstiteostega nagu “Utøya”. Jutuks olnud viimase tiitriga seoses aga paistab meil siin tegu olevat veel ühe elevandiga – elevandiga elutoas, kui inglise idioomi kasutada. Asjaga, millesse me vähemalt selle filmi retseptsiooni põhjal otsustades paistame eelistavat mitte süveneda: meie seosed Breiviku, tema tegude ja vaadetega siin ja praegu.

Ilmselt kõige üldlevinum viis tema hirmutegusid selgitada on sildid hull ja nats. Massimõrv, mille ohvreiks olid peamiselt lapsed, on küllap valdava enamiku inimeste jaoks puhas kurjus, mida vähemalt avalikult ja oma nime all naljalt keegi heaks ei kiida. Hull ja nats on kaks käepärast silti, mille abil projitseerida see kurjus endast ja normaalsusest (mille mõõduks peame enamasti ennast) võimalikult välja, fundamentaalsesse teistsugususse. Aga kas see enesekaitsemehhanism toimib ka siis, kui teame, et kumbki neist siltidest ei vasta tõele?


Kui psühhiaatriline ekspertiis on tunnistanud Breiviku süüdivaks, siis pole mõtet küsida, kuidas on lood tema vaimse tervisega tegelikult. Vaimse tervise tegelikkus on aredate piirideta spekter, psühhiaatria pole kaugeltki täppisteadus, psühhiaatreil võib olla kardinaalselt erinevaid arvamusi, on ka antud juhul. Pole aga mingit kohtuekspertiisist kõrgemat instantsi, kes saaks siin esitada rahustava Lõpliku ja Tegeliku Tõe, et oli ikka vaimuhaige küll. Ei, minu lugejast vend, silmakirjalik vend – Breivik polnud hull, polnud fundamentaalselt erinev, teisest liigist olend, kellega tavainimestel pole miskit pistmist. Ka see koletis on meie ligimene, kaim ja vend. “Üks meie seast”, nagu kinnitab vahest tuntuima ja tunnustatuima temast rääkiva dokumentaalraamatu pealkiri. Sestap võibki Hannibal Lecteri isik meile tunduda väga huvitav, tema poolt tõurastatud voonakeste vaikimine aga igav ja isegi ebavajalik.



Elulisemas plaanis: enamik inimesi vast ei kipu vägivallatsema, ammugi mitte teisi tapma, kuid tundub, et enamikul meist pole eriti midagi selle vastu, kui keegi teine - näiteks riik - vägivallatseb meie eest ja nimel. Üldsus paistab meil politseivägivalda ülekaalukalt toetavat ja küsimusi selle piiride kohta eriti ei kerki. Meenutagem näiteks pronksiööd, mullu toimunud kiirust ületanud mootorratturi rammimist või kesklinnas nuga käes hoidnud psüühikahäirega noormehe mahalaskmist. Nagu “Päriliku” puhul juba osundasin: enamik meist pooldab veritasu surmanuhtluse näol.

Ja kui piiluda meie kollektiivse alateadvuse pimedamaisse soppidesse, netikommentaariumeisse, siis näeme, et meie seas on märkimisväärne hulk inimesi, kes peavad Breivikut õigeks meheks, kiidavad tema terroriakte ja leiavad, et süüdi polnud neis mitte massimõrvar ise, vaid sotsid, sealhulgas verepulma alaealised ohvrid.



Kuidas on lugu Breiviku vaadetega? Kas need kiidetakse ka heaks? Oli ta nats? Neil, keda huvitab Breiviku taust ja motivatsioon, tasub lisaks elulooraamatuile pöörduda otse algallika poole ja lugeda veretööd ette valmistades koostatud nn manifesti “2083: Euroopa iseseisvusdeklaratsioon”. Seal kirjeldab Breivik end poliitiliste vaadete poolest konservatiivina, majandusküsimusets liberaalina ja religioonilt protestandina, kes taotleb protestantluse tagasireformeerimist katoliikluse osaks.

