13. nov 2018

Karjaleidja: pilk Pöff 2018 kavale

Mina olen hea karjane, ütles Jeesus Naatsaretist. Hetkel pole nii head karjast paraku võtta, festival soovitab lambukestel oma kari ise üles leida. Üritame.



Uudisväärtuslikest festivalifilmidest olen näinud ainult kolme - kaks neist head, üks niru. Kõik kolm jõuavad juba detsembris ka kinolevvi. Head on:
  • "Poevargad" ("Manbiki Kazoku" / "Shoplifters"). Cannes'i võidufilmi kohta lausa ootamatult lihtne, malbe ja inimsõbralik asi. Leidliku perekesksusega on Hirokazu Kore-Eda varemgi säranud ("Nagu isa, nõnda poeg"). Tema tänavune taies on empaatiline ja sotsiaalselt kõnekas, kippumata moraali lugema. Muuhulgas on tunda "Jalgrattavaraste" ja "Pather Panchali" vaimu. Mitmeplaaniline, ühelt poolt väga jaapanliku tunnetusega tehtud, teisalt üldinimlik film, mida julgeks soovitada vaat et kõigile. // Kirjutasin sellest pikemalt siin.
  • "Suspiria" - uusversioon giallo-klassiku Dario Argento samanimelisest õudukast. Haruharva tuleb ette, et uusversioon ületab originaali, kuid antud juhul on Luca Guadagnino ("Call Me By Your Name") sellega enam-vähem iga kandi pealt toime tulnud. Argento tundub nelikümmend aastat hiljem vägevalt disainitud kämp, oma ketšupipildumises pigem jabur kui õudne. Guadagnino on veelgi väljapeetumalt kujundatud, aga töötab lisaks märksa enamais mõõtmeis, alates ajaloolisest taustast ning lõpetades Thom Yorke'i heliribaga. Võiks olla kui mitte muus, siis vähemalt esteetilises plaanis nauditav igaühele, kes (kunstipäraselt kõhedat) horrorit vähegi talub. // Veidi pikem postitus siin.
Niru nähtud film on "Kliimaks" ("Climax"). Gaspar Noé nihilism ja radikaalne šokitaotlus läks mulle kunagi väga peale, olin suisa fänn. Praeguseks paistab mees aga olevat end lõplikult ammendanud. Tänavune film on veelgi nõrgem kui eelmine, "Armastus". Vana hea noélik vorm mõjub juba kulunult ning sisu ja iva, mida tal pole kunagi üleliia olnud, oleks justkui sootuks kadunud. Nagu hambutuks raugastunud tudisev dobermann üritaks hammustada. Ei saa hästi aru, milleks seda filmi üldse vaja oli. No hea küll - visuaal, tantsunumbrid ning valdavalt lollikindla EDM-klassikaga sisustatud heliriba pole ju omaette võetuna pahad.



Nägemata filmidest: Pöffi ametlikest programmidest rääkides tasub alati panustada Screen Internationali kriitikute valikule. Võib enam-vähem kindel olla, et sinna sattunu väärib tähelepanu. Maitseküsimusi kõrvale jättes ei meenu küll, et läbi aastate oleks selles valikus kohanud nii täielikke ikaldusi, millele kulunud aega tulnuks kahetseda. Nüüd aga konkreetseist filmidest, mida ise tahaks näha; mis pakuvad mingil põhjusel huvi, eelkõige autorite varasema loomingu ja auhindade põhjal.

Algatuseks kaks loodetavasti sisukat, arukat ja humanistlikku lugu prantsuskeelsest Kanadast:
  • "Ameerika impeeriumi langus" ("La chute de l'empire américain" / "The Fall of the American Empire") Denys Arcand'ilt, kelle oscarisaavutusest "Barbarite sissetung" on mul väga soojad mälestused. Uus film tegelevat sarnaste teemadega. // PS. Film vaadatud, väga hea, muljed siin.
  • "Elada siin" ("Pour vivre ici" / "A Place to Live") Bernard Émond'ilt, kelle mõtlik draama "Pärandus" oli kunagi mu pöfilemmikuid. // PS. Pettumus, tühjavõitu.