Oma konservatiivsust määratleb Breivik manifestis kultuurilise ja revolutsioonilisena ning “Viini mõttekoolkonda” kuuluvana. Toda ilmselt ise leiutatud koolkonda kirjeldab ta teisal “ristirüütlite rahvuslusena” (Crusader nationalism), uutmoodi konservatiivse rahvuslusena, mis olevat vastukaaluks Frankfurdi koolkonnale. Viimane omakorda kehastab Breiviku ühte peavaenlast – demoniseeritud “marksismi” (ka “kultuurmarksism”). See on tema jaoks põhimõtteliselt sama mis “poliitkorrektsus” ja “multikulturalism”. Eelkõige kirjeldabki Breivik oma maailmavaadet negatiivselt, vastandumiste kaudu, mille sihtmärkideks on veel “feminism”, “globalism”, “humanism”, “EUSSR” (Euroopa Liit kui Nõukogude Liit) ja muidugi islam kui maailmareligioon tervikuna. Kõik need jõud pidavat sõda Euroopa ja terve maailmaga, et hävitada “Lääne kultuur”, “kristlus”, “traditsioonid”, “rahvuslus”, “isamaalased” jne. Seepärast tuleb neile jõuga vastu astuda, muuhulgas rünnates sotsiaaldemokraate kui “reetureid”. Koduselt kõlavad märksõnad ja ideed, kas pole?



Põhjalikumalt toda pooleteisttuhande-leheküljelist, enamasti netist kokku otsitud tekstidest lõika-ja-kleebi meetodil kokku klopsitud kompendiumi siin tutvustada ei jõua, kuid suurepärase lühiülevaatena tasub lugeda Märt Väljataga seitse aastat tagasi kirjutatud, ent tänini aktuaalset kokkuvõtet ja analüüsi “Paremkoletis”.

Hetkel rõhutaks veel ainult kahte asja. Esiteks – manifest sisaldas küll laia ja eklektilist valikut paremideid, kuid mitte fašismi ega natsismi, millele seal on pigem vastandutud. Nii et ei, 2011. aastal polnud Breivik nats. Selle ideoloogiani jõudis ta alles hiljem, vanglas.



Teiseks: Breiviku veretöö võib olla tänapäeva Euroopa kontekstis erandlik, aga tema nn manifest pole seda mitte. Pigem on see esinduslik referaat levinud ideedest ja vandenõuteooriaist, millest polnud puudust netis ega avalikus ruumis ei enne Breiviku terroriakti, selle ajal ega pärast seda, nagu ka neid saatvast militaarsest ja apokalüptilisest retoorikast. Seda kõike kokku võiks nimetada breiviklikuks mõtlemiseks – mitte tema kui selle leiutaja või põhiideoloogi auks, sest ta pole kumbagi, vaid lihtsalt lühiduse huvides tema kui tolle mõtteviisi ühe tuntuima ja radikaalseima esindaja järgi.

Ka siinmail oli see ideoloogia laialt levinud juba seitse aastat tagasi, kuid vohab nüüd kordades rohkem – ikka sellesama konservatiivsuse lipu all, mida Breivikki lehvitas. Lõviosa neist, kes meil praegu konservatiividena esinevad, ja suur osa neist, kes nimetavad end parempoolseiks, ajavad stabiilselt breiviklikku juttu. Kõrvutage nende väljaütlemisi tolle manifestiga ja veenduge ise.

Breiviklik mõtlemine ei tähenda muidugi tingimata breiviklikke tegusid, vaid eelkõige ideoloogilist ühisosa. Ent kui keegi tahab Breiviku tegusid tema ideoloogiast lahutada, ja öelda, et ideoloogial pole antud juhul terroritegevusega mingit pistmist, siis tuleks olla samaks tehteks valmis ka kõigi teiste ideoloogiate puhul alates marksismist ja lõpetades islamiga. Vaadake “Utøyat” ja mõtisklege selle üle – eriti teie, kallid konservkaimud. Kasvõi selleks on seda filmi vaja.



Sirpi kirjutatud lugu.


"Utøya, 22. juuli" kinodes: Artis. Hinnanguid: IMDB (8.1/10); Rotten Tomatoes (89%); Sten Kauber, EPLHendrik Alla, PMTristan Priimägi, err.eeRasmus Rammo, kinoveebDannar Leitmaa, ÕLMart Raun (5/10); Andrei Liimets, EE.

Kommentaare ei ole :