Inimlikult puudutavad võiksid olla ka:
  • "Jälgi jätmata" ("Leave No Trace"). Minu jaoks piisav soovitus on Debra Graniku eelmine mängufilm, võimas "Winter's Bone" ("Paljad luud"), mis tegi kümnendi algul kuulsaks Jennifer Lawrence'i. // PS. Nähtud, hõredavõitu.
  • "Kapernaum" ("Capharnaüm" / "Capernaum"). Liibanonlanna Nadine Labaki eelmine täispikk oli värvikas ja Lähis-Ida keerulise temaatika kohta erakordselt elurõõmus "Kuhu me nüüd läheme?" Uus film, mis sai Cannes'is žürii eripreemia, räägib mõistagi ka samast kandist. // PS. Nähtud. Pole paha, aga vähem melodramaat oleks kasuks tulnud.
  • "Külm sõda" ("Zimna Wojna", "Cold War"). Paweł Pawlikowski suhtes on tänu "Idale" ootused kõrgel ja Cannes'is kuulutati ta tänavu parimaks režissööriks. Ootuste tasakaalustamiseks võib lugeda Tristani arvamust, mille järgi uus teos jääb sisult natuke seebika tasemele. // PS. Tristaniga nõus - näeb väga hea välja, kuid sisuliselt on see muusikal, kus lugu on rohkem vormitäiteks.
  • "Mineviku labürindid". Iraani meistril Asgar Farhadil on mu südames soe koht tänu hiilgavale "Lahkuminekule". Tema uue filmi pealkiri peaks maakeeli õigupoolest olema "Kõik teavad" (originaal "Todos Lo Saben", ingliskeeli "Everybody Knows"). Festivali kataloogis nii ongi, aga tundub, et pärast kataloogi trükkimist tabas kedagi kahetsusväärne inspiratsioonihoog. // PS. Vaadatud, muljed siin. Pole suurem asi film.


Arvatavasti nõudlikumad, kunstilisemad asjad:
  • "Soosik" ("The Favourite"). Yorgos Lanthimosele võib ilmselt ette heita pigem sadismi kui inim- või vaatajasõbralikkust. See-eest võiks ta olla huvitav. Tema eelmine film "Püha hirve tapmine" igatahes oli; kirjutasin sellest paar sõna siin. // PS. Film vaadatud, mulje siin. Hea asi, soovitan. 
  • "Tuhk on puhtaim valge" ("Jianghu ernu" / "Ash Is Purest White"). Jia Zhang-kelt on meelde jäänud "Patu puudutus" kui huvitav panoraam Hiina tänapäevaelust. Pikemas perspektiivis oleks küllap abiks, kui end sealsete arengute ja mõtteviisiga kurssi viia.
  • Oma vastuvõtuvõime ja taluvuse proovilepanekuks tundub sobivat elava klassiku Godard'i "Pildiraamat", mille puhul Tristan kirjeldas, kuidas vanameister on end täiesti ületanud, et teha "Pildiraamat" vaatajale võimalikult ebamugavaks.



Tuttavate nimede-kaubamärkide järgimine on muidugi pigem tuntud radade tallamine, mis reeglina palju üllatusi ei too. Heal juhul suudab hea tegija taset hoida, halvemal juhul mitte, eneseületamist näeb harva. Värskeid üllatusi loodaks pigem auhinnafilmidest nagu:
  • "Piir" ("Gräns" / "Border") - Cannes'i "Kõrvalpilgu" (Un certain regard) auhind. // PS. Nähtud, väga hea.
  • "Diamantino" - Cannes'i kriitikute nädala preemia. // PS. Vaadatud, kohutav jura, hoiduda. 
  • "Õnnelik Lazzaro" ("Lazzaro felice" / "Happy as Lazzaro") - Cannes'i parim stsena. // PS. Väga hea, aasta lemmikuid.
Aitab vast kah.

Niigi koguneb filme oma kavva reeglina rohkem kui vaadata jõuab. Sellistel puhkudel aitab ehk valida teadmine, et üht-teist jõuab pärast festivali ka kinolevvi. Lisaks juba mainitud "Poevarastele", "Suspiriale" ja "Kliimaksile" on tõenäoliselt kinno tulemas: ÁgaIgaviku väravasKolm päeva QuiberonisKülm sõdaLesedLoojangMineviku labürindid (kataloogipealkiri: Kõik teavad)Nuga südamessePiirRoheline raamatRändlinnudSilver Lake: Los Angelese müsteeriumSistersi vennadTransiitTuhk lumelValss vahekäikudesÕnnelik Lazzaro. Ja võib-olla veel kaks: HävitajaSoosik.

(Aitäh leviandmete eest Elektriteatrile. Andmed ei pruugi olla kindlad ega lõplikud, kasutage omal vastutusel:)

Ite, missa est.

Kommentaare ei ole :